Miks ma vo­li­ko­gust lah­ku­sin

Miks ma vo­li­ko­gust lah­ku­sin

Sõnumitooja
0

Ras­mus Me­ri­voo,
Kuu­sa­lu ­vo­li­ko­gu en­di­ne lii­ge

Po­lii­ti­ka on komp­ro­mis­si­de kunst, mil­le ideaal­ne tu­le­mus on olu­kord, kus hun­did on söö­nud ja lam­bad ter­ved. Sel­list olu­kor­da loo­du­ses nal­jalt ei leia – kui soel kõht ko­ri­seb, po­le lam­bal pal­ju mää­gi­da mi­da­gi. See oli põh­jus, miks ot­sus­ta­sin po­lii­ti­kas­se as­tu­da – et ko­gu tants ei käiks ai­nult hun­ti­de kõ­hu­täie üm­ber. Lah­ku­sin, et ise mit­te hun­diks muu­tu­da. Olen ju ik­ka­gi lam­mas.

Are­nev Kuu­sa­lu Vald – sein Fa­ce­boo­kis oli mi­nu rah­vaal­ga­tus. Et ühen­da­da ük­si­kud hää­led koo­riks. Et sün­niks lau­lu­pi­du ja ehk ku­na­gi ka lau­lev re­vo­lut­sioon. See ei tek­ki­nud soo­vist pää­se­da või­mu­le või tõu­ga­ta ke­da­gi troo­nilt, vaid sel­leks, et maailm oleks pa­rem koht. AKV oli pa­ra­ta­ma­tus. See tu­li liht­salt ära te­ha. Nii­moo­di toi­mub­ki areng. 

Sot­siaal­mee­dia on hea töö­riist, olen se­da ka va­rem kir­ju­ta­nud. Ole­me jõud­nud olu­kor­da, kus val­la­võim jul­geb se­da tun­nis­ta­da ja on val­mis as­tu­ma sam­me rah­va­le vas­tu. Kas see ka nii lä­heb? Vä­he­malt on värs­ke val­la­va­nem se­da lu­ba­nud! See oleks ju suu­re­pä­ra­ne, kui ei peaks enam käi­ma, müts nä­pus, val­la­ma­ja ust kraa­pi­mas, vaid mu­re jõuab sin­na ise – ole ai­nult tub­li ja pos­ti­ta. Et see süs­teem toi­mi­ma saaks ha­ka­ta, on va­ja si­nu pa­nust! On pa­ras aeg end sis­se lo­gi­da, jul­gelt öel­da väl­ja oma ar­va­mus, kir­jel­da­da oma mu­red ja pak­ku­da la­hen­du­sed. Sel­ge on see, et meid ei saa enam ig­no­ree­ri­da. See on suur võit.

Muu­tus ei saa tul­la üleöö. Vo­li­ko­gu prae­gu­ne ku­ju oma po­liit­teh­no­loo­gi­lis­te män­gu­de­ga on sel­gelt aja­le jal­gu jää­nud, kuid tä­nu ot­seü­le­kan­ne­te­le on see lõ­puks mei­le kõi­gi­le näh­tav. Loo­de­ta­vas­ti lä­he­vad üle­kan­ded teh­ni­li­selt pa­re­maks, kuid see samm va­jab in­ves­tee­rin­guid. Tä­na­päe­val õn­neks mit­te suu­ri. Vo­li­ko­gu liik­me­na ei so­bi­nud se­da tee­mat eda­si aren­da­da. Kõik sää­ra­sed teod hun­di­kar­jas tõl­gi­tak­se po­lii­ti­li­seks ning sel­le eest saab ka­ris­ta­da. Ühel või tei­sel moel. 

Oli so­biv hetk lah­ku­da.  Näen nüüd pal­ju sel­ge­mi­ni, mi­da tu­leks tei­si­ti te­ha ja kus asu­vad sõl­med, mi­da lah­ti ei ha­ru­ta. Süs­tee­mis sees ol­les on käed kah­juks seo­tud. Te­ge­le­da tu­leb tu­han­de tüü­tu de­tai­li­ga, mis pi­kas pers­pek­tii­vis mit­te mi­da­gi ei muu­da, küll aga ta­kis­ta­vad al­ter­na­tiiv­se­te la­hen­dus­te väl­ja­mõt­le­mist ja ku­lu­ta­vad ae­ga. Nüüd saan taas te­ge­le­da sel­le­ga, mis on pä­ri­selt olu­li­ne.

Meie va­li­mis­lii­dus po­le elu­kut­se­li­si po­lii­ti­kuid ega või­muah­neid isik­su­si, küll aga on meil vo­li­ko­gus 2 koh­ta. Nel­ja aas­ta jook­sul on või­ma­lik ak­tiiv­se­ma­tel ro­tat­sioo­ni kor­ras töös osa­le­da ning ko­ge­mu­si oman­da­da. Sel­lest on kind­las­ti roh­kem ka­su kui ühe ini­me­se lä­bi­põ­le­mi­sest. Avo Vest võ­tab üle sealt, ku­hu mi­na olin jõud­nud – puh­talt le­helt. Mi­nu aeg vo­li­ko­gus ei vii­nud kah­juks just­kui mit­te ku­hu­gi, kuid an­dis mul­le suu­re­pä­ra­se üle­vaa­te ning aru­saa­ma sel­lest veid­rast maail­mast. Kind­las­ti ku­lub see ko­ge­mus mar­jaks edas­pi­dis­tes et­te­võt­mis­tes.

Mis saab eda­si? Vii­ma­sel ajal on kü­si­tud, mis on mi­nu eda­si­sed plaa­nid. Üt­len au­salt, ei tea! Pist­sin ni­na ik­ka­gi vä­ga hai­ges­se pai­ka ja va­jan dis­tant­si, et se­da kõi­ke ana­lüü­si­da. Jä­tan Kuu­sa­lu tee­mad kor­raks kõr­va­le ning te­ge­len iseen­da ja oma pe­re­ga, loo­min­gu­ga. Tun­nen va­ba­dust mit­te ol­la vo­li­ko­gu lii­ge ja mit­te te­ge­le­da po­lii­ti­ka­ga. Jä­tan ruu­mi teis­te­le ja ei tor­gi. Eks elu näi­tab.

Loo­de­ta­vas­ti te­ki­tas mi­nu lah­ku­mi­ne vei­di­ke­ne­gi kur­bust, ma­sen­dust, ahas­tust või pet­tu­must. Kõi­ge pa­rem oleks, kui kaoks pil­ve ta­ha viim­ne päik­se­kiir ja mõ­ni ma­da­la­pal­ga­li­ne õhi­na­põ­hi­ne vä­he hin­na­tud, kuid suu­re po­tent­siaa­li­ga ini­me­ne lah­kuks, lõ­pe­taks või an­naks al­la. Veel pa­rem oleks, kui nad teek­sid se­da kõik kor­ra­ga. Te tea­te küll, kes te ole­te! Är­ge unus­ta­ge – oma elu ei mak­sa rai­sa­ta!

Kui enam hul­le­maks min­na ei saa, saab min­na ai­nult pa­re­maks! Ka kõi­ge kee­ru­li­se­mad prob­lee­mid leia­vad lõ­puks oma ot­sa või liht­salt ku­lu­vad ole­ma­tuks. Ini­me­sed va­na­ne­vad ja nad va­he­ta­tak­se lõ­puks väl­ja – üks­kõik, kui sü­ga­val on nen­de juu­red või kui põh­ja­li­kult on oma po­sit­sioo­ni kin­ni­ta­nud. Võim on sa­ma­su­gu­ne il­lu­sioon kui ra­ha – sel­le ni­mel ei ole mõ­tet lii­ga pal­ju pin­gu­ta­da. Tuul pöör­dub ja pu­hub kaar­di­ma­ja üm­ber, luu­ke­red lei­tak­se üles kas või ar­heo­loo­gi­lis­tel väl­ja­kae­va­mis­tel ja var­gal kas­vab kä­si lõ­puks hauast väl­ja. Saa­tan sei­sab rist­teel iga päev ja soo­vib si­nu hin­ge ära os­ta. Oled sa siis hunt, lam­mas, hunt lam­ba- või lam­mas hun­di­na­has. Ole tark ja ära müü! Jä­ta hing en­da­le, sul lä­heb se­da va­ja.

SARNASED ARTIKLID

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus