Jõulud 2011

Jõulud 2011

JAANUS JALAKAS, EELK Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja
0

jaanus
JAANUS JALAKAS, EELK Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja

Las kostab kõrvu jõulukella kaja ja hinge hellaks muudab vaikne jõuluöö! Nüüd vana aasta saatke rahus ära ja heade lootustega võtke vastu uus!

Need kaunid luuleread on jõulukaardilt, mille olen sellel aastal kallitelt inimestelt saanud.

Jälle tuleb jõululaps, igaühele nii mitmendat korda, kui on tal aastaid siin maa peal käidud.

Paljudele on jõulud kurbuse pühad, kaotatud armsate asjade, kodumaa ja lapsepõlve, rahu ja rahuõnne mälestuspühad. Ja kõigi nende seas omandab erilise kõla soov “rahu järele maa peal”, mida kuulutab jõuluevangeelium.

Meil ei tasu unustada, et jõulud ei ole ainult lastepühad ega inglite hääled, mis kuulutavad Jeesuse sündi, ainult üks ilus muusika lastele ja nukker trööst rõhutuile.

Mitte üksnes laste muinasjutte, nii ilusad kui need ka poleks ning jõulupuu sära ja laste laulmist ei peaks jõulud meile tooma. Jõulumõttel, mida nii erinevates tunnistustes nii mitmeti väljendatud, on igaühe jaoks meist ikka ja jälle ülla ajendi, olulise manitsuse väärtus. Ükskõik, millise kujutluspildi on keegi endale loonud maailma lunastusest, kuigi igaühe jaoks eraldi on ennekõike oluline ja tähtis lunastus armastuse kaudu. Seda lunastust otsima ei manitse meid mitte ainult jõuluinglite koor. Sellele kutsuvad ja manitsevad meid kõikide suurte mõtlejate, kirjanike ja kunstnike hääled ja kõigi nende häälte sügav tähendus on vaid selles, et nad kuulutavad üht tõelust, üht teed, üht võimalust, mis iga inimese rinnas on elavana olemas.

Seepärast ei peaks jõulud, nagu iga püha, olema meile ainult tagasivaatamiseks, vaid kogu meie hea tahte pingutuseks ja kokkuvõtmiseks. Sest nende kohta, “kel on hea tahe”, käib tõotus.

Meil puudub hea tahe, kui me vaid leiname kaotatut, meenutame tagasipöördumatut. Meil on see vaid siis, kui teadvustame endale parima, elavaima meis endis ja järgime selle teadvuse häält. Kes sellele tõsiselt mõtleb, kes uuendab tõotust jääda truuks parimale endas – see on saavutanud tõelise pühade meeleolu. Ja selle jaoks omandavad kirikukellad ja küünlatuled, jõululaulud ja kingitused alles tõelise väärtuse ja sära.

Nende Hermann Hesse kirjutatud mõtete taustal läheme meiegi vastu jõulupühadele ja aastavahetusele. Mõtleme meiegi inimestele, kes on sõjaväljadel.
Nii palju on Eesti mehi ja naisigi Afganistanis, Iraagis. Mõtleme nendele, kes on langenud sõjatandritel. Neid peresid on meiegi kihelkonnas, vallas. Mõtleme rahututele piirkondadele Aafrikas, Lähis-Idas, jne, jne… Mõtleme nendele, kes on meiegi kasvamise teed püüdnud valgustada – meie emad, isad, need, kes on olnud enne meid ja nüüdseks puhkavad surnuaiamullas. Tänapäeval kahjuks vahel ka raamaturiiulis ja ei ole veel surnute maale lastud omaste poolt jõuda.

Aga – olgu meil ka head tahet, mitte üksnes meenutada tagasipöördumatut ja kaotatut, vaid jääda truuks parimale endas ja saagem selle läbi osa tõelisest jõulude väärtusest ja särast, mida meile pakutakse ka kirikukellade, küünlatulede, jõulukingituste, aga eelkõige jõuluevangeeliumi läbi. Vaatamata rahutule maailmale ja elule olgu RAHU MEIEGA!

SARNASED ARTIKLID

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus