KAAREL ROBERT PUSTA – diplomaat Kehrast

3674

Lugemissoovitus: KAAREL ROBERT PUSTA „Kehra metsast maailma. Saadiku päevik. Kirjad kinnisest majast“. Eesti Mälu. Eesti Päevaleht. Akadeemia. 2010, 480 lk.

Pole kuigi palju raamatuid, mille pealkirjas on kohanimi Kehra. Seetõttu võiks Kehraga seotud inimestes tähelepanu äratada 2010. aasta novembri lõpus Eesti Päevalehe „Eesti mälu“ sarjas ilmunud Kaarel Robert Pusta (1883–1964) mälestustekogumik.

Raamatu esimene osa „Kehra metsast maailma“ ilmus esmakordselt 1936. aastal Noor-Eesti kirjastuse väljaandena, teine osa „Saadiku päevik“ 1964 Saksamaal ja kolmas osa „Kirjad kinnisest majast“ pärast autori surma 1966 Rootsis kirjastuse EMP väljaandel.

„Kehra metsast maailma“ autori Kaarel Robert Pusta kohta leiab eluloolist infot näiteks internetist. Päris põhjaliku kokkuvõtte on sellest teinud  kirjandusteadlane Janika Kroonberg Pusta raamatule pühendatud artiklis Eesti Päevalehes 2010. aasta 26. novembril. Pikast ja sündmusterohkest elust on ülevaade ka kirjastuse Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sarjas 2000. aastal ilmunud Pusta artiklite, kirjade ja kõnede kogumiku „Kontrastide aastasada“ lõpus.

Kaarel Robert Pusta oli diplomaat ja poliitik. Üks esimesi Eesti Vabariigi diplomaate, kes läks koos Jaan Tõnissoni, Mihkel Martna, Eduard Virgo, Karl Menningu, Ants Piibu ja Ferdinand Krulliga 1918. aasta algul Euroopa riikidesse äsja iseseisvunud Eesti riigile tunnustust küsima ja said sellega edukalt hakkama.

Diplomaatia jäi Pusta osaks tema elupäevade lõpuni 1964. aastal Madridis. 1930. aastail avaldas ta prantsuse keeles rahvusvahelist tähelepanu äratanud Eestit tutvustavaid ja vähemusrahvaste ning riikluse probleemidest kõnelevaid teoseid.

Ta on kahtlemata Eesti ajaloos olulisim ja kõige kaugemale jõudnud rahvusvaheliselt tuntud tegelane, kes kunagi Kehra metsas karjas käinud ja siinses koolis õppinud.

Kogumiku „Kontrastide aastasada“ koostaja luuletaja Hando Runnel annab raamatu eessõnas „Kaarel Robert Pusta ja Euroopa küsimus“ kaks lehekülge teese Pusta kohta. Muu hulgas ütleb ta: „Pusta oli diplomaat globaalse mõtteviisi ja paindliku sõnakunsti võimega. Pusta elutöö keskkohaks asupaigana kujunes Pariis. Selle raamatu kaudne eesmärk on Euroopa määratlemise katse diplomaat Pusta kuju kaudu. Euroopa küsimus on Euroopa eneseusu, oma jõutunde kõikumise küsimus. (See on ka Eesti küsimus olnud ja on jätkuvalt edasi. Eesti on Euroopa.) Briand, Pusta, Coudenhove-Kalergi olid  eurooplased suurte rahuplaanidega. Pusta aksiomaatiline vaade oli: vaba Eesti vabas ühinenud Euroopas. Pustat iseloomustas kõrgenenud usk kirjalikesse lepingutesse, usk öeldud hea (lahke) sõna väesse, usk ühiskondlikku leppesse Rousseau’ vaimus. Tulevik näitab, kas Kaarel Robert Pusta oli prohvet või kerge­usklik õilishing.“

Kaarel Rober Pusta sündis 1. märtsil 1883 Narvas, ema kodulinnas, aga lapsepõlvemälestused algavad Kehrast, kuhu raudteelasest isa oli saanud töökoha.
Tema lapsepõlvekodu oli Ülejõe raudteevahimajake, mida praegu küll enam pole alles, küllap aga paljud Kehra inimesed mäletavad veel seda.

Mälestusi hakkas ta kirja panema 1935. aastal, kui istus Tallinnas vangis, kahtlustatuna koostöös vabadussõdalastega. See polnud tema esimene vangistus. 1903. aastal kasutas ta vangis istumise aega usinasti prantsuse keele õppimiseks.

Niisiis oli Pusta veidi üle 50 aasta vana, kui hakkas olude sunnil mälestusi kirjutama, sest vangimajas polnud midagi targemat teha – vajalikud võõrkeeled olid selleks ajaks selged. Raamatu sissejuhatuse motoks on carpe diem – kasuta päeva (lad. k). See on põhimõte, milleni ta jõudis ilmselt iseenese tarkusest juba päris lapsena. Kui vanglas pidi ta päeva kasutama selles mõttes, et kirjutada sai ainult  ajal, kui aknast päevavalgus sisse paistis, siis lapsena püüdis ta iga minuti lugemiseks ära kasutada. Luges ööd ja päevad sõna otseses mõttes. Ka nii, et raamat ühes käes ja lehm, keda ta karjatama pidi, ohelikkupidi teise käe otsas.

Jutustust oma lapsepõlvest alustab ta nii: „Kehra mets on veel olemas, ent mitte enam nii, nagu nägin teda lapsesilmadega – nüüd juba neljakümne aasta eest. Ei olnud jõe kaldal neid asunikkude ja suvitajate maju, polnud jõgi täis palke ja saeveski risu.“

Sageli rongiga Tallinnast välismaale sõites vaatas ta vaguniaknast välja ja nägi Kehras toimunud muutusi. Nende asunikkude ja suvitajate majade all peab ta silmas 20. sajandi algul tekkinud Ülejõe linnaosa. Tema lapsepõlves laius selle koha peal veel mets, kus ta oma pere lehma  karjatas. Seda, et Ülejõe majad on ehitatud mahavõetud metsa asemele, pole üldse raske ette kujutada – kahel pool  sirged sihid ja jõe äärde on jäetud puud kasvama.

Edasi kirjeldab ta: „Kui poleks olnud seda raudteed, olnuks väike elumaja keset tihedat kuusemetsa. Raudtee aga eraldas mõisa koonduse: ilumetsa, härraste ja moonakate majad, samuti jaama ja raudteelaste hooned põldudest ja kaugemast külast. Majast üle silla läks tee väikese pooljaama juurde, kus istusid need võõrkeelsed mundrites mehed ja kus paar korda päevas oli nii palju askeldust, kui saabusid rongid. Teiselt poolt tõusis kollane liivatee päikese käes helkivate raudrööbastega veidi ülesmäge. Väikesena usaldasin ma minna vaid semaforini, mis nagu märkis oma kodu ja Kehra jaama piirkonna.“

Veel meenutab ta, et semafori tagant algasid „suured ja soised otsatud Aegviidu metsad“, mis olid täis loomi, seeni ja marju. Isa käis jahil, kõneldi karudest ja huntidest. Isa tundis väga hästi seeni ja talle meeldis neid korjata. Seeneretkedele võeti poegki kaasa. Põnevad olid  suvised vähipüügid Jäneda kandis. Neid korraldas tädimees, kes oli teemeister Aegviidu jaamas. Üldse oli Aegviidus kõik suurem ja huvitavam kui Kehras. Nii tädimehe elamine kui kõrge männimets.

Raamatus on Kehra kirjeldusi veelgi. Praegu pakuvad need nii äratundmist kui nõutust – kus see asi veel oli? Erilise heldimusega meenutab ta mõisaaia valgeid sireleid ja nende lõhna. Need sirelid olid alles veel minu lapsepõlves, mis Kehra mõisa südames möödus.

Pusta on hea sõnaga, tema kirjeldused meeldejäävad. Hando Runnel ütleb: „Pusta oli isikutüübilt literaat, sõnakunstnik.“

Eraldi peatüki „Pugala suvi“ pühendab ta Pugala-nimelisele lehmale, kelle karjatamine nõudis täit tähelepanu, mida aga karjapoisil sugugi alati ei jagunud.

„Pugala suvel“ sai palju üksi mõelda ja veel rohkem lugeda. Kõik kodus ja Kehra külas leiduva eestikeelse kirjavara lugesin läbi, peale selle ühe aastakäigu vene ajakirjade „Niva“ ja „Rodina“ kaasandeid, mis sain Aegviidu tädimehelt. Need polnud küll mitte alati paras vaimutoit kümneaastasele poisile, need Siberi sunnitööliste ja keerulise armastuse romaanid, aga lõpuks võtab iga vanus raamatust selle, mida ta sealt otsib. Mina sain ettekujutuse Vene loodusest ja vene inimesest, ja õige suure tagavara vene sõnastikust.“

Vene keele õppimise kohta ütleb autor, et alguse sai jaama ametnikkudelt, kes kõik kordamööda olid tema õpetajad, ja oma mänguseltsiliselt Kostjalt, jaamaülema abi pojalt. Arvestades aga, et Pusta külakooliaeg jäi samasse aega, millest jutustab Lutsu „Kevade“, siis oli vene keele oskus hädavajalik.

Kõige tähtsam on tulevase diplomaadi ja juristi jaoks olnud lugemine. Isa oli suur Carl Robert Jakobsoni austaja ja selle suurmehe auks ristis ta oma poja ka Karl (Kaarel) Robertiks, kelle esimesed raamatud olid loomulikult Jakobsoni  lugemikud. Isa tõi linnast lisaks Bornhöhe, Saali, Järve raamatuid, käisid ajalehed Valgus ja Postimees. Läbiloetud raamatutega läks poisike küla peale, soovides neid mingite teiste vastu vahetada, aga see oli üsna lootusetu.
Kehra küla rahval ei olnud raamatuid peale Jenoveeva lugude ja Tõnissoni tähtraamatu ehk Meie Matsi kalendri.

Pusta ainsale kooliaastale Kehras, õppeaastale 1890–1891, on pühendatud neli ja pool lehekülge. See on üldse üks esimesi ja väheseid mälestusi Kehra külakooli kohta, seda väärtuslikum, et nii arvestatava autori sulest. Talvise koolipäeva kirjeldus on värvikas. Alates sellest, et seitsmeaastasena pidi ta hommikul jalgsi kolme kilomeetri kaugusele kooli kõmpima suurema õe sabas. Oli vaja ületada ka jõgi. Koolimajad olid tol ajal enamasti ühesugused ja Pusta kirjeldus Kehra koolist vastab üldjoontes sellele, mida oleme lugenud „Kevadest“ või näinud Palamusel. Kehra esimest koolimaja pole enam ammu.

Meeleolukas on jutustus, kuidas õpilased ise enne koolitundide algust ahju kütsid ja suitsuga võitlesid. Jäätükkidega joogivesi võeti jõest. Koolmeistriks oli Pusta ajal „noor ja elurõõmus valgejuukseline mees Johannes Kirschbaum“. Üheks tähtsamaks ja paremal järjel õppeaineks oli Pusta ajal  muusika ehk laulmine. See on  jäänud püsima kogu Kehra kooli senise ajaloo jooksul.

Kooli külastasid vahel ka  „suuremad saksad nagu Harju-Jaani kirikuõpetaja Christoph ja Kehra mõisa preili Marie von Ulrich.“

Viimane mõisnik, preili Marie von Ulrich on Kehras tänamatult unustusse jäänud. Pusta ütleb oma raamatus, et „teda tundis kogu ümbruskond kui head inimest, kes armastas lapsi, õpetas tüdrukutele kiriku- ja isamaalaule, tegi meile mõisas jõulupuud ja tõi ikka kaasa sepiku- ja saiakukleid.“

Üldteada  on ka see, et kui 1905. aastal said mõisate põletamise aegu ümberkaudsed mõisad kõik suuremal või vähemal määral kannatada, siis Kehra  mõisa alamad ei mässanud sugugi. Selle põhjuseks on ajaloolased pidanud just fakti, et mõisapreili oli rahva poolt lugupeetud ja armastatud ning tema vastu polnud põhjust välja astuda.

Väike koolipoiss Kaarel Robert Pusta sai preiliga aga lausa sõbraks. Vanatüdrukust  mõisa­preililt langes talle osaks teatavat emalikkust ja õrnust. Võib  ette kujutada, kuidas need kaks pargi- ja metsateedel jalutasid ja loetud raamatute ning elu üle juttu puhusid. Just sakslasest mõisapreili oli see, kes õpetas  selgeks laulusõnad: „Aeg tuli,  maa ja mere peal silm mõnda seletas, ei poolt nii armas olnud seal kui külatänavas.“

Koidula! Ja mõisapreili õpetas? See on midagi sellist, mis meie tavapärase teadmisega kokku ei sobi, aga ometi ilmselt tõsi on. Vaatamata preili õpetusele, et kodus on kõige parem, jäänud väike Pusta aga endale kindlaks, et tema tahab näha vähemalt üht suurt linna. Ta andis lubaduse, et tuleb ja jutustab kord preilile, mida laias maailmas näinud on, aga ei jõudnud: „Kui jälle tulin, puhkas tema juba kalmistul…“

Tõenäoliselt on preili von Ulrichil olnud ka mingi märkimisväärne osa tulevase diplomaadi seltskondlike kommete lihvimisel. Pusta kolleegid diplomaadid on meenutanud teda kui erakordselt elegantset ja korrektset härrasmeest, alati mõõdukat ja stiilset. Aga loomulikult pidi temas  juba seitsme-kaheksa aastaselt midagi tähelepanuväärset olema, sest ega mõisapreili igale külajõnglasele ka oma sõprust pakkunud.

Pärast ühte talve Kehra külakoolis soovitas õpetaja Kirschbaum Pusta isale viia poiss Tallinna kooli, sest külakoolis pole tal midagi peale hakata – vene keelt mõistab juba õpetajast paremini.

Ometi läks mitu aastat enne, kui see sai teoks. Ühel suvel kõnetas teda  jaamaesisel Kehra koolimajas suvitanud Tallinna linnakooli õpetaja Aleksander Tamm, kes ütles, et talle on noorest Pustast kõneldud ja uuris, kas tegemist on sellesama noormehega. Peamiselt Tamme initsiatiivil sai poiss lõpuks Tallinna kooli. Vanematel oli otsustamine ja ettevõtmine ilmselt üle jõu käinud nii majanduslikult kui teadmatuse tõttu, kuidas asjaga alustada. Just õpetaja Tamm oli ka see, kes hiljem tõi talle vanglasse prantsuse keele õpiku. Prantsuse keelest sai Pusta peamine võõrkeel, milles kirjutas  oma juriidilised teosed.

Edasi järgneb veel mõtisklus selle üle, kas ta oli oma üksildases lapsepõlves Kehra metsas õnnelik.  Pusta ei ütle küll otse, aga tervikmulje jääb selline, et Kehra mets sümboliseerib kõike seda, mis vastandub tsiviliseeritud maailmale. Tõsi küll, see mets on armas ja unustamatu lapsepõlvekodu, aga tegelik elu käib kusagil mujal.

Kuidas Kaarel Robert Pusta elu Tallinnas ja laias ilmas edasi kulges, seda  soovitan juba lugeda raamatust. Kirjandusteadlane Janika Kroonberg väidab, et „Kehra metsast maailma“ on seiklusjutt. Olen temaga täiesti päri. Lisan vaid juurde, et õpetlik jutt, eriti neile noortele, kes janunevad rikkuse ja kuulsuse järele.


K. R. Pusta (1883-1964)
Oli Eesti Vabariigi kauaaegne diplomaat ja riigitegelane: 1918 välisdelegatsiooni koosseisus, 1918­-1924 ja 1925-1932 Eesti esindaja ja saadik Prantsusmaal (sellega kaasnevalt ka Itaalias, Belgias ja Hispaanias), 1924-1925 välisminister, 1932-1935 saadik Poolas, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias. 1936-1939 tegutses Pariisis koostöö korraldajana välisriikidega välisfirmade huvides; 1939-1940 eriülesannetega ametnik Eesti saatkonna juures Pariisis. 1940 läks Ameerika Ühendriikidesse, 1952 Hispaaniasse, kus oli elu lõpuni.

Eelmine artikkelLiiklusõnnetus Kuusalu vallas
Järgmine artikkelKuusalu valla tänupeol sai kultuuripreemia MENDA KIRSMAA ja spordipreemia AGO KATVEL