Ida-Har­jus taas­ta­vad mõi­sa­köö­gi tra­dit­sioo­ni Ani­ja ja Kol­ga mõis

Ida-Har­jus taas­ta­vad mõi­sa­köö­gi tra­dit­sioo­ni Ani­ja ja Kol­ga mõis

Ere Uibo
0

Kol­ga mõi­sas oli Põh­ja-Ees­ti ko­ha­li­ku toi­du töö­tu­ba, mis kes­ken­dus mõi­sa­köö­gi­le.

 Kui Põh­ja-Ees­ti toi­duet­te­võt­jad paar kuud ta­ga­si koh­tu­sid ja aru­ta­sid, mis võiks piir­kon­na toi­du­kul­tuu­ri ise­loo­mus­ta­da, jõu­ti jä­rel­du­se­le, et tä­he­le­pa­nu tu­leks pöö­ra­ta mõi­sa­köö­gi­le – suur­su­gu­se­le ja maits­va­le toi­du­le, mis val­mis­ta­tud ko­ha­li­kust too­rai­nest.
MTÜ Aren­dus­ko­da koos Ida-Har­ju Koos­töö­ko­ja, Part­ne­ri­te, PAIK te­ge­vusg­rup­pi­de­ga kor­ral­das 3. ap­ril­lil Kol­ga mõi­sas töö­toa-inspiratsiooni-päeva, osa­le­sid Põh­ja-Ees­ti toi­du­toot­jad. Päev al­gas eks­kur­sioo­ni­ga Kol­ga mõi­sa hoo­ne­tes, par­gis ja muu­seu­mis. Kolga muuseumi varahoidja  Ul­vi Meier kõneles Kol­ga mõi­saköö­gi ku­ju­ne­mis­est ko­ha­li­ku rah­va ja tee­ni­ja­tüd­ru­ku­te mä­les­tus­te põh­jal.
Ta lau­sus, et pa­ra­ku po­le säi­li­nud üh­te­gi me­nüüd, mi­da mõis­ni­kud sõid. Ma­ter­ja­li lä­bi uu­ri­des sel­gus aga, et mõi­sa­köök oli ti­he­dalt põi­mu­nud maa­rah­va toi­du­kul­tuu­ri­ga, sa­mas oli mõi­sa­rah­va toi­du­laud tun­du­valt rik­ka­li­kum ja mit­me­ke­si­sem.
Kol­ga mõi­sa­köö­gi al­gu­seks võib lu­ge­da De la Gar­die’de ae­ga. Kui pe­re­kond 1667. aas­tal mõi­sa ko­lis, oli kül­vi­pin­da 250 hek­ta­rit, hil­jem aga ju­ba 52 000 hek­ta­rit. Mõi­sa­köö­gi kul­tuu­ri tõid kaa­sa ja jät­ka­sid ka järg­mi­sed oma­ni­kud, Root­sist pä­rit Sten­boc­kid.
Kol­ga mõi­sas oli 700 kir­si­puud, kuid po­le täp­selt tea­da, mil­leks kirs­se ka­su­ta­ti. Ar­va­ta­vas­ti teh­ti nen­dest vei­ni ja õlut. Ju­ba mun­ka­de ajal oli mõi­sas õl­le­köök ja vii­na­te­has. Õl­le­too­dang oli hiil­geae­ga­del 10 000 pan­ge aas­tas.
Ka­lad ja vä­hid jõud­sid toi­du­laua­le mõi­sa tii­ki­dest, Ka­ha­la jär­vest ning ko­ha­li­kest jõ­ge­dest. Vii­na­vab­ri­kus teh­ti mai­si­vii­na, mi­da vii­di Ve­ne­maa­le ja Soo­me, kuid oma osa said ka ko­ha­li­kud ela­ni­kud. On säi­li­nud bör­si­pa­ber, mil­lest sel­gub, et vii­na kan­gus oli 92 kraa­di. Ümb­rus­kon­nas oli 27 kõrt­si. Kui vii­na­vab­rik 1911. aas­tal ma­ha põ­les, voo­las jõ­ge­des­se nii pal­ju vii­na, et me­hed läk­sid ämb­ri­te­ga am­mu­ta­ma.
Vii­na­toot­mi­se­ga käis kaa­sas nuum­här­ja­kas­va­tus. Här­jad os­te­ti ke­va­di­ti laa­ta­delt, nuu­ma­ti praa­ga­ga pak­suks. Mõi­sa juu­res oli ka ta­pa­ma­ja, usi­na­mad su­la­sed tap­sid sa­da lam­mast päe­vas, igal nä­da­lal sur­ma­ti ka üks nuum­härg.
Li­ha söö­di mõi­sas vas­ta­valt hooa­ja­le, ja­hi­pi­da­mi­ne oli vä­ga po­pu­laar­ne. Ke­va­del jõud­sid laua­le mets­kur­vit­sad, ted­red, põld­püüd, pä­rast neid jä­ne­sed ning suu­re­mad mets­loo­mad. Tal­vel käi­di ja­hil puu­suus­ka­de­ga, mi­da oli mõi­sas 30 paa­ri. Ümb­rus­kon­nas are­ta­ti ka ja­hi­koe­ri, 2 koe­ra saa­di Ve­ne­maalt  2  pä­ri­sor­ja  va­he­tus­kau­ba­na. Va­lit­se­ja­ma­ja keld­ris ol­la üles kas­va­ta­tud kaks ka­ru­poe­ga ning põ­der.
Mõi­sas oli ka faa­sa­ni­kas­va­tus – suur aed üm­ber sir­ge­te sih­ti­de­ga met­sa­tu­ka. Aias oli päe­va­var­ju all is­tu­mis­koht, kus sak­sad käi­sid imet­le­mas uh­ke su­les­ti­ku­ga faa­sa­neid, kes end sih­ti­de peal il­mu­ta­sid.
1884. aas­tal saa­bus Kol­ka Ve­ne­maa kei­ser Ni­ko­lai II. Ta tu­li Pe­ter­bu­rist Raa­si­ku jaa­ma, sealt Kiiu mõi­sa, öö vee­tis Tsit­re mõi­sas. Mi­da kõr­ge kü­la­li­ne tee­kon­na jook­sul sõi, po­le täp­selt tea­da, küll aga pi­das ta par­di­jah­ti ning küttis kok­ku 111 lin­du.
Mõi­sa triip­hoo­nes kas­va­sid ek­soo­ti­li­sed tai­med, draa­ko­ni­puud, man­da­rii­ni- ja apel­si­ni­puud, vii­na­mar­jad, loor­be­rid, maa­si­kad, me­lo­nid. Ka­su­ta­ti põ­ran­da­kü­tet, soo­ja­to­rud olid kas­va­tus­kas­ti­de all.
Ka juur­vil­jaaed oli mõi­sas köe­tav. Kui ta­lu­rah­vas sõi her­nest, uba, kaa­li­kat, kap­sast, nae­rist, siis mõi­sas ka­su­ta­ti köö­gis ka si­bu­lat, küüs­lau­ku, pas­ti­naa­ki ja por­gan­dit.
Kol­ga mõi­sa köö­ki ise­loo­mus­tas mit­me­külg­sus. Mõi­sa­maa­de­le ei jää­nud ai­nult pae­peal­sed, vaid ka suu­red met­sad ja samb­la­ne maa rik­ka­li­ke met­saan­di­de­ga, vä­hi- ja ka­la­rik­kad jõed. Ko­ha­li­kult rah­valt õp­pis mõi­sa­pe­re val­mis­ta­ma küp­si­kuid – õl­ge­del küp­se­ta­tud räi­med ja les­tad, mis olid krõ­be­dad, lõh­na­sid häs­ti ning olid las­te lem­mi­kud. Neid os­kas kõi­ge pa­re­mi­ni val­mis­ta­da ran­na­kü­la­de rah­vas, mõi­sa­kok­ka­del küp­si­ku­te­gu nii häs­ti ei õn­nes­tu­nud.
Sten­boc­ki pe­res hom­mi­kul koh­vi ei joo­dud, sel­le ase­mel oli tee. Ka ei söö­nud su­gu­võ­sas üks­ki sün­nilt Sten­bock pee­ti, se­da sõid aeg-ajalt vaid nen­de abi­kaa­sad.
Pik­ni­kul käis mõi­sa­rah­vas Pär­lio­ja ää­res, ku­hu võe­ti kaa­sa kal­lis port­se­lan. Mõi­sa juu­res pee­ti ka­se­mah­la­pi­du, jä­me­da­te kas­ke­de al­leed hoi­ti ka­se­mah­la tar­beks. Mahl kää­ri­ta­ti ro­si­na­te ja lei­va­ga ning pan­di jää­keld­ris­se hoiu­le. Pii­ma­too­teid too­di Kiiu mõi­sa maa­delt, kus vil­ja­ka­tel ro­hu­maa­del kas­va­ta­ti kar­ja.
Prae­gu te­gut­seb Kol­ga mõi­sas res­to­ran Kolck, mis on sa­mu­ti saa­nud ins­pi­rat­sioo­ni mõi­sa­köö­gist. Res­to­ra­ni­pi­da­ja Kai­ri Kõr­ve pak­kus töö­toas osa­le­ja­te­le kol­me­käi­gu­li­se lõu­na – spi­na­ti­su­ppi, vu­tipraadi, ha­pu­pii­ma­tar­re­ti­st.
Põh­ja-Ees­ti mõi­sa­te esin­da­jad said rää­ki­da, kas ja kui­das on neil toit­lus­ta­mi­ne kor­ral­da­tud. Ida-Har­jus pa­kub mõi­sa­stii­lis toi­tu Kolck, Ani­ja mõi­sa uues, mai­kuus ava­ta­vas res­to­ra­nis on sa­mu­ti mõi­sa­köö­gist ins­pi­ree­ri­tud toi­te. Lää­ne-Vi­ru­maal on tun­tu­mad mõi­sa­res­to­ra­nid Jä­ne­dal, Palm­ses, Sa­ga­dil, Vi­hu­las.
Ani­ja mõi­sa res­to­ran sai oma me­nüü­le hil­ju­ti Põh­ja-Ees­ti toi­du­mär­gi­se. Res­to­ra­ni­pi­da­ja Ül­le Nii­ne­mets rää­kis, et on paar aas­tat te­ge­le­nud ko­du­gur­mee­ga, ko­kaks hak­kab te­ma Šveit­sis õp­pi­nud tü­tar.
Ka Ani­ja mõi­sa rah­vas ei tead­nud rää­ki­da, mi­da mõis­ni­kud täp­se­malt sõid, kuid säi­li­nud on mõ­ned vih­jed – näi­teks joo­di Ani­jal en­ne söö­ki soo­ja õlut ning por­gan­di­koh­vi.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus