Jäne­da-Aeg­vii­du näi­tet­rupp tõi la­va­le „Kolm ko­si­last“

1863
„Kolme kosilase“ osalised. Esireas RIINA AHVEN, AIVAR NORK ja lõõtsamängija TIIT ANIMÄGI, taga ANETT KÄÄRMA, RENAATE NOOR, lavastaja TIIT TAMMLEHT, ANETE KAMS, KERTU NOOR, GILDA LINDMAA, MARIAN RÜTMAN ja LEA RUUS. Foto Sille Noor

Aeg­vii­du rah­va­ma­jas eten­du­nud näi­te­mäng „Kolm ko­si­last“ on loo­dud Au­gust Kitz­ber­gi „Kos­ja­sõi­du“ ai­ne­tel.

„Kol­me ko­si­la­se“ esi­e­ten­du­sel Aeg­vii­du rah­va­ma­jas oli möö­du­nud nä­da­la es­mas­päe­va, 28. mai õh­tul um­bes 40 pealt­vaa­ta­jat. Rah­va­ma­ja ju­ha­ta­ja Vir­ge Palm­sa­lu hin­nan­gul on se­da väi­ke­se Aeg­vii­du koh­ta vä­ga häs­ti.

„Kui­gi ko­ha­lik­ke oli vä­hem, roh­kem oli Al­bu ja Jä­ne­da rah­vast,“ sõ­nas ta.

Jä­ne­da-Aeg­vii­du näi­tet­ru­pi Ta­haks Teat­rit Te­ha poo­led liik­med on Jä­ne­dalt, poo­led Aeg­vii­dust, ju­hen­da­ja-la­vas­ta­ja Tiit Tamm­leht Al­bust – ta on ka Al­bu­rah­va Teat­ri juht ja la­vas­ta­ja.

„Kolm ko­si­last“ rää­gib sel­lest, kui­das Kut­si­ku kõrt­si­eman­da ja te­ma tüt­re koh­ta il­mub aja­le­hes hal­vus­tav lo­ri­laul ning tüt­re peig­mees ot­sus­tab vas­tu­ta­suks aja­kir­ja­ni­ke­le vin­ger­pus­si män­gi­da. Ta pa­neb aja­leh­te kuu­lu­tu­se, et ko­ha­lik met­sa­vaht ot­sib oma suu­re kaa­sa­va­ra­ga tüt­re­le meest. Aja­kir­ja­ni­kud lan­ge­vad õn­ge ja lä­he­vad­ki kos­ja, kuid jää­vad pi­ka ni­na­ga, ku­na met­sa­va­hil ei ole­gi tü­tart. Aja­le­he­pois­se rün­dab ka val­la­va­nem, ke­da on aja­le­hes sa­mu­ti hal­vus­ta­tud.

Jä­ne­da-Aeg­vii­du näi­te­tru­pi „Kolm ko­si­last“ on Au­gust Kitz­ber­gi lau­lu­män­gust „Kos­ja­sõit“ kär­bi­tud ver­sioon, lau­lu­de ase­mel kõ­lab st­see­ni­de va­hel lõõt­sa­muu­si­ka, kui­gi trupp esi­tab ühe­vaa­tu­se­li­se, um­bes 45 mi­nu­tit kest­va eten­du­se ajal ka ühis­lau­lu.

La­vas­tas Tiit Tamm­leht män­gis eten­du­ses mul­ki. Kõrt­sie­man­da ja van­gi­val­vur Kom­pa rol­lis oli Lea Ruus, te­ma tü­tart Lii­sit män­gis Re­naa­te Noor, val­la­va­nem Vil­ma Vom­mi Ma­rian Rüt­man, aja­kir­ja­nik­ke Ker­tu Noor (Kä­gu), Anett Käär­ma (Öö­bik), ja Ane­te Kams (Lõo­ke), met­sa­vaht Räs­tast Gil­da Lind­maa, Mii­lit Rii­na Ah­ven ning su­last Jaa­ku Ai­var Nork. Lõõt­sa män­gis pil­li­mees Tiit Ani­mä­gi.

„Kui ise oled la­val, on ras­ke öel­da, kui­das meil väl­ja tu­li, kuid olen kuul­nud, et rah­va­le meel­dis,“ lau­sus val­la­va­ne­mat män­gi­nud Ma­rian Rüt­man.

Ta li­sas – kui­gi va­he­peal oli kü­si­mär­gi all, kas näi­te­mäng saab üld­se la­va­küp­seks, ku­na ühist proo­viae­ga oli ras­ke lei­da, ot­sus­ta­ti ühes­koos, et peab saa­ma.

„Mi­na jäin esie­ten­du­se­ga vä­ga ra­hu­le,“ kin­ni­tas la­vas­ta­ja Tiit Tamm­leht.

Teist eten­dust en­ne sü­gist ei tu­le
Tiit Tamm­leht mär­kis, et kui kut­se­li­ne tea­ter võ­tab mee­le­pä­ra­se ma­ter­ja­li ja see­jä­rel va­lib sin­na osa­täit­jad, siis har­ras­tus­tea­ter peab läh­tu­ma inim­res­sur­sist ehk mi­tu näit­le­jat on tru­pis.

„Kitz­ber­gi „Kos­ja­sõi­tu“ tu­li kõ­vas­ti kär­pi­da ja rin­gi te­ha, ko­han­da­da meie selts­kon­na­le – osa­li­si jäi just nii pal­ju, kui on meie tru­pis. Ori­gi­naal on ot­sast-ot­sa­ni lau­lu­mäng, meie ees­märk ei ol­nud lau­lu­män­gu te­ha, aga ku­na ju­ba va­li­si­me Kitz­ber­gi, siis soo­vi­sin ka­su­ta­da rah­vus­li­ku mo­tii­vi­na lõõt­sa ning kui ju­ba on lõõts, proo­vi­si­me ka laul­da,“ lau­sus Tiit Tammleht.

Ku­na Jä­ne­da-Aeg­vii­du näi­tet­ru­pis on vaid üks mees­näit­le­ja, tu­li la­vas­ta­jal osa Kitz­ber­gi mees­rol­le mu­gan­da­da nais­te­le: „Näi­teks oli meil val­la­va­nem nai­ne. Aga kõi­ki mees­rol­le liht­salt nais­te­le üm­ber män­gi­da ei saa­nud, ko­si­las­test aja­kir­ja­nik­ke män­gi­sid meil koo­li­tüd­ru­kud nii, et joo­nis­ta­sid vunt­sid et­te, pa­nid kaa­bud pä­he ja pint­sa­kud sel­ga. Mul­le en­da­le vä­ga ei meel­di, kui soo­rol­le nii män­gi­tak­se, aga hä­da­sun­nil tu­leb se­da te­ha. Ja see pol­nud halb va­riant, nad said häs­ti hak­ka­ma.“

Ka see, et ta ise oma la­vas­tu­ses män­gis, oli Tiit Tamm­le­he sõ­nul hä­da­va­riant, mi­da ta pä­ri­selt õi­geks ei pea, ku­na la­vas­ta­jal jääb oma rol­li loo­mi­seks vä­he ae­ga: „Õn­neks ei ole mul la­vas­ta­des ku­na­gi ol­nud vä­ga suu­ri rol­le.“

„Kol­me ko­si­la­se“ proo­ve teh­ti Aeg­vii­du rah­va­ma­jas paar-kolm kuud. Esial­gu kor­ra nä­da­las, hai­gus­te pe­rioo­dil ka üle nä­da­la, vii­ma­sed nä­da­lad en­ne esie­ten­dust peaae­gu iga päev.

„Aga har­ju­ta pal­ju ta­had, üks proov jääb ju ala­ti puu­du,“ üt­les Tiit Tamm­leht.

Ma­rian Rüt­man li­sas: „Ku­na Kitz­ber­gi näi­den­dit on pal­ju kär­bi­tud, ei ol­nud teks­ti­osa vä­ga ma­hu­kas ning pal­ju jäi meel­de proo­vi­dest. Kuid lau­see­hi­tus on siis­ki va­naaeg­ne ja teks­ti kal­lal tu­li töö­ta­da ka ko­dus.“

Su­vel „Kol­me ko­si­last“ roh­kem ei män­gi­ta. Ma­rian Rüt­man ar­vas, et sü­gi­sel võiks se­da min­na näi­ta­ma naa­ber­kü­la­des­se. Tiit Tamm­leht lau­sus, et se­da saab ot­sus­ta­da al­les sü­gi­sel, kui trupp uues­ti kok­ku tu­leb ja on sel­ge, kui pal­ju on neist näi­te­rin­gis al­les. Prae­gu­se tru­pi nel­jast koo­li­tüd­ru­kust lõ­pe­ta­vad Re­naa­te Noor ja Ker­tu Noor tä­na­vu Aeg­vii­du põ­hi­koo­li ning jät­ka­vad õpin­guid mu­jal.

„Sü­gi­sel sel­gub, kas ja kui tih­ti nad hak­ka­vad ole­ma Aeg­vii­dus. Tu­le­me kok­ku, vaa­ta­me üle, kui pal­ju on meid al­les ning ot­sus­ta­me, kas on või­ma­lik se­da veel ku­sa­gil män­gi­da. Aga kind­las­ti hak­ka­me ka uu­si as­ju õp­pi­ma. Nii et Aeg­vii­du me­hed – kui mõ­ni teist tun­neb, et ta­haks end la­val näi­da­ta, tul­ge meie trup­pi!“ kut­sus Tiit Tamm­leht.

Eelmine artikkelMuu­tus Lok­sa lin­na­va­lit­su­ses
Järgmine artikkelSõnumitoojas 6. juunil