Jõu­lu­mõ­tisk­lus

Jõu­lu­mõ­tisk­lus

Sõnumitooja
0

AH­TI UDAM,
EELK Lok­sa Maar­ja ko­gu­du­se dia­kon

Jõu­lu­de­le mõel­des ja jõu­lu­dest kõ­nel­des mee­nu­ta­vad pal­jud oma lap­se­põl­ve. Ka mi­nu­le tu­leb seo­ses jõu­lu­de­ga lap­se­põlv meel­de. Ma sün­di­sin nõu­ko­gu­de ajal, mil ava­lik jõu­lu­de pi­da­mi­ne oli kee­la­tud. Kuid mi­nu ko­dus, na­gu pal­ju­des Ees­ti­maa ko­du­des, oli jõu­lu­de tra­dit­sioon au sees. Kui saa­bus jõu­lu­lau­päev, läks isa met­sast kuus­ke too­ma.
Lap­se­põl­ve esi­me­sed mä­le­ta­ta­vad jõu­lud olid nii: ko­gu­ne­si­me pe­re­ga tup­pa, kus oli kuusk. Isa süü­tas ­kuu­sel küün­lad, ema lau­lis.

Meel­de on jää­nud laul, küü­nal­de sä­ra ja kuu­se­lõhn. Jõu­lud te­ki­ta­sid eri­li­se tun­de ja oli kah­ju, kui need oo­da­tud pü­had lä­bi ja jõu­lu­kuu­se­ga tu­li hü­vas­ti jät­ta.

Lap­seea jõu­lud on pal­ju­de­le ilus mä­les­tus, kuid pa­ra­ku ei saa ela­da mä­les­tus­tes. Elu on tor­ma­kas. Ar­gie­lu mu­red on meis­se vä­gi­si tun­gi­nud. Jõu­lud on aeg, kui saa­me vaa­da­ta iseen­das­se, ol­la pe­re­liik­me­te ja teis­te lä­he­das­te­ga, vee­ta kal­lis jõu­luaeg arm­sas hu­ba­ses ko­dus sä­ra­va jõu­lu­kuu­se all ja kü­las­ta­da ko­du­ki­ri­kut. To­re, kui sel­li­sest mee­leo­lust saaks mi­da­gi kaa­sa võt­ta uue aas­ta ar­gias­kel­dus­tes­se, ol­la pa­re­mad ja sõb­ra­li­ku­mad. On aeg lu­ba­dus­te and­mi­seks, kuid kas kõi­ki uu­saas­ta­lu­ba­du­si suu­de­tak­se täi­ta.

Jõu­lud krist­li­kus tä­hen­du­ses on en­ne­kõi­ke Jee­su­se sün­ni­päev ja ing­li kuu­lu­tus kar­jas­te­le: ,,Är­ge kart­ke”. Kesk­ne jõu­lu­sünd­mus po­le lap­su­ke Pet­lem­ma sõi­mes, vaid täht­sam on Ju­ma­la ini­me­seks­saa­mi­ne. Jee­sus tu­li siia maail­ma ini­mes­te iga­päe­vael­lu. Jõu­lue­van­gee­liu­mi jär­gi pol­nud en­ne Jee­su­se sün­di vaik­ne õh­tu. See oli täi­de­tud ini­mes­te iga­päe­va­se töö­ga, na­gu meil­gi on iga­päe­va­töö, mi­da pea­me tin­gi­ma­ta ära te­ge­ma. En­ne jõu­le on tööd pal­ju.

Jõu­lue­van­gee­liu­mi jär­gi olid kar­ja­sed töö­pos­til. Öit­si­l-o­lek pol­nud mui­nas­ju­tu­vest­mi­ne lõk­ke ää­res. Kar­ja­sed val­va­sid, et öö­pi­me­du­ses kisk­ja­te rün­na­kuid tõr­ju­da.

Jee­su­se sün­ni ee­lõh­tul oli Pet­lem­ma rah­vas äre­vil, toi­mus rah­va­loen­dus, se­da toi­me­ta­sid Roo­ma amet­ni­kud jõhk­ru­se ja hoo­li­ma­tu­se­ga. Ini­me­si pii­na­ti, neid kuu­la­ti ke­pi­hoo­pi­de saa­tel üle. Ae­ti kok­ku va­nu ini­me­si, hai­geid ja vi­ga­seid. Maailm oli tol ajal ra­hu­tu. Pa­ra­ku on ra­hu­tu ka tä­na­päe­val, ku­na rah­vad ei saa lä­bi. Toi­mub sõ­da­sid, ter­ro­ri­rün­na­kuid. Rah­vad rän­da­vad sa­ma­moo­di, na­gu rän­da­sid Jee­su­se sün­di­mi­se ajal. Kui­das sel­li­sest kee­ru­li­sest olu­kor­rast pää­se­da, on ras­ke vas­ta­ta.

Ka Jee­sus sün­dis ra­hu­tus­se maail­ma. Ju­mal tu­li jõu­luööl ini­mes­te kes­ke­le. Jõu­lu­lap­se sünni ajal pol­nud Pet­lem­mas kõi­gi­le näh­ta­vat val­gus­sä­ra. Se­da nä­gid esi­me­se­na kar­ja­sed. Mi­da kar­ja­sed nä­gid, ei jää­nud teis­te­le tead­ma­ta. Ju­mal saa­tis ing­li sel­lest tea­ta­ma, mui­du olek­sid ol­nud ini­me­sed pi­me­du­ses.

Jee­sus ta­hab saa­bu­val jõu­lua­jal kuu­lu­ta­da, et ta­hab tul­la me ru­ta­kas­se maail­ma ja ar­gi­päe­va. Me te­ge­le­me suu­re­ma osa ajast ka­du­va­te as­ja­de­ga, tih­ti ela­me nii, na­gu Ju­ma­lat po­leks­ki. Jää­me nen­des­se as­kel­dus­tes­se, ku­niks Ju­mal on mei­le elu­päe­vi kin­ki­nud. To­re, et meil on aja ma­ha­võt­mi­seks jõu­luaeg.

Luu­ka evan­gee­liu­m kõ­ne­leb Jee­su­se sün­di­mi­sest ja kin­ni­tab, et või­me saa­da en­neo­le­ma­tu­te an­di­de osa­lis­teks. Luu­kas ni­me­tab neist rõõ­mu ja ra­hu. Rõõm on see, et ini­me­ne suu­dab Jeesusesse us­ku­mi­sega pa­tu­koor­mast va­ba­ne­da. Jee­sus soo­vib, et ra­hu va­lit­seks ini­me­se ja Ju­ma­la ja meie li­gi­mes­te va­hel.

Jõu­lud on lap­se­põl­ve­mee­nu­tus­te, kin­ki­mi­se, rõõ­mu ja ra­hu aeg. Jee­su­se tu­lek siia il­ma on suu­rem ime, kui need mai­sed as­jad kok­ku.

Soo­vin õn­nis­ta­tud jõu­luae­ga, rõõ­mu ja ra­hu sü­da­mes­se!

SARNASED ARTIKLID

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus