Metsavenna matkal Leppojal osales sada inimest

Metsavenna matkal Leppojal osales sada inimest

ÜLLE TAMM
0

Jussi Väinjärve ääres ootas matkajaid üllatus – Kuusalu kooli näitetrupi ja Front Line ühislavastus.

Peakorraldaja Asko Valdmann Kuusalust, Leppoja OÜ turundusjuht, jäi metsavennapäevaga väga rahule: „Kui kirjutasin projekti haridus- ja teadusministeeriumi ajaloo teadvustamise programmist toetuse saamiseks, märkisin osalejate arvuks sada inimest. Ja see arv tuligi täis. Oli ka neid, kes helistasid või kirjutasid, et ei saa osaleda, kuid tunnustavad meie ettevõtmist. Mõni küsis konkreetse metsavenna kohta, et kas meil on andmeid tema saatusest, olla end siinkandis varjanud.“

Matkajate seas oli Kuusalu valla inimesi, aga ka naabervaldadest ja kaugemalt Harjumaalt ning Tapalt.

Matkajuht TÕNU REINVALD.

Matkajuht TÕNU REINVALD.

Idee tekkis sellest, et Leppoja puhkekeskuse üks omanikke, Tõnu Reinvald Kemba külast, rääkis aegajalt lugusid Põhja-Kõrvemaal tegutsenud metsavendadest ning tõdes, et toimunust teatakse vähe. Jõuti mõttele, et võiks korraldada teemapäeva, mis laiemas plaanis teeniks üldhariduslikku eesmärki ja samas pakuks ka vaba aja veetmiseks sisukat võimalust.

Leppoja asub Põhja-Kõrvemaal kaitsejõudude keskpolügooni idaservas kunagise Suru küla külje all, ametlikult jääb Tõreska küla piiridesse. Kunagine suur Suru küla viidi 1953. aasta maikuus sundkorras tühjaks, talud osteti elanikelt välja, et rajada sinna nõukogude armee polügoon.

Aastaid metsanduse valdkonnas töötanud Tõnu Reinvald rääkis metsavendadest Leppoja puhkekeskuse juures ning matkal tehtud peatustel. Ta selgitas, et kõrvemets tähendab põlismetsa. Ümbruskonna paksud ja suured metsad pakkusid 70 aastat tagasi varju metsavendade mitmele grupile. Neid aitasid sealsete külade inimesed, keda selle eest ka karistati.

„Siit kilomeeter eemal asus Leppoja talu, kuhu 1944. aasta 19. novembril tegi NKVD haarangu, neid juhatati punkri juurde, oli lahing. Metsavennad tapeti, Leppoja pere saadeti järgmisel päeval Siberisse. Väiksemaid gruppe varjas end Pala ümbruses, kus on samuti rasked maastikutingimused, võõrastel oli keeruline ligi pääseda,“ jutustas ta.

„Kõnnu Suursoos oli peidus neli meest, tehti haarang, nemadki tapeti. Külarahvas mattis nad. Oleme otsinud nende metsavendade kohta andmeid, kuid Suursoo punkri kohta pole infot leidnud. Teisel pool Valgejõge toimetas Loksa piirivalve, materjalid viidi kaasa. Ka siitsamast 300 meetrit eemal on üks punkrikoht. NKVD piinas mehi, keda oli kätte saanud, ja sundis minema metsa tagasi, nende abiga jõuti teiste meesteni. Läsna külje all Keldripõllu metsavahi juures oli üks metsavend peidus, kui ta 1970. aastal suri, oli matmisega probleeme, polnud dokumente. 1974. aastal sattusin metsas ühe punkri peale, ehmatasin, katsin uuesti kinni. Alles aastaid hiljem kuulsin, et see oli Keldripõllu vanaisa oma. Kui jäi haigeks, viisid sugulased ta Tallinna, ka tema matmisega oli olnud raskusi.“

Tõnu Reinvald lisas, et on koos mõne metsavenna järeltulijaga otsinud andmeid, uurinud vanematelt inimestelt, kuid teada saanud vähe: „Kui keegi teab või on kuulnud siinkandis olnud metsavendadest, võtke meiega ühendust.“

Lavastuses ka Leppoja lugu
Kui matkajad olid Tõnu Reinvaldi juhatusel kõndinud 3 kilomeetrit eemal asuva Jussi Väinjärve äärde, ootasid neid RMK puhkeplatsil ees vammustes noormehed, kes istusid ümber lõkke. Kõlasid nukrad lõõtspillilood, mängis Ain Lindvest, kes oli samuti metsavenna rollis.

Matkajatele esitati metsavendade elu-olu ilmestamiseks pooletunnine etendus, mille lavastas Kuusalu kooli huvijuht ja õpetaja Saima Kallionsivu.

Metsavendi mängisid peale Ain Lindvesti veel Kuusalu kooli õpilased Kert Õun, Andreas Lahesalu, Gert Urb, vilistlane Priit Parro ja külalisena Mikk Nurga Rakverest. Metsavendi abistanud külaneiu oli Kristiina Rebane, külanõukogu sekretär Teisi Lindvest, NKVADlast mängis Oliver Pütsep ning ENSV banditsismivastase võitluse osakonna ülemat alampolkovnik Vladimir Glušaninit õpetaja Jüri Rebane.

Lavastuse lõpus ilmusid metsast Front Line Narva osakonna viis meest, kes olid nõukogude sõjaväelaste mundrites, käes automaadid, paukpadrunitega tulistades tehti metsavendade punker maatasa. Pillimeest sunniti mängima vene rahvalaulu „Jabloko“.

Saima Kallionsivu kõneles, et kirjutas ja lavastas näidendi Asko Valdmanni palvel. Ta võttis Kuusalu kooli raamatukogust kõik teosed, mis olid metsavendlusest. Kui avastas Jaan Elleni „Ei halastust, ei armu“, oli selge, et tekst valmib selle põhjal – raamatus on kajastatud metsavendade mälestusi ning nende vastu võidelnute kirjavahetust ja muid ametlikke dokumente. Seal on ka lõigud Lepp­ojal toimunud sündmustest.

Katkend näidendist: „15. novembril peeti Harjumaal Kõnnu vallas kinni Rein Oskar. Ta tunnistas, et Kõnnu valla Leppoja talus on teisigi, kes ei taha minna punaväkke. Bandes on kümmekond meest, eesotsas endine omakaitse liider Johannes Laisaar, kes varjab end Leppoja talus. Operatiivgrupp läks Lepp­ojale 19. novembri öösel, Johannes Laisaar ja Aleksei Tamberg ei osanud kahtlustada, et nende asupaik on teada. Nad võeti kinni, ei jõudnud oma püssidest kordagi tulistada. Laisaar ja Tamberg tunnistasid, et ülejäänud mehed varjavad end Lepp­oja talust 3 kilomeetri kaugusel, neil on relvad. Bandiidid otsustati kinni võtta ootamatult, teejuhina kasutasime Laisaart.“

Asko Valdmann ütles, et on Saima Kallionsivuga arutanud, võibolla mängida metsavendade näitemängu veel edaspidigi, kas ja kuidas, pole veel otsustatud. Siis ilmselt kehtestatakse piletiraha. Pühapäeval, 3. juunil toimunud metsavennapäev oli tänu ministeeriumi toetusele osalejatele tasuta, ka Kuusalu Söögitoa pakutud metsavennarooga jagati projekti raames.


Tallinna Ülikooli ajalooteaduste doktorandi MAARJA MERIVOO-PARRO loengust

Nõukogude Liit ja Saksa okupatsioon ootasid 1940­ndatel aastatel, et Eesti inimesed teeksid nendega koostööd. Oli neid, kes lasksid end ühte või teise armeesse mobiliseerida, aga ka neid, kes hakkasid vastu – asusid iseseisvalt okupantide vastu võitlema või läksid mobiliseerimise eest peitu.

Viimane metsavend, August Sabe, tegutses veel kaua, ta hukkus aastal 1978. Seega võib öelda, et metsavendade ehk sissisõda kestis Eestis, Leedus, Poolas alates 1939.-1940. aastast kuni 1970ndate lõpuni. Demokraatlikus läänemaailmas teatakse vähe sellest, et tegelikult oli meil nõukogude okupatsioonile peaaegu 40 aastat relvastatud vastuseisu.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus