Keh­ra jaa­mas koh­tu­sid sealt 69 aas­tat ta­ga­si Si­be­ris­se küü­di­ta­tud

Keh­ra jaa­mas koh­tu­sid sealt 69 aas­tat ta­ga­si Si­be­ris­se küü­di­ta­tud

Külli Koppelmaa
0

Lei­na­päe­val, 25. märt­sil tu­li Keh­ras­se ini­me­si üle Ees­ti – need, kes 69 aas­tat ta­ga­si vii­di sealt loo­ma­va­gu­ni­tes kül­ma­le maa­le.

Ees­ti rah­va jaoks traa­gi­li­sel 25. märt­sil 1949 too­di ko­gu ümb­rus­kon­nast küü­di­ta­mis­ni­me­kir­ja­des­se kan­tud ini­me­sed kok­ku Keh­ra raud­tee­jaa­ma. Nii 1949. aas­ta märt­si­küü­di­ta­mi­se kui 1941. aas­ta juu­ni­küü­di­ta­mi­se kan­na­ta­nu­te auks on Keh­ra jaa­ma juu­res mä­les­tus­ki­vi, kus on kaks kor­da aas­tas mä­les­tus­mii­tin­gud. Tä­na­vu tu­li sin­na roh­kem rah­vast kui ta­va­li­selt – li­gi pool­sa­da ini­mest, neist kau­ge­mad olid Hiiu­maalt. Kõi­ki ühen­das Sood­las elav en­di­ne Ani­ja koo­li­juht Tiiu Tris­berg – ta saa­tis kut­se tul­la Keh­ras­se kõi­gi­le Ees­tist küü­di­ta­tui­le, kel­le­ga saa­tus viis te­ma pe­re Si­be­ris kok­ku.

Pä­rast mii­tin­gut mä­les­tus­ki­vi juu­res mee­nu­ta­ti jaa­ma­hoo­nes­se kae­tud koh­vi­laua ää­res Si­be­ri-aas­taid ning vaa­da­ti fil­mi­lõi­ke kuns­tia­ka­dee­mia tu­den­gi­te ja vi­list­las­te mul­lu­sest eks­pe­dit­sioo­nist Je­nis­sei äär­de, kus käi­di koos nel­ja nai­se­ga, kel­le lap­se­põlv möö­dus Si­be­ris.

„Kõi­gi­le meel­dis, üt­le­sid, et saa­me ka järg­mi­sel aas­tal ka kok­ku, siis saab meie küü­di­ta­mi­sest 70 aas­tat,“ sõ­nas Tiiu Tris­berg pä­rast saa­tu­se­kaas­las­te­ga koh­tu­mist.

Mä­le­ta­me, kuid an­des­ta­me
Mä­les­tus­ki­vi juu­res lau­lis lau­luk­lu­bi He­lin ko­dust, Har­ju-Jaa­ni ki­ri­kuõ­pe­ta­ja Jaan Nu­ga mee­nu­tas, et sa­mal päe­val 69 aas­tat ta­ga­si küü­di­ta­ti Ees­tist Si­be­ris­se üle 20 000 ini­me­se rau­ka­dest imi­ku­te­ni. Ani­ja val­la­va­nem Ar­vi Ka­ro­tam ja MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam lii­ge Priit Raud­ki­vi ase­ta­sid ki­vi et­te pär­jad nen­de mä­les­tu­seks, kes kül­malt maalt ko­ju ta­ga­si ei jõud­nud. Val­la­va­nem mär­kis, et meie üle­san­ne on mee­nu­ta­da ja sel­gi­ta­da jä­rel­tu­le­va­te­le põl­ve­de­le se­da 69 aas­tat ta­ga­si ala­nud traa­gi­list ae­ga, mil tu­han­ded Ees­ti pe­red pi­did jõu sun­nil ko­du­dest lah­ku­ma ja jät­ma need võõ­ras­te­le.
En­di­ne riik­lik le­pi­ta­ja ja rii­gi­ko­gu­la­ne, Kuu­sa­lu val­las ela­nud Henn Pärn, kes oli ka­hek­sa­ne, kui te­ma pe­re vii­di Keh­ra jaa­mast Si­be­ris­se, rää­kis, et ei ole see­tõt­tu ma­ru­rah­vus­la­ne ega pea en­nast kan­na­ta­jaks.

