JANAR VAIK Raasikult sai Emakeele Seltsilt peapreemia keeleteo eest

JANAR VAIK Raasikult sai Emakeele Seltsilt peapreemia keeleteo eest

KRISTJAN ARUNURM
0

JANAR VAIK juhib MTÜd, millele anti pimedate abivahenditele eestikeelse hääljuhendamise loomise eest keeleteo auhinnad.


JANAR VAIK hoiab käes kõnelevat kaelakella, mis aitab pimedatel inimestel orienteeruda ajas.

Emakeele Selts andis 14. märtsil Vastseliinas emakeelepäeva aktusel üle 2010. aasta keeleteo konkursi rahva- ja peaauhinna Raasiku MTÜle Jumalalaegas ja pimedate raamatukogu töörühmale. Nii rahva- kui ka peaauhinna pälvinud töörühmas olid veel Artur Räpp, Igor Markat­šov ja Sandra Meigas.

Aasta keeleteo auhind kuulutati välja viiendat korda. Sellega tunnustatakse eesti keelele suurimat avalikku toetust toonud algatuse tegijat. Keeletegu 2010– eestikeelse hääljuhendamise lisamine tehnilistesse seadmetesse – aitab pimedatel inimestel paremini toimetada olmeasju.

Hääljuhendamine võib olla lisatud diktofonidele, kelladele, kalkulaatoritele, mõõteriistadele ja 200 tooni eristavatele värvimäärajatele. Maailmas küll toodetakse pimedatele inimestele mõeldud tehnilisi abivahendeid, ent neil on enamasti ingliskeelne hääljuhendamine.

Konkursi võitja valis haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase juhitud komisjon, kuhu kuulusid taasiseseisvunud Eesti kõik haridusministrid.

Rahvahääletusel osales üle 1300 inimese, võitnud keeletegu sai 436 häält. Peaauhind oli 1600 eurot (25 000 krooni) ja raamatupoe kinkekaardid väärtusega 639.12 eurot (10 000 krooni). Rahvaauhinnaks oli 639.12 euro eest raamatupoe kinkekaarte.

Et pime näeks
Janar Vaik sai pärast keeleteo auhinna teatamist luuletajalt ja eksministrilt Paul-Eerik Rummolt õnnitluse, kus oli kirjas: „Võiksime igapäevaelus käia kas või pea peal, aga ega sest midagi eesti keeles paremaks muutu, kui me ei leia tehnilisi ja infotehnoloogilisi lahendusi, kus samuti vaja eesti keelt arendada.“

Jumalalaeka osakond Silmalaegas on teinud tekstidele tõlked, salvestanud need eesti keeles sisse ja saatnud failid Austriasse, kus need installeeritakse vastavatesse aparaatidesse ja saadetakse Eestisse. Janar Vaik ütleb, et enamike maade pimedatel puuduvad omakeelse hääljuhtimisega abivahendid.

Ta näitab lisaks rääkivatele aparaatidele teisi pimeda inimese elu mugavamaks tegevaid abilisi. Piiksuv nivooandur annab klaasi vedelikku valades märku, kui nõu on täis;  sokipaaritaja aitab ühest paarist sokid kergesti kapist üles leida; noapiiraja võimaldab pimesi lõigata täpselt ühepaksusi viile; naelalöömisrakis suurendab löögipinda ja vähendab haamriga sõrme tabamise ohtu; telerivaatamise luubid, millest päris pimedal küll abi pole, toovad vaegnägijale telepildi lähemale.

Kõnelev raamat ja moosipurk
Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht Priit Kasepalu kiidab Eesti pimedatele mõeldud heliraamatute kuulamisaparaati Daisy-pleier, millega Janar Vaik ja Jumalalaegas on avardanud paljude nägemispuudega inimeste võimalusi nautida head kirjandust.

„Olukord on võrreldes kümne aasta taguse ajaga oluliselt paranenud. Tehnika areneb ja heliraamatud on CD-plaadil muudetud selliseks standardiks, et sellel saab liikuda nii peatükke, lõikusid kui fraase pidi. Eriti mugav on, et heliraamatu saab mälukaardil panna ka kaasaskantavasse pleierisse.“

Janar Vaik lisab: „Tavaline plaadimängija ei võimalda hiljem pausilt jätkata, kui oled vahepeal teist plaati kuulanud, aga ega raamatut ju ka ühekorraga läbi jõua lugeda – selleks ongi sellist aparaati vaja. Siin on igal suurel nupul oma kuju ja reljeef ning need annavad vajutuse peale ka häälmärguande.“

Pime mees Priit Kasepalu ütleb, et on tänulik ka kombitava kella ning häälega juhendava ja isegi sõnumeid ette lugeva mobiiltelefoni eest: „Tavainimesed peavad neid seadmeid elementaarseteks, aga ka pimedal inimesel on selliseid vaja. Kuidas me suudame eristada näiteks sarnase kujuga purgid, kui neil pole punktkirjas silte? Selleks on Penfriend ja koodiga kleepsud – kepike jätab meelde kleepsu, millele osutades on sisse loetud näiteks „maasikamoos“, ja me leiame selle riiulist üles.“

Üks haru toetab teist
Janar Vaik kolis oma perega Raasikule seitse aastat tagasi. Ta ütleb, et selles paigas on mõnus kodus töötada: internetis tellimusi esitada, kaubaautosid vastu võtta ja pakke postkontorisse toimetada.

„Tänu meile ei ole ohtu, et Raasiku postkontori võidaks kinni panna – olen neile üks suurimaid kliente, näiteks jõulukaarte saatsin välja 1800.“

Kuidas tema tegevusvaldkond nii suureks kasvas?

„Mul on endal üks nägemispuudega tuttav. Töötasin enne reklaamifirmas copywriteri ehk tekstikirjutajana ja sattus selline perspektiivikas projekt, millele ei leidnud vedajat. Võtsin selle ise ja loobusin kõigest muust. Siin ma siis nüüd olen – toome kaupa üle Euroopa ja viime ka Lätti, Valgevenesse.“

Janar Vaik lausub, et on õnnelik, kuna saab oma tööga inimesi aidata, kuid peab normaalseks, et põhitöö ei oleks vaid heategevus, vaid tooks ka oma perre kindlustunde. 2003. aastal loodud, välisabist ja -annetustest sõltumatu mitmekülgne abiorganisatsioon MTÜ Jumalalaegas on kujunenud arvestatavaks partneriks nii riigile kui teistele ühingutele.

„Mul on hea meel, et oleme saavutanud tasakaalu. Minu meelest võiksid ka teised mittetulundusühingud Eesti Vabariigis eeskuju võtta meie erisusest mitte sõltuda igapäevaselt vaid projektidest. See on absurd, et projekti lõppedes ei tohi olla mingit tulemit, mida saaks kasutada järgmise projekti kaasfinantseerimiseks. Kuidas siis tavalise MTÜ eelarvet peaks planeerima? Meie järgime mujal maailmas toimiva kolmanda sektori mudelit: igal puuetega inimestele suunatud MTÜl on mingi toetav kõrvalharu, mis töötab äriühinguna – kas tehakse ja müüakse käsitööd, et toetada ja algatada teisi projekte.“

Abivahendikeskusega, mis tõlgib ja vahendab maailma mainekate elektroonikaettevõtete leidurite seadmeid ja helimaterjali, kompenseerib Jumalalaegas oma kahjumlikke heategevusharusid, nagu teine osakond Riidelaegas.

„Riidelaegas on pimedatele inimestele vajalik, sest nad ei julge minna tavalisse poodi, kuna müüjad ei oska neid juhendada. Spetsiaalselt neile mõeldud kaupluses on aga oma tuttavad, kes teavad soovitada, mis värvi rõivaesemed omavahel sobivad.“

Oma valla vaegkuuljate ja -nägijatega on Janar Vaigul vähe otseseid kontakte – tema sõnul ei ole paljud neist adunud, kui suurt abi võib puude leevendamisel pakkuda mõni abivahend, mille peale nägijad ja kuuljad ei tule.

„Raasiku vallas osteti eelmise aasta lõpus esimene vaegkuuljatele mõeldud suitsuandur, millega on raadio teel ühendatud vilkuv märgutuli ja padjaalune vibroalarm. Selle omaosalushind on ligi 22 eurot ehk 340 krooni – üsna kallis, aga väga vajalik, sest tavalisest suitsuandurist pole kurdile abi. Tean, et Raasikul elab veel vähemalt kaks perekonda kurte, aga rohkem pole neid andureid ostetud.“

Janar Vaik paneb inimestele südamele, et turult näiteks kahtlase päritoluga pisikese luubi ostmine on raharaiskamine, sest sellel ilutsev lubadus kuuekordsest suurendusest ei saa olla enamasti tõsi: „Pigem panustada kvaliteetsetele ja kontrollitud asjadele, millest on ka abi.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus