Esmaspäev, 24. aprill 2017
Kirjakast

0

Aasta 1949, 25. märtsi varahommik kell 6. Pered on koos ja  kodus. Tavaline talupere ei oska ette näha, et voodist ja mõnes peres just lapse sünnipäeval, tuleb tuua ohver, mida nimetatakse kulakluse kui klassi likvideerimiseks ning kulaklik perekond on mõiste, mis  on kirjutatud rehabiliteerimistunnistusele.

Selle ajalookuriteo meenutamine ainult emotsionaalsest küljest sumbub üldistesse veremüsteeriumidesse. Küsimus on, kas me mõistame selle kuriteo olemust sügavamalt, laiemalt ja suudame anda seda edasi teadmisena, kogemusena, teadvustatud olekuna järgmistele põlvedele kui ellujäämisõpetust ideoloogia  ja religiooninäilises kaoses.

Tean Anija lähiümbrusest kolme peret, kes meiega koos küüditati. Meie piirinaabri talu Lepiku on müüdud uuele omanikule. Vana peremees suri vangilaagris, tagasijõudnud perenaine elas 3-rublase pensioniga ja suri vanadekodus, surnud on ka vanem poeg, noorem poeg on hooldekodus. Talu laut, küün ja saun on hävinud, elumaja alles. Mingit talupidamist pärast küüditamist ega ka praegu ei toimu.

Trisbergite Soodlaveski talu  pidas nii vesiveskit kui haris põldu koos loomapidamisega. Siberisse surid  isa vend ja õde. Minu ema ja isa rääkisid, et Trisbergid käisid Siberis meilt ühe korra leiba küsimas, kuid meil polnud. Paljulapselisest perest on alles kaks venda ja õde Tiiu, kes elab ainsana oma vanematekodus. Viiest hoonest on alles üks kõrvalhoone ja elumaja. Veskist on alles varemed ja mälestus ausast peremehest, kus jahu järgi minnes  pidi kotte rohkem olema, kui vilja tuues. Talupidamist ei toimu.

Pitkakaela talus Aavere külas elan mina oma  perega. Mõlemad vanemad jõudsid kodutallu tagasi ja on nüüdseks surnud. Hoonetest olen suutnud osaliselt taastada maja ja laudamüürid, millel on ajutine katus. Küüni loodan taastada. Ülejäänud – saun, sepikoda, ait ja  kolm erinevat heinaküüni – jäävad unistuseks. Ma ei ole taluperemees, nagu ma pojana võinuks olla, ning mida isa külanõukogus testamenti kirjutades soovis.
 
Juriidilises mõttes talu ju pole. Oled kas FIE, ühistu, aktsiaselts, osaühing, farm  ja tore kui ees on sõna „suur“. Olen ise nii tööandja kui  -võtja, seda ikka tänu Leninile, kes kaotas klassiühiskonna. Peremehe mõiste on funktsionaalses mõttes kadunud, esineb veel kui nalja epiteet. Niinimetatud talude taastamise aegu  90-ndatel ei näinud reformatsioon ette maa tagastamist ega küüditatutele vara tagastamist, kuna nende vara ei ühistatud. Nii ongi, et tsaarilt kulla alusel välja ostetud küüditatute  põlistalud, kui neil õnnestus jääda vanadesse piiridesse, on maksukohuslased nagu kõik ja maksavad oma maa eest maksu võrdselt rentnikega. Huvitav kellele? Kui seda nimetatakse maaks kui kapitaliks, kui kinnisvaraks, siis kes on tegelik omanik?  Arvata, et midagi tehti omapead või valesti, oleks rumalus, sest inimene on välja mõelnud evolutsiooniteooria ja see kehtib ka inimühiskonnas.

Revolutsiooni  ja sõdade vajalikkuse teoreetikute Guiseppe Mazini ja Albert Pike antiikväljend step by step on muutuste ajal kasutusel kui mantra. Sisuliselt tähendab see: „Ärge kunagi öelge neile revolutsiooni tõelist eesmärki ega näidake neile järgmisest sammust rohkem!“ Nii ei teagi inimesed,  mis nende teod suurte juhtide kuulutamisel kaasa toovad, tulevik on aga tänasest  parem. See optimism on ellujäämisinstinkt. Aitaks tegudele tagasi vaatamine, aga see on pahatahtlik minevikus sorimine  või veel hullem – selg ees kõndimine.
Raskel ajal soovitatakse teha põhjapanevaid otsuseid  nii majanduses kui  juriidikas, ikka näljaga nagu Lenini ajal, ikka pohmellis peaga, siis kuulab kari sõna ja ega enam hullemaks saagi  ju minna. Meie kurioossus on ka see, et ikka ja jälle oleme olnud ja oleme okupeerinud impeeriumide okupatsiooniväes ning andnud oma osa üldisse rahuprotsessi ka võõral pinnal ja võõra püssi all. 

Talukultuur on polüfunktsionaalne ning ajalukku kirjutamise ja mahavaikimise tegelik hirm ja põhjus. Spetsialiseerumise ja tehnilise progressi abil pole Kanada suurfarmerid suutnud ületada 4400 aastat tagasi Sumeris kasvatatud nisusaake. Küll on tehniline progress olnud abiks 130 miljoni inimese hukkamisel, keda nüüd nimetatakse anonüümselt kommunismi ohvriteks.  Kui olid ohvrid,  oli ka ohverdamine. Neid vereohverduslikke uussektantreligioone pole aga siiani keegi keelustanud – ei olevat võimalik. Küll aga on keelustatud ideoloogiaid, mida ei julge kirjutadagi. Kohustuslik on teatud ajaloosündmustesse uskumine. On tekkinud uued im­porditud täht­päevad, nii et ega enda rahva kannatusteks enam pisaraid jätkugi. Nõukogude aja üleskutse:  „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ on nagu helesinine unistus, kus globaalne tööjõuturg loob globaalseid töökohti.

Kulturoloogilisest seisukohast vaadates on ühe rahvuse  teke, eksistents  – oma maa, keel, traditsioonid,  usk, teadvus – saavutus  ning  järjepidevus ja töö, mitte süü. Rahvuse defineerimine pidi olema sama raske kui rahva defineerimine. Nii juhtub edaspidi ka riigi mõistega. Pole siis ime,  et paiksuse,  keele, religiooni ja teadvuse kaotanud inimene ongi perekonnata olles atomiseerunud. Atomiseeritud ühiskonnas tunneb inimene end üksi, vastamisi seadusega-käsuga. On toimunud vaimne okupatsioon. Varasemad kaitsekihid, mehe ja naise harmoonia, on asendunud võrdsusega, poolikud tervikud, vastandite ühtsus ja võitlus. Kadunud on perekonna traditsiooniline küla, valla, kihelkonna, maakonna, riigi tagasisidet omav funktsioon.

0

Lugupeetud Anija Valla Juhid ! Palun ärge võtke minult ära minu oma lehte Sõnumitoojat. Tean ka, et enamus Anija valla elanikke on minuga ühte meelt. Miks viimasel ajal kipub nii olema, et oma tahetakse kõrvale lükata ja mingisugune uus kaugemalt asemele tuua. Või peab siis ise hakkama oma järgi minema kuskile kaugele, noh, eks ikka pealinna (näit meie pank). Ja nüüd tahetakse meile peale suruda Harju Ekspressi.  Lugesin sealt mõnda artiklit. Piinlik oli. Faktivigu täis. Hakka sa kaugemate kohtadega õiendama, et vale oli. Aga meie oma ajakirjanikud on hea sulega ja võimalus isekeskis faktid selgeks rääkida.

Keskerakonnal on ülekaal Anija vallavolikogus. Nende valitsemise ajal on elu hakanud vallas edenema: Anija mõis kosub, Tuljaku poe ees on korralik parkimisplats, vastavail aastaaegadel kaunistavad lilled meie väikest linna… Kõiki neid ja teisi tegemisi kajastab ilusti MEIE OMA LEHT. Ega rasked ajad igavesti püsi. Kui tahtmist on, leiavad targad juhid ka rahamuredele lahenduse, – et ikka kolmapäeviti leiaksime oma postkastist Sõnumitooja.

0

Eesti Muinsuskaitse Selts kutsub koolinoori (vanuse ülempiir 21 aastat) osa võtma rahvusvahelisest fotokonkursist Kultuuripärand aastal 2009.

Fotokonkursi eesmärk on õpetada noori märkama ajalugu ja arengut meie ümber, pildistades huvipakkuvat arhitektuuri, maa- ja linnamaastikke ning oma kodukohta iseloomustavaid ajaloolisi hooneid.

Fotod palume saata jpg formaadis CDl Eesti Muinsuskaitse Seltsi aadressil Pikk 46 Tallinn 10133.  Fotode laekumise viimane tähtaeg on 30. märts.  Fotode minimaalne resolutsioon peab olema 300 dpi. CD tuleb varustada indeksiga, kus on ära märgitud fotograafi nimi ja vanus ning  pildistatud objekti nimi ja asukoht. 

Kutsume üles ajalooõpetajaid tutvustama õpilastele fotokonkurssi, juhendama õpilasi huvitavate objektide valikul, tutvustades lähemalt oma kodukandi ajalugu ning osalema konkursil koolide kaupa.

Üle – Euroopalist fotokonkurssi korraldab Kataloonia ajaloomuuseum Hispaanias, 2008. aastal osales konkursil 19 600 koolinoort 49 riigist. 

Eesti fotodest valib kohalik žürii välja 2 võidufotot, mis ilmuvad ühises fotoalbumis 2009. aasta septembris.  Võidutöödest korraldatakse näitus ning võitjaid autasustab Euroopa Nõukogu pidulikul tseremoonial Strasbourgis diplomitega.

Konkursi täpsed reeglid vt http://ihpe.mhcat.cat/bases.php

Lisateave: Eesti Muinsuskaitse Selts, Helle Solnask, tel 641 2522 või e-post helle@muinsuskaitse.ee 

0

Viimastel päevadel on meedia üks põhiuudiseid haldusterritoriaalne reform.

Sellest infost koorub välja kavandatava reformi eesmärk vähendada radikaalselt omavalitsusüksuste arvu ja sellega tekitada tugevad (loe rikkad) ja haldussuutlikud omavalitsused. Pealegi tuleks kava kohaselt see ette valmistada veel enne käesoleva aasta kohalike volikogude valimisi. Riigikontrolör rõhutab mõistuse reformi vajadust  sellel aastal ja viitab üldiselt omavalitsuste haldussuutmatusele. Õiguskantsler väidab,  et omavalitsusüksused rikuvad elanike põhiõigusi.

Kui me loeme omavalitsus­üksustes  Riigikontrolli poolt läbi viidud auditite kokkuvõtteid, ei ole olukord sugugi nii hull, vastupidi, omavalitsus­üksused on võrreldes keskvalitsuse ametkondadega tunduvalt paremini hakkama saanud eurorahade kasutuselevõtmisega. Saaksid isegi paremini, kui ametkonnad oleks õigeks ajaks ette valmistanud reguleeriva dokumentatsiooni. Loomulikult on avastatud ka rikkumisi. Aga suurem põhjus on, et omavalitsusüksuste praegused tulud ei võimalda kõiki neile pandud ülesandeid täita riigikontrolli eeldatavas mahus ja kvaliteedis. Samas ei ole Eesti riigis tegelikult kehtestatud omavalitsusüksuse paljudele ülesannetele kriteeriume ei mahu ega kvaliteedi osas. Kõik arvavad aga, et omavalitsused ei saa oma ülesannetega hakkama. Riigikontrolöri arvamus, et ainult maakonnatasandil loodavad omavalitsused oleks piisavalt tugevad kõigi ülesannetega toimetulemiseks ja elanikkonna säilitamiseks maapiirkondades  on ekslik, sest on ka muid võimalusi. Elanikkonna maapiirkondadest lahkumine ja ääremaastumine tegelikult mammutomavalitsusüksuste puhul suureneb. Nõustuma peab riigikontrolöri arvamusega, et haldusreformi küsimust ei tohi politiseerida. Seda aga pole Eesti riigis praegu võimalik mitte  teha.

Kas keegi on üldse esitanud küsimuse, miks on omavalitsusüksused väidetavalt haldussuutmatud? Kui osundatakse, et selle põhjuseks on omavalitsuste ametnike ebapiisav ettevalmistus ja tase, on see vaid üks väike osa tõest. Suuremas osas on selles süüdi omavalitsuste praeguse tulubaasi ebapiisavus ja erinevate ülesannete seadusandlusega ebaotstarbekalt korraldatud täitmine. Kuna aga riik oma seadusandlusega on kehtestanud omavalitsuste tulubaasi ja andnud ülesanded, siis omavalitsuste finantsilises võimekuses ei saa süüdistada omavalitsusüksusi.

Rootsis pikka aega omavalitsuste liidu juures arengu­projektidega tegelenud Ulf Johanssoni sõnul „oleks  majanduskriisi tingimustes haldusreformi lihtsam läbi viia olnud, aga Eesti pole selleks valmis. Eesti vajab enne terviklikku analüüsi, milliseid ülesandeid täidab praegu keskvõim, milliseid omavalitsused ja milliseid kodanikud ise ja kuidas see tulevikus peaks olema. Selgelt peab sõnastama reformi eesmärgi, mida tahetakse selle läbiviimisega võita.“ Tema sõnul pole liitumine garantii kohaliku elu paranemiseks, küll aga aitab igasugune koostöö omavalitsuste vahel kõigi jaoks kasulikumaid otsuseid teha.

Seega, eesmärk ei saa olla suured omavalitsused. Kui see aga on tõesti eesmärk, siis mitte sellepärast, et omavalitsused oleksid haldusvõimekamad ja rikkamad, vaid, et erakondadel oleks lihtsam saavutada omavalitsuste üle kontrolli. Mis on just vastupidine riigikontrolöri üleskutsele mitte politiseerida haldusreformi.

Kes vähegi on kursis omavalitsustele pandud ülesannete ja rahastamise süsteemiga, teavad, et selline matemaatiline liitmine ei anna haldusterritoriaalse reformi läbiviimisel soovitud tulemust. Ei anna kahe vaese liitmine rikast nagu ei anna ka kahekümne vaese liitmine rikast omavalitsus­üksust, vaid väheneb vaeste omavalitsusüksuste arv, vastavalt siis kas poole võrra või 10 korda. Elanikele osutatavate teenuste kvaliteet ja maht ning selleks vajaminevate vahendite hulk muutub vähe.

Kõik uuringud, mis Eestis on tehtud, viitavad sellele, et praktilist rahalist kokkuhoidu omavalitsusüksuste ühendamisest, mille arvel täita neid ülesandeid, mis tänaseni on rahastamata, pole võimalik saavutada.

Väike kokkuhoid on võimalik saada mahuefektiga, see võimaldab suuremaid investeeringuid ellu viia kiiremini, samas investeeringute arv ei suurene. Teiseks mastaabiefekti tõttu võib olla on võimalik valida kvalifitseerituimaid spetsialiste.

Ettevõtjad toetavad jõuliselt haldusterritoriaalse reformi läbiviimist põhjusel, et väikesed omavalitsused ei ole suutelised toetama ettevõtluse arengut. Nad võiksid ju mõne seaduse ka läbi lugeda, siis teaksid, et sellist ülesannet pole kohalikele omavalitsustele kunagi pandud.

Ma olen põhimõtteliselt nõus, et haldusterritoriaalne reform on ka Eestis vajalik, sest praeguseks vastuvõetud sea­dustega omavalitsustele pan­dud ülesannete täitmine ei ole optimaalne. Samas ei tea Eesti riigis keegi, kui suures mahus ja millise kvaliteediga teenuseid peaks omavalitsus elanikele osutama.

Avaldatud lühendatult.

0

Kui maailma tuntumaid futurolooge Alvin Toffler 1980. aastal avaldas oma tulevikuennustuse raamatu „Kolmas laine,“ oli seal juttu ka ajakirjandusest. Toffler kirjutas, et tärkav teadmistepõhine majandus, mis toetub uutele ja varasemast erinevatele ideedele, vajab teabe- ja väljendusvabadust kindlasti senisest rohkem, mitte vähem. Ta ennustas, et ajakirjandus spetsialiseerub üha enam, luuakse eraldi väljaanded eri huvi­gruppidele ja väiksematele kogukondadele. Ennustuse õigsust tõestab ka see, et Ida-Harjumaal nägi 14 aastat tagasi ilmavalgust Sõnumitooja, nelja valla ja kahe linna ajaleht.

Nüüd kirjutatakse, et Anija vald on alustanud selle lehe põhjalaskmist. Ettekäändeks tuuakse majandus. Et Harju Elus pidavat kohalikke teateid avaldada saama oluliselt odavamalt. No tule taevas appi!, nagu nüüd armastatakse öelda. Seda lehte meil ju ei loeta! Keda huvitavad siin Paldiski ja Keila või Saue ja Saku probleemid?

Kehras ei müüda üheski kaupluses ära isegi kahte eksemplari Harju Elu. Veelgi enam: uurides selgus, et Harju Eluga võrreldes loetakse Kehras Sõnumitoojat kümneid kordi, enamasti üle saja korra rohkem. Kui Harju Elu alustas hiljuti oma tasuta-kampaaniat, (huvitav, kelle kulul?) siis esimesel korral võeti Tuljaku poest ära kõik ajalehed. Nüüd on enamus eksemplare alles jäänud ja tulnud tagasi saata. Inimesed on aru saanud, et Tallinna-tagused probleemid pole meile huvipakkuvad.

Mida ma tahan öelda? Et Anija vallal on raha kasutamiseks kindlasti paremaid kohti, kui selle paigutamine Harju Elusse. Juriidiliselt on muidugi kõik korras (JOKK), aga teave ei jõua nendeni, kellele see on mõeldud.

Üks uude ajalehte ümberkolimise motiiv, nagu mulle selgitati, seisneb ka selles, et naabervaldadest kirjutatavat rohkem kui Anija vallast. Vaadates lehte küll nii ei saa öelda. Kord on rohkem juttu ühest vallast, kord teisest, pole meie viimased ühtigi. Kui edasi mõelda, siis nii palju ruumi kui praegu Sõnumitoojas, Harju Elus meile küll ei anta.

Teise äärmusena, kui Anija vallal oleks päris oma leht, muutuks see vast veidi igavaks. Eestlane tunneb ju ikka huvi, kuidas lähematel naabritel läheb. Pealegi on trükikulud väiksemal väljaandel palju suuremad ja leht läheb kallimaks praegusest mitme valla lehest.

Loodan väga, et Anija vald leiab mingi lahenduse ning jätab alles olemasoleva ning hästitöötava info- ja kultuurikandja Sõnumitooja, nagu soovis selle veergudel ka Raasiku vallavanem Andre Sepp.

Ega soovita ometi teha sammu vaikiva ajastu poole? Eriti kriisiajal võiksid valla­volikogu ja  valitsus mõelda, kas ikka tõesti on vaja eralduda rahvast.

0

Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril tähistasid Suurpea ja Pärispea küla inimesed üheskoos Pärispea poolsaare tipus Purekkaris, vanas piirivalvekompleksis asuval lokaatorimäel, vastlapäeva. Aset leidis tõeline vastlatrall, kus aitasid head tuju luua lõbusad jõukatsumised. Mõõtu said kõik huvilised võtta nii individuaalaladel kui ka meeskonnana liulaskmises, slaalomis, täpsusviskes. Sõiduriistu oli kaasa võetud kõiksuguseid, mõni oli selle kohe päris ise valmis meisterdanud. Kes parajasti mängudest osa ei võtnud, sai kaasavõetuga keha kinnitada sealsamas, RMK lõkkeplatsil.

Pärast mõnetunnist tegevust liiguti Pärispea seltsimajja, kus õpiti üheskoos line´tantsu ning spordivõistluste parimatele jagati kätte uhked tänukirjad koos magusa šokolaadimedaliga. Seltsimajas said soovijad maitsta vastlapäeva traditsioonilist toitu – seajalga, vastlakukleid ja teed. Vastlapäevalisi oli üle neljakümne – noori ja vanemaid, mõlemast külast peaaegu võrdselt.

Eestvedajad olid MTÜ Suurpea seltskond eesrinnas külavanema Õie Kiviga. Pärispea külarahvas tänab südamest korraldajaid toreda vastlapäeva eest ning usub, et seesuguseid külapiire  ületavaid ettevõtmisi võiks kindlasti olla ka edaspidi, miks mitte kogu meie poolsaarel. Oli tore, et saime omaltpoolt olla külalislahked seltsimaja kasutamisega. Pärispea seltsimaja ei peagi olema vaid oma küla rahvale, eesmärk on olla kooskäimiskohaks kogu poolsaare elanikkonnale. Tänan kõiki, kes võtsid aega ning leidsid endas soovi toredal ühisüritusel osaleda, ning jaksu kõigile neile, tänu kellele seesugused toredad sündmused teoks saavad!

0

Kui Ida-Harju Invaühingu juhatuse esimees Agnes Valgiste 21. veebruari vastlapäevana välja kuulutas ja lisaks muudele lõbudele (liulaskmine, suusatamine, vastlasupp ja vastlakuklid) ka hobusesuurust üllatust lubas, siis mõtlesid muidugi kõik kohe, seda tahaks näha. 

Mikrobussitäis rahvast tuli Valgamaa Puuetega Inimeste Kojast. Külas olid ka neljaliikmeline perekond Läänemaa Invaühingust ja 12 inimest Kose Erivajadustega Inimeste Kojast. Lisaks paarkümmend kohalikku inva­ühingu liiget.

Kolgakülas olid korraldajad eesotsas vastlapäeva kohalike vägede ülemjuhataja Aivo Jõesaarega juba kõige eest hoolt kandnud – toad soojad, puud praksusid ahjus, saun küdes.

Meie peakokk Rutt Tomingas asus kaasatoodud kraamist vastlasuppi vaaritama, rahvas aga valgus lumise männimetsa lumistele radadele laiali. Varsti jõudis kohale lubatud hobusesuurune üllatus, kuid see osutus koguni kahe hobuse suuruseks.

Sõidud sõidetud, läksid suksud koju ja tänulikud reisijad tuppa sõrmi-varbaid soojendama. Hernesupp oli vahepeal valmis saanud ja kõik asusid nälga kustutama.

Kuna küll küllale liiga ei tee, siis tuli hästi saladuses hoitud üllatus – mälestuseks vastlapäevast oli kõigile osavõtjatele joonistatud kaardike.

0

Olen olnud Teie lehe lugeja algusaastatest alates. Igal kolmapäeval ootan teda oma postkasti nagu vana sõpra.

Lugesin 4. veebruari ajalehest ehmatusega, et Anija vallavolikogu arutab osaluse lõpetamist Sõnumitoojas. Juba reedeses, 6. veebruari Harju Elu ajalehest saime teada, et Anija vallavanem sõlmis pilootprojekti Harju Eluga, et teadvustada seda ajalehte elanikkonnale. Kuidas seda mõista?

Muidugi tore on ka teisi ajalehti lugeda, aga kodukandina jääb Vasalemma ja Paldiski meile ikka väga kaugeks.

Oleme aru saanud, et volikogu on kõrgeim võimukandja, kuhu on valitud targad ja edukad. Loodame nende erapooletusele ja vastutustundele elanikkonna ees, et teha õige otsus.

Kui käivitatakse must stsenaarium, siis mida teevad need, kellel on Sõnumitooja tellitud terveks aastaks. Niisuguseid väljaastumisotsuseid peaks tegema ikka enne majandusaasta algust.

0

Rahvaleht 22. IX 1939. aastal avaldas artikli „Kehra lahingu mälestussammas avatakse tuleval kevadel.“ Artikli alapealkirjaks oli : Uus raudteepeatuskoht Lahinguvälja. Selles on kirjutatud: „Kehra lahingu mälestussammas oli kavatsetud avada käesoleva aasta Võidupühal, milleks olid samba püstitamise komitee poolt tehtud kõik vajalikud ettevalmistused. Samba valmistaja, kujur E. Jõesaar ei suutnud aga oma töid tähtajaks teostada ja praegugi pole veel täiesti selge, mis ajaks töö lõplikult valmib. Seepärast Kehra lahingu mälestussamba püstitamise komitee, silmas pidades sügise saabumist, mil raskem on pääseda samba juure ja aeg pole enam sobiv samba avamise talituse väärikaks korraldamiseks, on otsustanud mälestussamba avamise eelolevaks kevadeks edasi lükata.

Samba avamise ajaks viiakse läbi ka ümbruse kaunistamise tööd.

Kuna Kehra lahinguväli asub kaugel raudteejaamast ja sinna ei lähe ka mingit korralikku maanteed, otsustas komitee astuda samme selleks, et mälestussamba kohale asutataks uus raudteepeatuskoht nõudmise järgi, andes sellele peatusele nimeks Lahinguvälja. On arvata, et kuulsusrikka ja saatusliku tähtsusega Kehra lahingu paika ja mälestussammast rohkesti hakkavad külastama turistid ja õppereisid. Ka vajavad uut peatuskohta kohalikud organisatsioonid pidustuste ja paraadide puhul, mida ses paigas hakatakse korraldama.“

Kehra lahingu mälestussamba avamine oli planeeritud 23. juunile 1940.aastal. Valmis oli ka kava tseremoonia korraldamiseks. Alanud nõukogude okupatsioon tõmbas sellele kavale kriipsu peale.

Avati aga Lahinguvälja raudteepeatus, mille nimi püsis kuni 1957. aastani. Maikuus 1957. aastal tuli Lahinguvälja jaama mingi komisjon eesotsas NKVD mehe Tutkiniga. Remondibrigaadi brigadirilt Karl Vilbastelt küsiti, miks on peatusel selline nimi. Brigadir seletas Tutkinile, et siin toimus 1919. aasta jaanuaris Eesti Vabadussõja üks otsustavamaid lahinguid, mille tulemusena löödi punased taganema ja algas Eesti vägede pealetung kogu rindel. Raudtee remonditöötajatel kästi raudteejaama silt maha võtta ja hävitada. Raudteejaamale pandi nimeks Vikipalu, olgugi et sellenimeline küla on 7 kilomeetri kaugusel.

Raudteejaama lähedal asuva, raudteele kuuluva maja elanik Kaljo Vilbaste kirjutas ajalehes Harju Elu 20.05. 1990. aasta artikli „Kas Vikipalu või Lahinguvälja?“ Ta kirjutab: „Vikipalu küla asub peatusest seitsme kilomeetri kaugusel. Tol ajal asus Vikipalu küla ja Lahinguvälja peatuse vahel veel Aruoja küla. Millegipärast meeldis suvalistele nimepanijatele just Vikipalu. Sageli tuleb peatusest maha inimesi, kes soovivad jõuda Soodlasse, Raudojale või lihtsalt Piibe maanteele. Nende inimeste imestus on suur, kui kuulevad, et Piibe maanteeni on 10 kilomeetrit. Seisab ju Piibe maanteel teeviit, mis näitab Vikipalusse 3 km. Ajal, mil toimub valgete laikude kustutamine Eesti ajaloost, tuleks taastada nimi, mis pandi peatusele tähistamaks Vabadussõja ühte otsustavamat lahingut.“

Kohalike elanike, Anija Muinsuskaitse Seltsi ettevõttel ja kauaaegse raudtee töötaja Otto Lahi ettepanekul, alustas Anija vallavalitsus 10.02.2000 aastal taotlusi Lahinguvälja nime ennistamiseks tolleaegsele Vikipalu raudteejaamale. Vabadussõja Kehra lahingu mälestuskivi avati Võidupühal, 23. juunil 2000. aastal. Raudteejaama nime ennistada aga ei õnnestunud.

14.06.2000. aastal pöördus Anija vallavalitsus kirjadega Eesti Vabariigi peaministri Mart Laari, Eesti Vabariigi kaitseministri Jüri Luige, Eesti Vabariigi teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni ja Eesti Raudtee AS peadirektori Parbo Juchnewitschi poole kaasabi saamiseks ajaloolise Lahinguvälja raudteepeatuse nime taastamiseks.

Teede-ja sideminister Toivo Jürgenson vastas Anija vallavanemale 30.10. 2000. aastal kirjaga, et ei toeta Vikipalu reisirongipeatuse nime muutmist. Kirjast selgus ministri asjatundmatus Eesti ajaloo küsimustes. Ta nähtavasti ei teadnud midagi Eesti vabadussõja murdelahingutest. Just siin Arudevahe talu maadel raudtee ääres toimus otsustav lahing punastega. Siin peatati punaste pealetung Tallinnale ja seejärel asuti vastupealetungile kogu rindel. Minister arvas, et Vikipalu reisirongipeatuse nimetamine Lahinguväljaks pole otstarbekohane, olgugi et soovitud oli endise nime ennistamist. Sellega rahva soovid ja unistused ei täitunud.

Käesoleva aasta kevadel pöördusid Anija vallavalitsuse poole Tallinna elanikud Evi ja Gustav Massakas ja tegid ettepaneku ennistada Lahinguvälja raudteepeatuse nimi. Nüüd on Anija vallavalitsus algatanud Lahinguvälja raudteepeatuse nime ennistamise.

Loodan, et Eesti Vabariigi 91. aastapäeva tähistamise üheks ürituseks oleks Lahinguvälja raudteepeatuse nime ennistamine.