„Pal­jud üt­le­vad, et me po­le ku­na­gi nii häs­ti ela­nud kui prae­gu. Ilm­selt mõel­dak­se ma­te­riaal­set rik­kust. Aga kas vaim­ses mõt­tes po­le me hoo­pis al­la käi­nud? Mõel­des, kui­võrd lii­ges­test lah­ti on prae­gu Ees­ti ühis­kond – kas ei ole tul­nud lep­pi­mi­se aeg?“ kü­sis ta ning kut­sus kõi­ki vi­ha­kõ­ne­de ase­mel an­des­ta­ma.

Koh­vi­lauas lu­ges kok­ku­saa­mi­se kor­ral­da­ja Tiiu Tris­berg kat­keid esi­me­sest kir­jast, mil­le nen­de küü­di­ta­tu­te pe­re sai ko­ju jää­nud omas­telt. Sa­mu­ti loet­les ta üles kõik Keh­ra jaa­mast Si­be­ris­se vii­dud pe­re­kon­nad, kel­le­ga te­ma saa­tus põi­mus, eral­di ni­me­tas lap­sed ja nen­de va­nu­sed, et näi­da­ta –ka las­te­le ei ha­las­ta­tud.

„Pal­jud noo­red, kes olid siis 12-14aas­ta­sed, jäid il­ma ha­ri­du­se­ta – nad ei saa­nud Si­be­ris enam koo­li min­na, sest pan­di töö­le, ta­va­li­selt kar­ja­lau­ta­des­se,“ üt­les ta.

Ka­ha­la kü­la vii­di tüh­jaks
Üks noor­mees, kes Si­be­ris sai koo­lis käia vaid ühe tal­ve, on Rein Vil­jak. Prae­gu elab Lää­ne-Vi­ru­maal Hul­jal, kuid 1949. aas­ta­ni, kui 13aas­ta­se poi­si­na Si­be­ris­se vii­di, oli ko­du Kuu­sa­lu val­la Ka­ha­la kü­las Sel­ja­ku ta­lus.

„Meil teh­ti kogu kü­la tüh­jaks. Sel päe­val oli vä­ga ilus ilm, oli koo­li­va­heaeg, pi­din mi­ne­ma met­sast vii­ma­seid puid ära too­ma, kui au­to sõi­tis ma­ja et­te. Va­ne­mad olid sur­nud, ela­sin va­nae­ma ja tä­di­ga. Se­ni, ku­ni oo­da­ti, et tä­di tu­leb meie­reist, sai­me pak­ki­da. Öö­sel too­di Keh­ra jaa­ma, järg­mi­sel päe­val hak­kas eše­lon Ve­ne­maa poo­le sõit­ma,“ ju­tus­tas Rein Vil­jak Sõ­nu­mi­too­ja­le.

Aba­ka­nis oli „or­ja­turg“ – eše­lon jäi raud­tee­ha­ru­le pi­da­ma, ma­jan­di­test tul­di en­da­le töö­li­si va­li­ma: „Kõl­ba­sid pe­red, kus olid kas­vueas poi­sid, ei ol­nud lap­si ega va­naei­te­sid. Meid ei ta­he­tud, ku­na tä­dil oli üks laps pool­teist, tei­ne nel­ja­ne. Lõ­puks ja­ga­ti jää­gid ik­ka kõi­gi va­hel. Meid vii­di Id­rins­ko­je ra­joo­ni. Ku­na teed olid põh­ja­tud, sõit­si­me här­ja­vank­ri­te­ga. Ela­ma pan­di ko­ha­li­ke juur­de. Kolm pe­ret olid 15ruut­meet­ri­ses toas. Ma­ga­si­me põ­ran­dal, hom­mi­kul oli ve­si jääs.“

Rein Vil­jak mä­le­tab, et võõ­raid häs­ti vas­tu ei võe­tud, ku­na eel­ne­valt oli le­vi­ta­tud jut­te, et tu­le­vad rööv­lid, var­gad, mõrt­su­kad: „Kü­la oli tü­hi, kui här­ja­vank­ri­te­ga sin­na jõud­si­me – kõik olid hir­mul. Läks aas­ta, siis tead­sid kõik, et eest­la­sed on pa­ri­mad lüps­jad ja va­si­ka­ta­li­ta­jad, ka pa­ri­mad trak­to­ris­tid ja au­to­ju­hid. Siit vii­di ju pea­mi­selt maai­ni­me­sed, kel­lel olid en­dal ol­nud loo­mad.“

Aas­ta pä­rast tu­li noor­me­hel töö­le min­na, tä­di te­da üle­val pi­da­da ei jõud­nud: „Al­gu­ses olin met­sa­töö­del – ka­he­pea­le pi­di te­ge­ma kolm ruu­mi päe­vas, pä­rast läk­sin trak­to­ri pea­le haa­ki­jaks, tõst­sin ja lan­ge­ta­sin at­ra, ik­ka kä­sit­si. Ku­ni 1953. aas­ta­ni oli elu vä­ga ras­ke – norm oli kün­da 5 hek­ta­rit ja sel­le eest said nae­ru­väär­sed 17 rub­la. Pä­rast se­da, kui Hrušt­šov tõs­tis päe­va­kor­da uu­dis­maad, ker­ki­sid trak­to­ris­ti­de pal­gad, 5 hek­ta­ri eest maks­ti ju­ba 41 rub­la. Mi­na hak­ka­sin saa­ma üle 2000 rub­la pal­ka, tä­di, kes oli lüps­ja, sai 240.“

Ko­ju ta­ga­si pää­ses Rein Vil­jak täp­selt 8 aas­tat hil­jem – Ta­pa jaa­ma jõu­dis 25. märt­sil 1957. Ku­na Ka­ha­las olid ta­lud ma­ha põ­le­ta­tud, läks Kad­ri­nas­se, kus elas onu.

„Lap­sed ko­ha­ne­vad rut­tu, aga ras­ke oli Si­be­ris vaa­da­ta va­nu ini­me­si. Va­nas­ti olid loo­mad na­gu tei­sed lap­sed, ini­me­sed olid nen­de­ga kok­ku kas­va­nud, pai­ta­sid ja si­li­ta­sid. Siis järs­ku re­bi­ti nad ko­du­dest lah­ti ja vii­di ära. Pal­jud va­nad ini­me­sed ei sur­nud mit­te näl­ga, vaid igat­sus­se. Na­gu öel­dak­se – va­na tai­me üm­ber ei is­tu­ta, ta ei juur­du,“ lau­sus Rein Vil­jak.

Tu­den­gid uu­ri­vad Si­be­ri-lap­se­põl­ve
Keh­ras olid ko­hal ka Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mia tu­den­gid ja vi­list­la­sed, kes käi­sid eel­mi­sel su­vel kol­me­nä­da­la­sel eks­pe­dit­sioo­nil Si­be­ris – kü­las­ta­sid koh­ti, ku­hu eest­la­sed 1949. aas­tal küü­di­ta­ti. Eks­pe­dit­sioo­ni juht Ma­ri­ka Al­ver sel­gi­tas, et kuns­tia­ka­dee­mial on 40aas­tane tra­dit­sioon käia igal su­vel eks­pe­dit­sioo­ni­del. Eel­mi­sel aas­tal võt­tis te­ma­ga ühen­dust Oku­pat­sioo­ni­de muu­seu­mi va­ra­hoid­ja, kel­le­le oli too­dud põh­ja­lik fo­to­ma­ter­jal koos ni­me­kir­ja­de­ga, joo­nis­tus­te, päe­vi­ku­te­ga 1950nda­te aas­ta­te So­ni kü­last Hak­ka­sias.

„Ta hak­kas neid süs­tee­mi si­ses­ta­ma ja lei­dis veel kolm Ees­tist küü­di­ta­tud naist, kes olid sin­na kül­la saa­de­tud. Nad koh­tu­sid ning nai­sed olid öel­nud, et ta­hak­sid Si­be­ris­se min­na. Võt­tis mi­nu­ga ühen­dust, kü­sis, kas tee­ma pa­kub mul­le hu­vi. Sain ka ise nen­de nais­te­ga kok­ku. Nad taht­sid nä­ha, mis on saa­nud kü­la­dest, kus möö­dus olu­li­ne osa nen­de lap­se­põl­vest. Ot­sus­ta­si­me, et lä­he­me koos Si­be­ris­se,“ lau­sus Ma­ri­ka Al­ver.

Küm­ne­liik­me­li­ne eks­pe­dit­sioo­nig­rupp käis ka­hel pool Je­nis­seid – Ha­kas­sias Ši­rins­ki ra­joo­ni So­ni kü­las, kus olid lap­se­põl­ves ela­nud nen­de­ga kaa­sa sõit­nud Kül­li Hiie­saar ja Mar­je Mar­tin­son ning Kras­no­jars­ki krai Ba­lah­ta ra­joo­nis Tšis­tõ­je Po­le kü­las, kus olid ela­nud As­ta Ti­ker­päe ja Si­be­ris sün­di­nud Ka­rin Nel­ke, kes elab prae­gu Kuu­sa­lu val­las.

„Meid hu­vi­ta­sid eel­kõi­ge las­te lood – mi­da mä­le­ta­vad lap­sed, kes sat­tu­sid Ees­ti kü­la­dest-lin­na­dest nõu­ko­gu­de kü­lael­lu. Se­da po­le eri­ti uu­ri­tud ning on vii­ma­ne aeg ot­seal­li­ka­telt kü­si­da, sest Si­be­ris­se küü­di­ta­tud lap­sed on ju­ba üle 70 aas­ta va­nad. Kui küü­di­ta­mi­se­ga on ena­mas­ti hal­vad mä­les­tu­sed, siis väi­kes­te las­te jaoks oli see ilus lap­se­põl­ve­aeg. Need daa­mid üt­le­sid, et ko­du oli seal, kus oli ema,“ rää­kis eks­pe­dit­sioo­ni juht.

Kui al­gul ol­nud nai­sed eh­mu­nud, kõik Si­be­ris näh­tu oli võõ­ras, siis tei­sel päe­val hak­ka­sid nä­ge­ma tut­ta­vaid koh­ti, Mar­je Mar­tin­son tun­dis ära ma­ja, kus oli 60 aas­tat ta­ga­si ela­nud: „Nad koh­tu­sid ka ku­na­gis­te tut­ta­va­te­ga, Mar­je lei­dis üles oma pin­gi­naab­ri. Nüüd täis­kas­va­nu­te­na Si­be­ris käies said nad aru, kui ras­ke oli seal nen­de ema­del ja va­nae­ma­del.“

Eks­pe­dit­sioo­nil osa­le­nud Ka­ta­ri­na Meis­ter sai pal­ju tea­da ka oma va­nae­ma ja va­na­va­nae­ma koh­ta, kes olid sa­mu­ti Si­be­ris­se vii­dud: „Va­nae­ma su­ri, kui olin viie­ne, te­malt ma kü­si­da ei saa­nud. Nüüd sain teis­te ini­mes­te lu­gu­de kau­du nen­de koh­ta pal­ju tead­mi­si.“

See sünd­mus, mi­da oli­me koo­lis aja­loo­tun­nis õp­pi­nud, on nüüd pal­ju lä­he­da­sem, kin­ni­ta­sid Ma­ri­ka Al­ver ja Ka­ta­ri­na Meis­ter. Neil on ka­vas oma uu­ri­mis­tööd jät­ka­ta – ka Keh­ras ko­gu­sid küü­di­ta­tu­te kon­tak­te ning mai­kuus min­nak­se hu­vi­lis­te selts­kon­na­ga kuuks ajaks omal käel taas Si­be­ris­se. Ka mul­lu­sel eks­pe­dit­sioo­nil osa­le­nud las­te­na küü­di­ta­tud nai­sed on aval­da­nud soo­vi nen­de­ga kaa­sa min­na. Fil­mi­tud ma­ter­ja­li põh­jal on neil soov te­ha do­ku­men­taal­film ja näi­tus.

1949. aas­ta märt­sis Si­be­ris­se vii­dud ase­ta­sid Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juur­de saa­tu­se­kaas­las­te mä­les­ta­mi­seks küün­lad.

1949. aas­ta märt­sis Si­be­ris­se vii­dud ase­ta­sid Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juur­de saa­tu­se­kaas­las­te mä­les­ta­mi­seks küün­lad.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus