Miks pa­ku­me Kuu­sa­lu val­da rah­va­ko­gu

Miks pa­ku­me Kuu­sa­lu val­da rah­va­ko­gu

Sõnumitooja
0

ENN KIRS­MAN,
Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu esi­mees

Rah­va­ko­gu ei ole ei­le sün­di­nud mõt­te­ke, mis ko­he väl­ja pai­sa­ti. Al­gus oli tükk ae­ga ta­ga­si ühe aru­te­lu käi­gus, kus ge­ne­ree­ri­ti la­hen­dust krii­ti­ka­le, et võim on kau­ge­ne­nud rah­vast ja „liht­sa“ ini­me­se hääl juh­ti­de­ni ei jõua.
Kes peaks ole­ma „liht­sa“ ini­me­se hää­le­to­ru? Loo­mu­li­kult vo­li­ko­gu liik­med. Sa­ge­li see nii on­gi. Ko­da­nik leiab „oma“ saa­di­ku, kur­dab mu­ret või pa­kub la­hen­du­se mõ­ne­le prob­lee­mi­le, vo­li­nik püüab neid la­hen­da­da või el­lu viia. Pal­ju­de­le see tee ei so­bi. On ju „rah­va­saa­dik“ täh­tis mees või nai­ne, kel­le poo­le ei jul­ge­ta pöör­du­da. Val­la­va­ne­mast rää­ki­ma­ta. Kur­de­tak­se­, et võim on kau­gel.
Meie õnn on, et pal­ju­del kü­la­del on kü­la­va­nem, kes on ju „liht­ne“ ini­me­ne oma­su­gus­te hul­gas. Te­ma leid­mi­ne ei to­hiks kel­le­le­gi ras­kust val­mis­ta­da. Ja te­ma­le on val­la­ma­ja uks ik­ka lah­ti. Üs­na loo­mu­lik on ka vas­tu­pi­di­ne suht­lus­liin. Kui val­la­juh­ti­del te­kib kü­si­mus, mi­da ar­va­vad ini­me­sed ühes või tei­ses asu­las, on liht­ne lei­da kü­la­va­nem, kes va­hen­dab oma „liht­sa­te“ ini­mes­te ar­va­mu­si vo­li­ko­gu­le ja va­lit­su­se­le.
Meil on hea näi­de lä­hi­mi­ne­vi­kust. Tä­nu kü­la­va­ne­ma­te­le an­tud konk­reet­se üle­san­de­le aru­ta­da lä­bi konk­reet­sed kü­si­mu­sed, saa­vu­ta­si­me olu­kor­ra, kus sa­jad ja sa­jad ini­me­sed said mit­te ai­nult kaa­sa lüüa, vaid and­sid suu­re pa­nu­se val­la ühe täht­sai­ma do­ku­men­di – üldpla­nee­rin­gu – loo­mi­sel. Olen kin­del, et sa­ma prak­ti­kat on või­ma­lik ra­ken­da­da ka teis­te olu­lis­te õi­gu­sak­ti­de – ees­kir­jad, kor­rad, aren­gu­ka­vad, st­ra­tee­giad – pu­hul.
Meil on esin­dus­de­mok­raa­tia. Ini­me­sed va­li­vad need, kes nen­de hu­vi­sid esin­da­ma ja kaits­ma pea­vad. Kuu­sa­lu val­la rah­va­ko­gu oleks esin­du­sor­gan, kus saa­vad kok­ku üle­val­la­li­sed va­ja­du­sed ja hu­vid, mi­da esin­da­vad vo­li­ko­gu liik­med, ning kü­la­va­ne­ma­te esin­da­tud kü­la­de omad.
Miks tu­li see al­ga­tus nüüd ja „üle­valt“? Lä­he­ne­va­te va­li­mis­te tõt­tu on val­las toi­mu­va vas­tu ta­va­pä­ra­sest te­ra­vam tä­he­le­pa­nu. See on õi­ge hetk al­ga­ta­da dis­kus­sioon, kui­das saab val­la juh­ti­mist prae­gu­sest veel­gi ava­tu­maks ja suu­re­mat hul­ka ini­me­si kaa­sa­va­maks muu­ta. Prae­gu on ot­se­ses­se juh­ti­mis­se kaa­sa­tud paar­sa­da ini­mest – ko­mis­jo­nid, hoo­le- ja nõu­ko­gud. Sa­mas on te­gu­sad kü­la­va­ne­mad val­la juh­ti­mi­ses ka­su­ta­ma­ta „res­surss“. An­des nei­le täien­da­va üle­san­de – rää­ki­da kaa­sa olu­lis­te kü­si­mus­te ot­sus­ta­mi­sel – usu­me, et nii suu­ren­da­me nen­de pa­nust ning ti­hen­da­me suht­lust kü­lae­la­ni­ke­ga veel­gi. Tä­nu rah­va­ko­gu­le saa­vad val­lae­lu eden­da­mi­ses kaa­sa lüüa mit­te ai­nult kü­la­va­ne­mad, vaid nen­de kau­du kõik val­la ela­ni­kud.
Meel­sas­ti näi­nuks, et init­sia­tiiv tu­leb kü­la­va­ne­ma­telt, kuid ai­nult sel­le­le loot­mist ei pi­da­nud enam õi­geks. Ava­si­me aru­te­lu, nüüd on kõi­gil või­ma­lik kaa­sa rää­ki­da. Rah­va­ko­gu moo­dus­ta­mist vo­li­ko­gu see koos­seis veel ei ot­sus­ta­ta.  

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus