Kuidas teil on aastal 2010 läinud? KAILI ALLMÄGI: „Ratsutajaid tuli juurde poole...

Kuidas teil on aastal 2010 läinud? KAILI ALLMÄGI: „Ratsutajaid tuli juurde poole võrra.”

ÜLLE TAMM
0

KAILI ALLMÄGI on Kuusalu vallas Kõnnus asuva Paunapõllu ratsatalu perenaine.

Kaili ja Marek Allmägi elasid koos lastega Kuusalus, kui ostsid 2002. aastal esimesed kaks hobust, keda hakati pidama Marek Allmägi vanematekodus Kõnnu külas Paunapõllul.  2006 kolis pere Paunapõllu tallu elama. Praeguseks on Paunapõllu Ratsatalus 18 hobust, neist kolm on ponid. Ratsutamas käib paarkümmend noort, ühes tunnis korraga 3-5 last. Perenaise hinnangul on lõppev aasta olnud edukas, ratsutajaid on juurde tulnud poole rohkem.

Kaili Allmägi jutustab esimeste hobuste saamise loo: „Ostsime nad Laagris asunud koerte varjupaigast, olid viidud arvatavasti koertele lihaks. Sealne perenaine hoidis neid ja hakkas otsima uut kodu, pani hobused müüki. Meie plaanisime osta ühe, aga öeldi, et on väärkoheldud ning saatusekaaslased ja vajavad teineteist. Saime sedasi eesti ja tori tõugu hobused, järgmised oleme muretsenud samuti kas eesti või tori tõugu hobuseid.”

Samal aastal, kui otsustati jääda Paunapõllule, lõpetas pereema Tartu Ülikooli juures ratsutamisteraapia kaheaastased kursused, mida toetas Soome ratsutamisteraapia selts. Kaili Allmägi on hariduselt psühholoog, lõpetanud ülikooli Akadeemia Nord bakalaureusekraadiga. Ta on pärit Saku kandist, hobustega hakkas tegelema 6. klassis.

Ratsutamisteraapia on mõeldud neile, kellele on vastav näidustus kirjutatud rehabilitatsiooniplaani. Koostöö Ida-Harjumaa Invaühinguga algas kolm aastat tagasi, Paunapõllul hakati ühingu liikmetele korraldama igasuviseid 5päevaseid teraapialaagreid. Koostööd on tehtud veel Liikumispuuetega Laste Liiduga.
Oma hoolealuseid tahab hakata Paunapõllule tooma ka Imastu koolkodu.

„Ratsutamisteraapia kujutab endast nii ratsutamist kui ka hobusega suhtlemist, see arendab silmaringi. Tihtipeale pean ka ise koos kliendiga hobuse selga istuma. See, mida konkreetselt teeme, sõltub igaühe diagnoosist ja rehabilitatsiooniplaanist. Hobune on koera vastand, ta ei pressi ennast peale, laseb inimesel olla. Samas, kui on õige hetk, tuleb ligi. Usun, et hobustel on justkui kuues meel ja nad  teavad, kuidas ühe või teise inimesega olla,” räägib Kaili Allmägi.

Kõige enam käib Paunapõllul ratsutamistreeningutel Kolga kooli õpilasi, valdavalt tüdrukuid. Poisse on  ligi 20 noore ratsutaja seas 4. Noorim ratsutaja on 7aastane, enamik õpib 4.-8. klassis. Alguses olid treeningud nädalavahetustel, kuid nüüd juba viiel päeval nädalas – alates kolmapäevast pühapäevani.

Kaks aastat tagasi valmis Paunapõllu endise sigala olmeruumidest ümber tehtud osas majutusruumid ja saal. Seal saab tähistada sünnipäevi, ka on võimalik tellida poni kodusele peole.

Et linnast saabuvatele noortegruppidele näidata teisi loomi, on talus veel ka lambad, jänesed ja kodulinnud.

Möödunud pühapäeval oli Paunapõllu ratsatalus traditsiooniline jõulupidu, kus noored näitasid oma pereliikmetele, mida on treeningutes õppinud. Lapsed olid jagatud gruppideks ning nad esitasid koos hobustega eri raskusastmega kadrille – hobused pannakse liikuma muusika saatel.

Kaili Allmägi: „See pidu on meil talve tippsündmus, tänavu toimus kolmandat aastat. Suvine tippsündmus on Paunapõllu takistussõidu võistlus. Ka käime igal suvel Kolgakülas takistussõidu võistlustel.”

Kaili Allmägi, kellel endal on neli poega, tõdeb, et peamiselt meeldivad hobused just tüdrukutele: „Sõbranna, kellega käisime lapsena koos ratsutamas, ütles, et mul on vedanud, olen hobuse omanik. Tüdrukuna oli minu jaoks oma hobuse saamine otsekui helesinine unistus.”

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus