INGA LEO­KE-BO­SEN­KO on tei­nud gruu­sia köö­gi Keh­ras tun­tuks

INGA LEO­KE-BO­SEN­KO on tei­nud gruu­sia köö­gi Keh­ras tun­tuks

Külli Koppelmaa
0

Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu lii­ge IN­GA LEO­KE-BO­SEN­KO tu­li esii­sa­de maa­le vee­rand sa­jan­dit ta­ga­si sõ­ja­põ­ge­ni­ku­na.

Esi­mest koos­sei­su Ani­ja val­la­vo­li­kok­ku kuu­luv In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko kan­di­dee­ris Ees­ti Kes­ke­ra­kon­na ni­me­kir­jas. Kan­di­dee­ri­ma kut­sus Jü­ri Lill­soo. Inga Leoke-Bosenko sai 44 häält ning pä­rast va­li­mi­si as­tus Kes­ke­ra­kon­da. Vo­li­ko­gus va­li­ti ta sot­siaal- ja ko­gu­kon­na­ko­mis­jo­ni esi­me­heks.

„Al­gu­ses kart­sin, kas saan hak­ka­ma. Aga kui ini­me­sed hää­le­ta­sid mi­nu poolt, siis pean neid esin­da­ma,“ ar­vab ta.

En­ne val­laee­lar­ve aru­te­lu oma ko­mis­jo­ni esi­me­sel koos­o­le­kul sü­gi­sel oli In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko kel­la ka­he­ni öö­sel üle­val, lu­ges sea­du­si ning te­gi eel­ar­vep­ro­jek­ti märk­meid: „Ko­mis­jo­ni koosolekul is­tus val­la­va­nem Ar­vi Ka­ro­tam mu kõr­val ja pä­rast kii­tis, et olin nii põh­ja­li­kult val­mis­tu­nud.“

Nüüd, kui al­gu­se äre­vus on möö­das, on li­saks val­la­va­lit­su­sest tul­nud eel­nõu­de aru­te­lu­de­le sot­siaal- ja ko­gu­kon­na­ko­mis­jo­ni esi­mees pak­ku­nud koo­so­le­ku­tel omalt poolt ideid, mi­da ini­mes­te heaks te­ha. Näi­teks, et Keh­ra uue staa­dio­ni juu­res võik­sid ol­la vä­lit­re­nažöö­rid, na­gu on Soo­mes. Ta möö­nab, et siin ei pruu­gi need kui­gi kauaks jää­da ter­veks: „Lõh­ku­mi­ne on Keh­ras suur prob­leem. Hil­ju­ti ehi­ta­ti lu­me­linn, ju­ba järg­mi­sel päe­val oli osa sel­lest lõ­hu­tud.“

Me­dit­sii­ni­töö­ta­ja­na on In­ga Leo­ke-Bo­sen­kot kur­vas­ta­nud Keh­ra ter­vi­se­kes­ku­se keh­vad tin­gi­mu­sed – ma­ja on sa­mas sei­su­kor­ras na­gu 20 aas­tat ta­ga­si, kui te­ma seal töö­tas. Kui hoo­ne saab tä­na­vu lõ­puks re­no­vee­ri­tud, on te­ma ar­va­tes va­ja sin­na nii nais­tears­ti kui äm­mae­man­da vas­tu­võt­tu.

„Veel üks ter­vi­se­kes­ku­se­ga seo­tud prob­leem: ve­rea­na­lüü­se saab Keh­ras an­da vaid paa­ril päe­val nä­da­las, aga kui neil päe­va­del kü­last bus­si ei tu­le, siis kü­lai­ni­me­ne ei saa­gi verd an­da. Nii­su­gu­sed as­jad tu­leks üle vaa­da­ta, usun, et see on lä­bi­rää­ki­mis­te­ga la­hen­da­tav,“ mär­gib ta.

Sõ­ja ja­lust Ees­tis­se
In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko on sün­di­nud Ab­haa­sias, ku­hu rän­da­sid te­ma Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nast pä­rit esi­va­ne­mad 1864. aas­tal. Lap­se­põlv möö­dus Su­le­vi kü­las, koo­lis käis Sal­me kü­las. Ta on pä­rit ees­ti-gruu­sia se­ga­pe­rest – isa on eest­la­ne, ema gru­siin, va­ne­mad töö­ta­sid kol­hoo­sis.

„Ko­dus rää­ki­si­me pi­gem ve­ne kee­les, ka koo­lis õp­pi­si­me ve­ne kee­les, kuid olid ka ees­ti kee­le tun­nid. Ela­si­me koos va­nae­ma ja va­na­va­nae­ma­ga, ne­mad rää­ki­sid oma­va­hel ja isa­ga ai­nult ees­ti kee­les. Mä­le­tan, et ka kõi­gil meie loo­ma­del olid ees­ti ni­med. Tä­his­ta­si­me ees­ti täht­päe­vi, näi­teks jaa­ni­päe­va. Ab­haa­sia eest­las­tel olid suu­red lau­lu- ja tant­sut­ra­dit­sioo­nid, sealt tul­lak­se siia­ni Ees­ti lau­lu­pi­du­de­le,“ ju­tus­tab In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko.

Kui 1992. aas­tal hak­kas Ab­haa­sias sõ­da, põ­ge­ne­sid sealt nii gru­sii­nid kui pal­jud eest­la­sed: „Meil oli kaks va­li­kut – kas sõi­ta Gruu­sias­se või Ees­tis­se.“
In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko oli kol­me­lap­se­li­se pe­re va­ni­ma­na 15aas­ta­ne, kui pe­re öö­pi­me­du­ses oma Ab­haa­sia ko­du ma­ha jät­tis ning sõi­tis Ees­tis­se: „Mõ­ni­kord kuu­len, et ini­me­sed rää­gi­vad sõ­jast kui mil­lest­ki liht­sast, kuid see ei ole nii. Mä­le­tan vä­ga häs­ti, kui suur hirm meil oli. Kar­dan sõ­da vä­ga ning soo­vin, et mu lap­sed ei peaks ku­na­gi ela­ma üle se­da, mi­da mi­na.“

Esial­gu ela­sid kõik põ­ge­ni­kud Nar­va-Jõe­suu sa­na­too­riu­mis, see­jä­rel läk­sid laia­li möö­da Ees­tit. Keh­ras­se tu­li 18 pe­ret: „Meil ela­sid siin su­gu­la­sed, isa onu Al­bert Aju, ke­da Keh­ras tead­sid kõik, ku­na ta tõi ve­ne-ajal Keh­ra koo­li õpi­la­si Ab­haa­sias­se eks­kur­sioo­ni­le.“

Te­ha­se di­rek­tor Žan­na Bot­vin­ki­na an­dis esii­sa­de maa­le naas­nud sõ­ja­põ­ge­ni­ke­le kor­te­rid: „Esi­me­sel aas­tal oli meil vä­ga ras­ke, oli­me ju kõik kao­ta­nud. Ühel päe­val tu­li Mil­vi Trol­la ja tõi ter­ve ko­ti kar­tu­leid ja muud­ki. Üt­les, et kui te­ma laps käis Ab­haa­sias, võe­ti te­da seal vä­ga häs­ti vas­tu ning nüüd ta soo­vis meid ai­da­ta.“

Vee­rand sa­jan­dit hil­jem tun­neb In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko, et kui­gi ta sü­da on en­di­selt Ab­haa­sias, on nen­de pe­re Ees­ti­le vä­ga tä­nu­lik: „Üt­len ala­ti, et mul on kaks ko­du­maad – üks, kus olen sün­di­nud, tei­ne, kes võt­tis meid ras­kel ajal vas­tu.“

Siia­ni saa­vad en­di­sed Ab­haa­sia eest­la­sed kord aas­tas kok­ku, rää­gi­vad, kui­das lä­heb neil siin ning su­gu­las­tel, kes jäid Ab­haa­sias­se.

Ra­vib lap­si
Pä­rast Keh­ra koo­li lõ­pe­ta­mist läks In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko Tal­lin­na Ter­vis­hoiu Kõrg­koo­li.

„Kui olin väi­ke, rää­kis isa ala­ti – ta­han, et mi­nu laps oleks kas õpe­ta­ja või val­ge kit­li­ga,“ sõ­nab ta.

Val­ge kit­li­ga ehk me­dit­sii­ni­tööl on ka te­ma Soo­mes elav õde. In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko töö­tas kolm aas­tat Keh­ra ter­vi­se­kes­ku­ses, see­jä­rel läks Tal­lin­na Las­te­haig­las­se, kus on nüüd töö­ta­nud 19 aas­tat. Al­gu­ses hoo­lit­ses vast­sün­di­nu­te in­ten­sii­vo­sa­kon­nas en­neaeg­selt sün­di­nud las­te eest, kolm vii­mast aas­tat on ol­nud vas­tu­tav õde reu­ma­to­loo­gia­tee­nis­tu­ses: „Te­ge­len Ees­tis­se al­les küm­me aas­tat ta­ga­si jõud­nud bio­loo­gi­li­se ra­vi­ga. Se­da ka­su­ta­tak­se, kui lap­sel on näi­teks reu­ma­hai­gus. Bio­loo­gi­li­ne ra­vi tõs­tab ini­me­se eluk­va­li­tee­ti, ta saab tööl käia, spor­di­ga te­ge­le­da. Mõ­ni laps käib mi­nu juu­res süs­ti saa­mas kord nä­da­las, mõ­ni üks või kaks kor­da kuus. Kõi­ge noo­rem neist on aas­ta ja 9 kuu­ne.“

Reu­ma­to­loo­giaõ­de­sid on Ees­tis kok­ku kolm, In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko on üks neist: „Kui siia töö­le tu­lin, olin ül­la­tu­nud, kui pal­ju käib reu­ma­to­loo­gi juu­res lap­si. Neil on lii­ge­se­va­lud, tih­ti ka prob­lee­mid sil­ma­de­ga. Reu­ma on kroo­ni­li­ne hai­gus, sa­ge­li pä­ri­lik – kui pe­res on kel­lel­gi pso­riaas või art­riit. Üks sig­naal reu­ma­toi­dart­rii­dist on, kui laps hom­mi­kul üt­leb, et lii­ge­sed on kan­ged.“
2016. aas­tal ni­me­ta­ti In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko Tal­lin­na aas­ta ter­vis­hoiu­töö­ta­jaks.

Tut­vus­tab Gruu­siat
Kõi­ge kee­ru­li­sem on In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko jaoks kü­si­mus te­ma rah­vu­se koh­ta: „Mi­nu lap­sed tun­ne­vad end eest­las­te­na, nad on käi­nud ees­ti koo­lis ja mõt­le­vad ees­ti kee­les. Ku­na mi­na käi­sin ve­ne koo­lis, on mul ve­ne keel pa­rem. Aga kul­tuu­ri­le mõel­des on mi­nus võrd­selt eest­last ja gru­sii­ni. Ema on tub­li nai­ne, õpe­tas mei­le ka Ab­haa­sias ees­ti kom­beid, laual oli sa­ge­li ees­ti toit, eri­ti mait­se­vad mul­le mul­gi kap­sad. Aga meie ko­dus on ala­ti teh­tud ka gruu­sia söö­ke.“
In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko ja te­ma ema teh­tud gruu­sia toi­dud on po­pu­laar­sed ka väl­jas­pool oma ko­du. Eest­las­te seas on me­nu­kad gruu­sia juus­tu­pi­ru­kas

hat­ša­pu­ri, gruu­sia pel­mee­nid ehk hin­ka­lid ja õhu­li­ne pähk­li­kook ehk bak­la­va. Nad on neid pak­ku­nud Keh­ra päe­val, folk­loo­ri­fes­ti­va­lil „Tun­ne rah­va(u)st en­da üm­ber“ ning val­mis­ta­nud ka tel­li­mu­se pea­le – näi­teks tel­li­ti gruu­sia laud ühe­le Ani­ja mõi­sas toi­mu­nud sün­ni­päe­va­peo­le: „Gruu­sias on toit üks osa tra­dit­sioo­nist, laud peab ole­ma loo­kas.“

En­di­selt ko­du­maalt sai In­ga Leo­ke-Bo­sen­ko kaa­sa ka oma suu­ri­ma ho­bi – ar­mas­tu­se lil­le­de vas­tu. Ko­duaed Leht­met­sas on su­vel kui lil­le­me­ri, ju­ba jaa­nua­ris kas­va­tab et­te 400 is­ti­kut, ka lõu­na­mai­se pä­ri­to­lu­ga lil­li, näi­teks mag­noo­liaid. Aga ka vii­na­mar­ju, sest vei­ni val­mis­ta­mi­ne kuu­lub gruu­sia tra­dit­sioo­ni­de juur­de: „Vei­ni peab te­ge­ma ju vii­na­mar­jast. Tee­me nii pu­nast kui val­get vei­ni, meil kas­va­vad sor­did, mis kül­ma ei kar­da. Müü­giks se­da ei val­mis­ta, aga laa­dal pa­ku­me maits­ta, et näi­da­ta – ka meil Ees­tis saab vii­na­mar­ju kas­va­ta­da. Vaid man­da­rii­ne siin kah­juks ei kas­va, sel­leks on Ees­tis lii­ga külm.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus