Keh­ra tä­na­vust kau­ni­mat ko­duae­da ku­jun­da­vad kolm õde

„Meie de­viis on: liht­su­ses pei­tub ilu ja võ­lu,“ üt­leb MAI VERK, üks kol­mest õest, kel­le ko­duaed hin­na­ti Ani­ja val­la hea­kor­ra­kon­kur­sil sel aas­tal üheks pa­ri­maks.

Ani­ja val­la Kau­ni ko­du kon­kur­sil ti­hea­sus­tu­ses asu­va­test era­mu­test või­du päl­vi­nud ko­du asub Keh­ras, Üle­jõe lin­nao­sas Pär­na tä­na­val. Kau­nist ae­da hool­da­vad oma sün­ni­ko­dus ela­vad kolm õde: Mai Verk koos abi­kaa­sa­ga, Lii­vi Pa­jus ja Ju­ta Kärt­ner. Nen­de õu jäi hin­da­mis­ko­mis­jo­ni­le sil­ma ju­ba paar aas­tat ta­ga­si, kuid se­ni olid õed ka­te­goo­ri­li­selt kon­kur­sil osa­le­mi­se vas­tu.

„Meil ei ole iluaed, ku­hu tu­led ja üt­led: vau! Po­le oja­kest, pur­deid, lao­tud ki­vi­sid või ku­ju­ke­si. Meil on liht­salt hool­da­tud aed. Pea­me ar­ves­ta­ma oma va­na ma­ja­ga – aed peab ole­ma sel­le­ga koos­kõ­las,“ põh­jen­dab Ju­ta Kärt­ner.

Al­les tä­na­vu, kui Mai Ver­gi abi­kaa­sal käis kü­las tut­tav Kuu­sa­lust ja mär­kis: „Oi, kui ilus te aed on!“, and­sid õed jä­re­le ja lu­ba­sid ko­mis­jo­ni oma ae­da hin­da­ma.

Ae­da si­se­ne­ja mär­kab hoo­li­kalt pü­ga­tud elu­puid, mu­ru, mis on just­kui sa­met, ning peen­raid, mil­le mul­la­pin­nal po­le üht­egi umb­ro­hu­lib­let. Mai Verk ja Ju­ta Kärt­ner kin­ni­ta­vad, et nii on see nen­de aias ko­gu aeg – kui kor­ra nä­da­las hool­da­da, siis roh­kem vae­va po­le­gi va­ja nä­ha­. Ke­na lõpp­tu­le­mu­se saa­mi­seks on nen­de sõ­nul pea­le mu­ru­niit­mi­se vä­ga täh­tis jä­rel­töö – pee­nar­de ko­bes­ta­mi­ne ja peen­raäär­test kää­ri­de­ga ro­hu lõi­ka­mi­ne.

„Lii­vi ro­hib meil ise­gi mu­ru – või­lil­li ega tee­leh­ti meil po­le, ai­nult ta­va­li­ne mu­ru ja ris­tik,“ üt­leb Mai Verk.

Va­nai­sa ehi­ta­tud ko­du

Mai Ver­gi, Lii­vi Pa­ju­se ja Ju­ta Kärt­ne­ri ko­du­ma­ja ehi­tas 1938. aas­tal nen­de va­nai­sa, ees­ti-aeg­ne Tal­lin­na po­lit­sei­nik, kes ees­ku­ju­li­ku tee­nis­tu­se eest sai või­ma­lu­se os­ta Keh­ras­se maad. Ku­na ENSV ei maks­nud eel­mi­se rii­gi­kor­ra ajal po­lit­sei­ni­ku­na töö­ta­nud me­he­le pen­sio­ni, ehi­tas ta oma pe­re va­ja­dus­test suu­re­ma ma­ja, võt­tis sin­na üür­ni­kud ja ela­tas üü­ri­tu­lust pe­ret.

„Meie maa­tükk oli poo­le suu­rem, kuid ve­ne ajal tü­kel­da­ti. Prae­gu­ne naa­be­raed oli meie mar­ja- ja õu­na­puuaed,“ sõ­nab Mai Verk, õde­dest va­nim.

Kui te­ma ema-isa 1939. aas­tal abiel­lu­sid, jäid sa­mu­ti Pär­na tä­na­va­le ela­ma. Seal sün­di­sid neil kolm tü­tart. Kaks va­ne­mat, Mai Verk ja Lii­vi Pa­jus on va­ne­ma­te ma­jas elanud kogu oma elu. Üks esi­me­sel, tei­ne tei­sel kor­ru­sel. Noo­rim, Ju­ta Kärt­ner läks 1972. aas­tal õp­pi­ma Rä­pi­na teh­ni­ku­mi ning pä­rast se­da ko­lis Tal­lin­nas­se. Ko­ju naa­ses pä­rast ema sur­ma li­gi 9 aas­tat ta­ga­si, ko­lis ema en­dis­tes­se elu­ruu­mi­des­se.

Kui ema enam ei ol­nud, leid­sid lap­sed te­ma as­ja­de hul­gast kir­ja, kus ema pa­ni sü­da­me­le, et nad oma­va­hel ala­ti häs­ti lä­bi saak­sid ja üks­teist ar­mas­tak­sid ega la­seks pa­han­dust maj­ja.

„See on meid hoid­nud,“ sõ­nab Mai Verk ja li­sab, et väi­ke­seid üt­le­mi­si tu­leb ik­ka aeg-ajalt et­te, kuid kõik eri­meel­su­sed on la­hen­da­tud ra­hu­meel­selt.

Aias ot­sus­tab hääl­tee­na­mus

Eri­meel­sus­te all peab va­nim õde sil­mas eri­ne­vaid ar­va­mu­si ko­duaia ku­jun­da­mi­sel.

„Aga sel­le­ga on meil liht­ne, ku­na meid on kolm, saa­me ot­sus­ta­da hää­le­ta­des,“ sel­gi­tab ta.

Näi­teks mur­dis tuul kaks aas­tat ta­ga­si ühe va­na õu­na­puu ning üks õde­dest ar­vas, et see tu­leks väl­ja juu­ri­da, tei­sed kaks leid­sid, et las al­les­jää­nud osa jää­da, on just­kui aia­ku­jun­du­se­le­ment ning sel­le oks­te kül­ge saab ri­pu­ta­da lil­leamp­leid.

Pea­le hoo­lit­se­tud mu­ru on kau­nis ko­duaias mit­meid peen­raid, kus lil­le­de kõr­val on pal­ju ilu­põõ­said. Ju­ta Kärt­ner rää­gib, et Rä­pi­na teh­ni­ku­mis õp­pi­des ja hil­jem Hal­ja­sa­la­de Trus­tis töö­ta­des nä­gi hu­vi­ta­vaid tai­mi. Uu­ris, kust neid saa­da ja tõi mõ­ne­d ko­duae­da. Kesk­mi­se õe­le Lii­vi Pa­ju­se­le meel­di­vad vä­ga okas­puud.

„Meil on siin 27 okas­puu­vor­mi. Lii­vi vaa­tab in­ter­ne­tist, kui leiab mi­da­gi, mis meel­dib, uu­rib, kui­das see kas­vab ning tu­leb aga jäl­le Han­sap­lan­tist, koo­rem pa­gas­ni­kus,“ ju­tus­tab Mai Verk.

Ju­ta Kärt­ner li­sab: „En­ne vaa­ta­me ik­ka enam-vä­hem jär­ele, ku­hu mi­da­gi pan­na. Ülea­ru ei ta­su ka top­pi­da, siin peab ole­ma ik­ka ko­duaed, kus on en­dal hea ja mõ­nus ol­la, mit­te dend­roaed.“

Aeg-ajalt te­hak­se aias ka muu­da­tu­si. Ju­ta Kärt­ner joob sa­ge­li hom­mi­ku­koh­vi aias ning vaa­tab, mi­da tu­leks muu­ta või ümber is­tu­ta­da. Tu­le­vaks ke­va­deks on tal kir­ja pan­dud ju­ba 8 tööd – näi­teks tu­leb uus koht lei­da suu­re kont­puu al­la var­ju jää­nud ka­ri­kak­ra­le, teise kohta is­tu­ta­da üks pi­si­ke pu­na­ne po­jeng, mis suu­re­ma­te var­ju jää­nud: „Igal aas­tal pa­nen se­da­si kir­ja, mi­da on va­ja muu­ta.“

Mõ­ned ot­su­sed sün­ni­vad spon­taan­selt, näi­teks ma­ja re­mon­di ajal üle jää­nud ki­vi­dest kae­vu juur­de ki­viaia­ke­se te­ge­mi­ne.

Kau­ni ko­du oma­ni­ke sõ­nul ei näe ne­mad oma ko­duaia kor­ras hoid­mi­sel su­gu­gi üle­liia vae­va. „Tee­me siin tööd ühe päe­va nä­da­las, ena­mas­ti on see lau­päev,“ kin­ni­ta­vad nad. Tööd on oma­va­hel jao­ta­tud, kes nii­dab, kes rii­sub, peen­raid ko­bes­tab ja ää­ri lõi­kab.

Pea­le ilu­tai­me­de on Pär­na tä­na­va ko­duaias ka suur kas­vu­hoo­ne, kus igal õel oma to­ma­ti­tai­med, ning kar­tu­li­maa ja kur­gi­peen­rad.

„Val­la­va­nem imes­tas, et ise­gi seal ole meil üht­egi ro­hu­lib­let,“ lau­sub Ju­ta Kärt­ner.