Kas kestame või kustume? On sel tähtsust?

Kas kestame või kustume? On sel tähtsust?

Sõnumitooja
0
KAISA TAMKIVI, Ida-Harju kogukondlike arutelude eestvedaja

KAISA TAMKIVI,
Ida-Harju kogukondlike
arutelude eestvedaja

Olen kaasa löönud kogukondlike arutelude „Kas kestame või kustume?“ kohtumistel, eestlaste kestlikuse teemale viimastel kuudel palju mõelnud ja sellest rääkinud.

Üllatuslikult on mõned küsinud, miks kestlikus on üldse oluline– kõik läheb nagu läheb, kui oleme määratud hääbuma, siis nii on. Kas peaksime sunnitult oma kestmise küsimusega tegelema?

Tõsi, millegi kunstlik survestamine ja jõuga surumine ei pruugi alati olla mõistlik, kuid eestlaste, Eestimaa ja meie kultuuri püsimine ning arenemine on minu jaoks vastutuse küsimus nii endiste kui tulevaste põlvkondade ees. Meie, tänased eestlased, vastutame selle eest, millise Eestimaa ja eestluse tulevastele eestlastele edasi anname või kas üldse anname. Praegune seis on võrdlemisi kehv – Eesti sündimuskordaja 1,66 on tugevalt alla taastetaseme, mis on 2,1. Eestlasi on aina vähem, elanikke Eestimaa maasektoris veel vähem, inimesed kolivad elama välismaale ja lapsi sünnib liiga vähe. Samas elame suurimas heaolus, milles on eestlased eales elanud.

Selle olukorra lahendamiseks peame olema targad, julged ja tulema välja mugavustsoonist.

Just nutikate lahenduste leidmiseks, olukorra tõsiduse teadvustamiseks on aktiivsed inimesed ja organisatsioonid, kes tunnevad muret Eesti kestmajäämise pärast, kutsunud ellu arutelude sarja. Ida-Harjumaal oleme arutlenud kahel korral – augustis Anija mõisas ja novembri alguses Kehra raudteejaamas. Ka nendel aruteludel sündis häid ettepanekuid ja ideid – muuta riiklikul tasandil otsustusprotsessid kiiremaks, tõhusamaks ja kaugemat tulevikku silmas pidavamaks ning kutsuda ja soodustada noorte perede elama asumist maale, mitte kolima suurtesse linnadesse. Arutelul osalejad leidsid, et sündimuse suurendamiseks võiks lisaks perekonnale loota ka kogukonna toele, et lapsevanemad ei tunneks end üksi – väiksemates kohtades elades ja tugevate kogukondade toel võiks lapsevanematel olla rohkem julgust saada veel üks laps.

Väga tahan, et minu neli last saaksid uhkusega olla eestlased, õppida eesti keeles ja saada osa eesti kultuurist. Selleks peame me praegu astuma samme, langetama tarku otsuseid, pidama silmas pikemat perspektiivi. Just sel eesmärgil on kutsutud ellu arutelud teemal, kas kestame või kustume.

Miks tunnen vastutust eelnevate põlvede ees? Eesti ajaloos tagasi vaadates näeme mitmeid keerulisi ja lootusetuid hetki – haiguspuhangud, näljahädad, sõjad, küüditamised – kus eestlaste säilimine rippus juuksekarva küljes, kuid esivanemad pingutasid kõvasti. Kandsid eestlust edasi paguluses, vangilaagrites, põranda all, riskisid selle nimel oma eludega. Meist on isekas ja vastutustundetu tänases heaolus mitte pingutada, alla anda ja öelda, et ei huvita. Nüüd on meie kord pingutada.

Kustun kõiki üles mõtlema eestlaste kestmise teemale, võtma vastutust ja hoidma kokku – kogukonniti, perekonniti ja sõpruskonniti. Oleme välja tulnud ka keerulisematest olukordadest, kindlasti tuleme välja ka seekordsest rahvastikukriisist ja oleme veelgi tugevamad. Me kestame!

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus