Kas ka Kuu­sa­lu kuu­lab meid

Kas ka Kuu­sa­lu kuu­lab meid

Sõnumitooja
0

Man­gus Põll­maa, Kol­ga koo­li hoo­le­ko­gu asee­si­mees,
staa­dio­ni re­no­vee­ri­mi­se töög­ru­pi lii­ge,

Ilm­selt pal­jud tea­vad tun­tud mui­nas­ju­tu lõp­pu, kus au­tor kan­ge­las­te­ga pi­du­lau­da is­tub ning loo­le joont al­la tõm­ma­tes sõ­nab: „Sõin ja jõin seal mi­na­gi, su­hu ei saand mi­da­gi“. Um­bes sar­na­ne tun­ne val­dab ala­tes su­ve tei­sest poo­lest ka mind. Is­tun na­gu min­gis loos, aga pilt ja tekst ei jook­se kok­ku. Lä­bi iga­su­gu eri­hää­le­kand­ja­te, eri­ne­va­te näo­raa­ma­tu­voo­gu­de jõuab mi­nu­ni uh­ke mood­ne mui­nas­jutt. Mi­nu­ga ar­ves­ta­tak­se roh­kem kui va­rem, mind kuu­la­tak­se roh­kem kui ku­na­gi en­ne. Mi­nu hääl loeb. Kaa­sa­mi­ne, aru­te­lu, dis­kus­sioo­nid, aru­te­lu­põ­hi­sus, ar­gu­men­tee­ri­tus – pal­ju ilu­said sõ­nu, aga liht­salt ei usu se­da enam. Pi­gem tun­dub kõik sui­sa vas­tu­pi­di­ne.

Ala­tes käe­so­le­va aas­ta ap­ril­list on grupp Kol­ga ini­me­si või­del­nud sel­le eest, et Kol­ga koo­li lap­sed saak­sid en­da­le vää­ri­li­se uue staa­dio­ni. Vald lei­dis küll sel­le väl­jae­hi­ta­mi­seks va­ja­li­ku ra­ha, aga staa­dio­ni mil­le­gi­pä­rast kao­tas prot­ses­si jook­sul ku­hu­gi ära. Jär­ele jäid uh­ke jal­kap­lats ja jook­su­sir­ge, kus tu­le­va­sed ti­pu­rün­da­jad saa­vad oma kii­ren­dust tim­mi­da.

Ap­ril­lis val­la init­sia­tii­vil el­lu kut­su­tud ja ak­tiiv­se­ma­te va­ba­taht­li­ke moo­dus­ta­tud Kol­ga staa­dio­ni re­no­vee­ri­mi­se töö­grupp te­gi tööd ko­gu su­ve. Arut­le­ti, koh­tu­ti eri­ne­va­te spet­sia­lis­ti­de­ga. Aga su­ve lõ­puks oli suu­rem osa töög­ru­pi liik­me­test aru saa­nud, et üks­ki nen­de et­te­pa­nek reaal­ses­se pro­jek­ti ei jõua. Hoo­li­ma­ta meie et­te­pa­ne­kust pro­jek­tee­ri­da staa­dion ter­vi­ku­na ja ehi­ta­da väl­ja eta­pi­kau­pa, lae­kus meie post­kas­ti roh­ke kii­du­lau­lu saa­tel pro­jekt, kus suur osa as­ju on väl­ja joo­nis­ta­ma­ta ja tä­his­ta­tud mär­gi­se­ga „pers­pek­tiiv­ne“. Jook­su­rin­gi ase­mel on mu­rup­lat­sil ting­lik punk­tiir.

Vald küll „kaa­sas“, aga ei „kuu­la­nud“. Kuu­las hoo­pis ke­da­gi teist. Ke­da täp­se­malt, se­da mei­le ei ta­he­ta öel­da või an­tak­se vas­ta­kaid ja üld­sõ­na­li­si vas­tu­seid. Kü­si­des, miks kaa­sa­tud ini­mes­te et­te­pa­ne­kud ar­ves­se ei läi­nud, siis pa­han­da­tak­se ja ki­pu­tak­se hoo­pis äh­var­da­ma: „Kui tei­le se­da staa­dio­nit va­ja po­le, siis või­me ju sel­le ära jät­ta!“ Jah, saa­me aru – se­da ra­ha saaks ka­su­ta­da ka mu­jal. Sel­li­ne to­re võ­ta-või-jä­ta diil. Aga jook­su­rin­gi ik­ka po­le.

Kaa­sa­tud ini­mes­te­le ei saa lõ­puks liht­salt öel­da – nii to­re, et kaa­sa mõt­le­si­te. Ini­me­sed te­gid su­vi lä­bi tööd, ot­si­sid pa­ri­maid la­hen­du­si, arut­le­sid. Aga siis tu­li kee­gi, kes ei ot­si­nud koos meie­ga ja ot­sus­tas teist­moo­di. See po­le min­gi­te mõõ­du­puu­de­ga kor­rekt­ne ja ko­he kind­las­ti po­le see kaa­sa­mi­ne. Väi­de, et toi­mu­sid „pi­kad ja kee­ru­kad komp­ro­mis­si­de ot­sin­gud ko­gu­kon­na oo­tus­te, koo­li va­ja­dus­te ja ra­has­tus­või­ma­lus­te va­hel“, ei vas­ta tõe­le. Kõik koo­so­le­kud olid suh­te­li­ses üks­mee­les ja en­ne­kõi­ke näh­ti va­ja­dust viia koo­li spor­ti­mis­või­ma­lu­sed nõue­te­le vas­ta­vaks.

Kui aru­te­lust ee­mal­da­tak­se sei­su­koh­ta­de eri­su­sed ja kaa­sa­tak­se ai­nult kaa­sa­hõis­ka­jad, siis po­le see kah­juks enam aru­te­lu. Nii muu­tub ko­gu kaa­sa­mi­ne tü­hi­pal­jaks sõ­na­kõlk­suks. Kui ta­ha­me, et see sõ­na mi­da­gi ka pä­ri­selt tä­hen­daks ja val­la­ma­ja ei muu­tuks sel­leks hoo­neks, mis ta oli veel sa­da­kond aas­tat ta­ga­si, siis ta­sub seal­se­tel va­lit­se­ja­tel tõ­si­selt peeg­lis­se vaa­da­ta. Se­da te­hes mõel­ge ka sel­lis­te­le uh­ke­te­le sõ­na­de­le na­gu au­sus, ene­se­vää­ri­kus, õig­lus, oma­ka­su­püüd­ma­tus, vii­sa­kus. Need on võib-ol­la na­tu­ke va­na­mood­sa­mad sõ­nad kui need, mis kõ­la­vad teie hüüd­lau­se­tes, kuid kind­las­ti sa­ma olu­li­sed.

Pa­raf­ra­see­ri­des loo al­gu­ses too­dud mui­nas­ju­tut­si­taa­ti: „Kaa­sa­tud sain mi­na­gi, ei sün­dind sel­lest mi­da­gi.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus