JAAN ORUAAS kinnitab – golfimäng sobib kõigile

JAAN ORUAAS kinnitab – golfimäng sobib kõigile

Külli Koppelmaa
0

Kevadel võitis Anija vallavolikogu aseesimees JAAN ORUAAS Jõelähtme golfikeskuse seenioride seeriavõistluse avaetapi.

Jõelähtme vallas tegutsev golfiklubi Estonian Golf and Country Club (EGCC) korraldab mitmeid võistlusi. Üle 50aastastele on sel suvel 8 võistlusest koosnev sari maikuust septembrini. Esimese osavõistluse 22. mail võitis Jaan Oruaas Anija vallast.
Kaks aastat tagasi golfimänguga alustanud Jaan Oruaas selgitab, et pole andekam kui need, kes paarkümmend aastat golfi harrastanud, asi on reeglites: „See on golfi müsteerium – võisteldakse oma tasemega. Enamik lõi minust vähem lööke, aga golfis oled võitja, kui mängid kõige rohkem oma varasemast tasemest paremini.“
Et võhikud golfimängust rohkem aimu saaksid, kutsus Jaan Oruaas Sõnumitooja golfiväljakule.
„Golf on haigus, millesse olen nakatunud. Mul pole midagi selle vastu, kui ka teised saavad pisiku,“ põhjendab ta.

Füüsiline vorm ja rahakott ei ole määravad
Kohtume Jõelähtme golfiväljaku juures ühel suvehommikul. Startida tuleb täpselt, sest mängijad lähevad rajale iga kümne minuti tagant.
Jõelähtme golfiklubis on 2 väljakut – 18 rajaga mere- ja 9 rajaga kiviväljak. 18 raja ehk täisringi läbimiseks kulub keskmiselt 3-4 tundi. Üks rada tähendab maastikul territooriumi, mis algab golfipalli lahtilöögialalt ning lõpeb lipuga tähistatud auguga. Rajad on 150-500 meetrit, neile on tehtud takistusi – tiigikesi, bunkreid ehk liivaga kaetud süvendeid, künkaid. Igale rajale on määratud par ehk löökide arv, millega väga hea mängija suudab raja läbida. Jõelähtmel on par 3-5 lööki raja kohta. Algajate mängijate tase ehk händikäp on alati 72 pluss 54 lööki ning mida rohkem mängija areneb, seda väiksemaks läheb tema händikäp. Jaan Oruaasal õnnestuski veteranide seeriavõistluse avaetapp võita, kuna läbis 18 golfirada lüües oma senisest händikäpist, mis oli 35, 10 lööki vähem.
Jaan Oruaas on olnud eluaegne spordimees – tippu pole pürginud, kuid tegelenud noorena orienteerumisega, läbinud 30 Tartu suusamaratoni, veel mõned aastad tagasi mängis tennist, sellele tõmbas kriipsu peale jalatrauma.
„Kaks aastat tagasi tulin siia, mõtlesin, et golf on rahulik ala, lihtsalt jalutad murul. Kuna palli löömisega kaasneb ka natuke akrobaatikat, proovisin, kas mu jalg seda kannatab. Sobis,“ meenutab ta.
Et golfiväljakule mängima pääseda, tuleb läbida 2päevased Green Cardi ehk golfimängija tunnistuse kursused. Seal õpetab treener ehk pro golfimängu reegleid, lööke, turva- ja käitumisnorme.
Jaan Oruaas kinnitab, et müüt golfist kui ülikallist hobist ei vasta tõele. Samuti ei eelda see mäng tema sõnul atleetlikku vormi: „Kulud on mõistlikud ja ala sobib kõigile. Mängisin eelmisel aastal koos 11aastase poisiga, Eesti meistriga, kes lõi oluliselt paremini kui mina saja kiloga. Golfis pole vaja jõudu, oluline on löögi täpsus, kiirus ja koordinatsioon,“ räägib ta.
Tähtis on õige tehnika: „Kursustel meeldis prole küsida – noh, kas käed ka valutavad? Tegelikult on kätetöö minimaalne, palli tuleb lüüa õlgade liikumisega, liikuma peavad ka puusad ja jalad. Mängu lõpus on väsimus normaalne, aga kui käed valutavad, on löögitehnika vale.“

Pingevaba mäng
Esimesel tiil ehk palli lahtilöögialal ütleb Jaan Oruaas – rada on projekteeritud, et ässad saavad palli 500 meetri kaugusele auku viie ja vähema löögiga. Tema alustab tiilt, millest on lipuni 456 meetrit.
„Tuleb võtta suund lipule, olla pingevaba, keskenduda ning lüüa. Esimese löögi püüan lüüa nii kaugele, kui võimalik. Praegu läks väga halvasti, pall maandus bunkrisse,“ kommenteerib ta.
Liivaga kaetud süvendi kõrval on reha – mängija peab pärast lööki liiva siledaks riisuma. Ka imelühikese muruga griinialal, kuhu pall tuleb lõpuks lüüa, tuleb murukahjustused likvideerida – selleks on golfimängijatel kaasas spetsiaalne kahvel.
Järgmise löögi jaoks võtab Jaan Oruaas golfikotist uue kepi: „Võistlustel võib kaasas olla kuni 14 keppi, minul nii palju pole. Iga löögi jaoks on eri kepp.“
Ka see löök ei lähe kavandatult – pall maandub vette ja vajub põhja. Jaan Oruaas püüab spetsiaalse õnge abil leida, kuid sogases vees on see tulutu. Võistluste ajal tähendab palli kaotamine, et kirja läheb üks lisalöök ning mängu tohib jätkata uue palliga, mis kukutatakse maha selle koha lähedal, kus kadunud pall ületas veepiiri.
Mõnikord kaovad pallid ka võpsikusse või metsa: „Ühe võistluse ajal kaotasin vette 6 palli. Kui lööd auti või palli võsast üles ei leia, saad samuti trahvi ehk lisalöögi.“
Esimese raja läbib Jaan Oruaas 7 löögiga, pluss lisalöök vette kaotatud palli eest. „Pole üldse hea tulemus, olen selle raja läbinud ka pariga,” märgib ta.
Sel korral plaanitud 9 raja läbimiseks kulub Jaan Oruaasal koos selgituste jagamisega tund ja 45 minutit, selle aja jooksul kõnnib märkamatult 4-5 kilomeetrit. Palli saab ta üheksasse auku 55 löögiga.
Jaan Oruaas püüab golfi käia mängimas paar-kolm korda nädalas. Teda võlub, et erinevalt terviserajast või palliplatsist, ollakse golfiväljakul alati uues olukorras.
Kuna viimased talved olid lumevaesed, on golfi saanud mängida peaaegu aasta läbi: „Muru ei pea olema roheline, kuid maa peab olema tahenenud. Tänavu oli näiteks ka 1. jaanuaril võistlus. Talveriietes on küll raskem lüüa, kuid mängumõnu on olemas.“
Ka vihm golfimängu ei takista, ainult äikesega on mängimine keelatud.
Nagu iga golfimängija, unistab ka Jaan Oruaas hole in one´ist ehk palli ühe löögiga auku saamisest, kuigi Jõelähtmel ei käi ta sportlikke saavutuste, vaid eelkõige liikumisvajaduse pärast.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus