Jõulud toovad valguse

2575
Peeter Paenurm, kaitseväe kaplan, Kuusalu elanik

Käesolevat aastat on tähistatud pärandiaastana ja see on innustanud meid pöörama tähelepanu oma juurtele. Kindlasti on jõulukuu aeg, kus räägime rohkem traditsioonidest ja tunneme huvi, kuidas vanasti jõule peeti.

Lugesin oma lapse õpikust ülevaadet meie esivanemate jõulukommetest ja silma hakkas mõte, et vanasti oli toomapäev, 21. detsember meil pööripäev. Pööripäeva ümber keerles siis ka jõulukommete jutt. Tasub meenutada, et 21. detsembril said eestlased pööripäeva tähistada alles alates 1918. aastast. Siis hakkas meil kehtima gregoriuse kalender. Eelmised 700 aastat oli Eestimaal kehtinud juliuse kalender ja teatavasti oli see uue kalendriga nihkes lõpuks juba kaks nädalat. 19. sajandil, kui meie rahvapärimust hoolikalt kirja pandi, pidasid meie esivanemad pööripäeva 9./10. detsembril. Toomapäevaks, veel enam jõuludeks, oli päike ammu hakanud tegema pikemaid kaari.

On hea, et tänapäeval on taas pööripäev ja jõulud lähestikku. Kristuse sündimise pühade tähistamine sellest mõttest on lähtunudki. Aastal 274 määras Rooma keiser Aurelius 25. detsembri võitmatu päikese pühaks. Kristlased hakkasid 4. sajandil sel päeval tähistama Jeesuse sündimist, et kuulutada Kristust kui päikesest suuremat ja maailma muutvat valgust.

Kui me uurime ja püüame elavana hoida esivanemate traditsioone, siis vaadakem kompleksideta ka oma lähematele põlvkondadele. Jõuludel käidi kirikus, lauldi kodus jõululaule ja loeti piiblist jõulu­evangeeliumi. Ja sugugi mitte sundusest või ainult kombe pärast. Küllap oli neidki, kellele ei meeldinud saksa pastori jutlus või kelle mõtted keerlesid kirikuteel ainult koduse pidulaua ümber. Kuid meie eelmiste sajandite esivanemaid päris paganlikeks ümber rääkida oleks nende suhtes liiga ülekohtune. Me ei pea häbenema oma sajandite pikkust kristlikku usku, kultuuri ja kombeid. See on tähtis ja hea osa meie pärandist.

Meenub huvitav kogemus seoses minu igapäevase tööga kaitseväes. Suvel andsin sõduritele tundi lahingus langenute hooldusest. Ka selliseid teemasid tuleb kaitseväes käsitleda. Kui me jõudsime langenu erakorralise, niiöelda lahinguväljale matmise teema juurde, tuli jutuks hauatähise küsimus. Tegin siis eksperimendi: küsisin rühmalt, kes peab loomulikuks, et tema hauale pandaks rist. Tõusis päris hulga käsi. Palusin siis sõduritel näidata oma isikuplaati. Nimelt on igal kaitseväelasel väike kaela riputatav metall­plaat, millele on kirjutatud tema isikukood, rahvus, veregrupp ja usk. Esimese sõduri plaat näitas, et tegu on nelipühilasega. Kuid järgmiste meeste plaadilt luges: none ehk mittereligioosne. Aga hauale soovisid siiski risti …

Sõdurite suhtumine peegeldas ilmekalt meie traditsioone ja arusaamu. Meie mõttemaailm ja väärtused lähtuvad kristlikust kultuurist. Isegi siis, kui me seda ise ei teadvusta või protestime institutsionaalse kristluse vastu.

On öeldud, et kaevikus ei ole ateiste. Ka ilma sõjata seisame kord ikkagi igaüks oma eluga „kaevikus“ ja tahame käeulatusse midagi julgustavamat kui pööripäevakombed. Kristlikud jõulud tuletavad meelde, et see keegi, kelle reaalsust tunnistavad nii kristlased kui ka paljud end mittereligioosseks pidavad inimesed, on selle maailma looja ja ülalpidaja. Tal on armastava Jumala nägu ja – nagu inglid karjastele laulsid – inimestest hea meel.

Rõõmsaid Kristuse sündimise pühi!

Eelmine artikkelSTEN VAHTRAS Kolgakülast parim noor võrkpallur
Järgmine artikkelKuusalu valla kultuuripreemia sai ELNA LINKVIST ja spordipreemia KAIDO LAAS