Jäne­da-Aeg­vii­du näi­tet­rupp tõi la­va­le „Kolm ko­si­last“

Jäne­da-Aeg­vii­du näi­tet­rupp tõi la­va­le „Kolm ko­si­last“

Külli Koppelmaa
0

Aeg­vii­du rah­va­ma­jas eten­du­nud näi­te­mäng „Kolm ko­si­last“ on loo­dud Au­gust Kitz­ber­gi „Kos­ja­sõi­du“ ai­ne­tel.

„Kol­me ko­si­la­se“ esi­e­ten­du­sel Aeg­vii­du rah­va­ma­jas oli möö­du­nud nä­da­la es­mas­päe­va, 28. mai õh­tul um­bes 40 pealt­vaa­ta­jat. Rah­va­ma­ja ju­ha­ta­ja Vir­ge Palm­sa­lu hin­nan­gul on se­da väi­ke­se Aeg­vii­du koh­ta vä­ga häs­ti.

„Kui­gi ko­ha­lik­ke oli vä­hem, roh­kem oli Al­bu ja Jä­ne­da rah­vast,“ sõ­nas ta.

Jä­ne­da-Aeg­vii­du näi­tet­ru­pi Ta­haks Teat­rit Te­ha poo­led liik­med on Jä­ne­dalt, poo­led Aeg­vii­dust, ju­hen­da­ja-la­vas­ta­ja Tiit Tamm­leht Al­bust – ta on ka Al­bu­rah­va Teat­ri juht ja la­vas­ta­ja.

„Kolm ko­si­last“ rää­gib sel­lest, kui­das Kut­si­ku kõrt­si­eman­da ja te­ma tüt­re koh­ta il­mub aja­le­hes hal­vus­tav lo­ri­laul ning tüt­re peig­mees ot­sus­tab vas­tu­ta­suks aja­kir­ja­ni­ke­le vin­ger­pus­si män­gi­da. Ta pa­neb aja­leh­te kuu­lu­tu­se, et ko­ha­lik met­sa­vaht ot­sib oma suu­re kaa­sa­va­ra­ga tüt­re­le meest. Aja­kir­ja­ni­kud lan­ge­vad õn­ge ja lä­he­vad­ki kos­ja, kuid jää­vad pi­ka ni­na­ga, ku­na met­sa­va­hil ei ole­gi tü­tart. Aja­le­he­pois­se rün­dab ka val­la­va­nem, ke­da on aja­le­hes sa­mu­ti hal­vus­ta­tud.

Jä­ne­da-Aeg­vii­du näi­te­tru­pi „Kolm ko­si­last“ on Au­gust Kitz­ber­gi lau­lu­män­gust „Kos­ja­sõit“ kär­bi­tud ver­sioon, lau­lu­de ase­mel kõ­lab st­see­ni­de va­hel lõõt­sa­muu­si­ka, kui­gi trupp esi­tab ühe­vaa­tu­se­li­se, um­bes 45 mi­nu­tit kest­va eten­du­se ajal ka ühis­lau­lu.

La­vas­tas Tiit Tamm­leht män­gis eten­du­ses mul­ki. Kõrt­sie­man­da ja van­gi­val­vur Kom­pa rol­lis oli Lea Ruus, te­ma tü­tart Lii­sit män­gis Re­naa­te Noor, val­la­va­nem Vil­ma Vom­mi Ma­rian Rüt­man, aja­kir­ja­nik­ke Ker­tu Noor (Kä­gu), Anett Käär­ma (Öö­bik), ja Ane­te Kams (Lõo­ke), met­sa­vaht Räs­tast Gil­da Lind­maa, Mii­lit Rii­na Ah­ven ning su­last Jaa­ku Ai­var Nork. Lõõt­sa män­gis pil­li­mees Tiit Ani­mä­gi.

„Kui ise oled la­val, on ras­ke öel­da, kui­das meil väl­ja tu­li, kuid olen kuul­nud, et rah­va­le meel­dis,“ lau­sus val­la­va­ne­mat män­gi­nud Ma­rian Rüt­man.

Ta li­sas – kui­gi va­he­peal oli kü­si­mär­gi all, kas näi­te­mäng saab üld­se la­va­küp­seks, ku­na ühist proo­viae­ga oli ras­ke lei­da, ot­sus­ta­ti ühes­koos, et peab saa­ma.

„Mi­na jäin esie­ten­du­se­ga vä­ga ra­hu­le,“ kin­ni­tas la­vas­ta­ja Tiit Tamm­leht.

Teist eten­dust en­ne sü­gist ei tu­le
Tiit Tamm­leht mär­kis, et kui kut­se­li­ne tea­ter võ­tab mee­le­pä­ra­se ma­ter­ja­li ja see­jä­rel va­lib sin­na osa­täit­jad, siis har­ras­tus­tea­ter peab läh­tu­ma inim­res­sur­sist ehk mi­tu näit­le­jat on tru­pis.

„Kitz­ber­gi „Kos­ja­sõi­tu“ tu­li kõ­vas­ti kär­pi­da ja rin­gi te­ha, ko­han­da­da meie selts­kon­na­le – osa­li­si jäi just nii pal­ju, kui on meie tru­pis. Ori­gi­naal on ot­sast-ot­sa­ni lau­lu­mäng, meie ees­märk ei ol­nud lau­lu­män­gu te­ha, aga ku­na ju­ba va­li­si­me Kitz­ber­gi, siis soo­vi­sin ka­su­ta­da rah­vus­li­ku mo­tii­vi­na lõõt­sa ning kui ju­ba on lõõts, proo­vi­si­me ka laul­da,“ lau­sus Tiit Tammleht.

Ku­na Jä­ne­da-Aeg­vii­du näi­tet­ru­pis on vaid üks mees­näit­le­ja, tu­li la­vas­ta­jal osa Kitz­ber­gi mees­rol­le mu­gan­da­da nais­te­le: „Näi­teks oli meil val­la­va­nem nai­ne. Aga kõi­ki mees­rol­le liht­salt nais­te­le üm­ber män­gi­da ei saa­nud, ko­si­las­test aja­kir­ja­nik­ke män­gi­sid meil koo­li­tüd­ru­kud nii, et joo­nis­ta­sid vunt­sid et­te, pa­nid kaa­bud pä­he ja pint­sa­kud sel­ga. Mul­le en­da­le vä­ga ei meel­di, kui soo­rol­le nii män­gi­tak­se, aga hä­da­sun­nil tu­leb se­da te­ha. Ja see pol­nud halb va­riant, nad said häs­ti hak­ka­ma.“

Ka see, et ta ise oma la­vas­tu­ses män­gis, oli Tiit Tamm­le­he sõ­nul hä­da­va­riant, mi­da ta pä­ri­selt õi­geks ei pea, ku­na la­vas­ta­jal jääb oma rol­li loo­mi­seks vä­he ae­ga: „Õn­neks ei ole mul la­vas­ta­des ku­na­gi ol­nud vä­ga suu­ri rol­le.“

„Kol­me ko­si­la­se“ proo­ve teh­ti Aeg­vii­du rah­va­ma­jas paar-kolm kuud. Esial­gu kor­ra nä­da­las, hai­gus­te pe­rioo­dil ka üle nä­da­la, vii­ma­sed nä­da­lad en­ne esie­ten­dust peaae­gu iga päev.

„Aga har­ju­ta pal­ju ta­had, üks proov jääb ju ala­ti puu­du,“ üt­les Tiit Tamm­leht.

Ma­rian Rüt­man li­sas: „Ku­na Kitz­ber­gi näi­den­dit on pal­ju kär­bi­tud, ei ol­nud teks­ti­osa vä­ga ma­hu­kas ning pal­ju jäi meel­de proo­vi­dest. Kuid lau­see­hi­tus on siis­ki va­naaeg­ne ja teks­ti kal­lal tu­li töö­ta­da ka ko­dus.“

Su­vel „Kol­me ko­si­last“ roh­kem ei män­gi­ta. Ma­rian Rüt­man ar­vas, et sü­gi­sel võiks se­da min­na näi­ta­ma naa­ber­kü­la­des­se. Tiit Tamm­leht lau­sus, et se­da saab ot­sus­ta­da al­les sü­gi­sel, kui trupp uues­ti kok­ku tu­leb ja on sel­ge, kui pal­ju on neist näi­te­rin­gis al­les. Prae­gu­se tru­pi nel­jast koo­li­tüd­ru­kust lõ­pe­ta­vad Re­naa­te Noor ja Ker­tu Noor tä­na­vu Aeg­vii­du põ­hi­koo­li ning jät­ka­vad õpin­guid mu­jal.

„Sü­gi­sel sel­gub, kas ja kui tih­ti nad hak­ka­vad ole­ma Aeg­vii­dus. Tu­le­me kok­ku, vaa­ta­me üle, kui pal­ju on meid al­les ning ot­sus­ta­me, kas on või­ma­lik se­da veel ku­sa­gil män­gi­da. Aga kind­las­ti hak­ka­me ka uu­si as­ju õp­pi­ma. Nii et Aeg­vii­du me­hed – kui mõ­ni teist tun­neb, et ta­haks end la­val näi­da­ta, tul­ge meie trup­pi!“ kut­sus Tiit Tamm­leht.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus