Neljapäev, 20. juuli 2017
Kirjakast

0

Algas Swedbanki noortepanga NPNK korraldatud konkursi „Tähed särama” kevadine voor. Käesoleval aastal jagab pank heade projektide toetuseks välja kuni 1 miljon krooni. Taotlusi konkursil osalemiseks saab esitada läbi interneti kuni 31. maini. Võitjad selguvad 19. juuniks.

Sügiseses voorus läks 12 projekti vahel jagamisele ligikaudu 400 000 krooni. Kokku osales eelmises voorus umbes 200 projekti.

Taotlusi saavad esitada nii era- kui juriidilised isikud veebiaadressil www.npnk.ee.

Toetusprogramm „Tähed särama” toimub tänavu juba üheksandat aastat. Kokku on programmi raames toetust saanud üle 300 projekti ning välja on antud rohkem kui 8 miljonit krooni. Selle pikaajalise heategevusprogrammiga soovib Swedbank kanda suurele ettevõttele kohaselt sotsiaalset vastutust.

0

Harju maavalitsuse alaealiste komisjon kuulutab välja projektikonkursi 7-18-aastaste seadusrikkumistega seotud alaealiste sotsialiseerumise toetamiseks.

Projekt peab võimaldama nimetatud alaealistel osaleda kalendriaasta jooksul noorte- või sotsiaalprogrammides, kus toimub nende psühhosotsiaalne abistamine ja käitumise korrigeerimine.

Taotluse võivad esitada kõik juriidilised või füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on kantud äriregistrisse; sotsiaalprogrammi läbiviija(d) peab(vad) omama vastavat ettevalmistust, st esitama dokumendi koopia, mis kinnitab psühholoogi, pedagoogi või sotsiaaltöötaja koolitust.

Vajalik on kohaliku omavalitsuse kaaskiri ja kaasfinantseerija garantiikiri. Taotlus tuleb vormistada trükitult vastavalt taotlusvormile. Kui taotluse esitab KOV või selle all­asutus, on nõutav KOV-i 20% osalus projekti kogumaksumusest. Projektid esitada posti teel või isklikult 4. maiks alaealiste komisjonile.

0

Tervise Arengu Instituut (TAI) korraldab kolmandat aastat õpilaste loovtööde konkursi „Söögivahetund“, mille teema on tänavu „Minu unistuste söögivahetund“.

Konkursi eesmärk on pöörata suuremat tähelepanu koolitoidu tervislikkusele ja innustada koolitoitlustajaid muutma koolisööklate toitu mitmekesisemaks ning tervislikumaks, arvestades laste endi mõtteid ja soovitusi.

Konkursil saavad õpilased lasta oma fantaasial lennata ja näidata joonistuse või video kaudu, milline on nende unistuste söögivahetund – kas see on toidus, keskkonnas, nõudes, kokatädides või hoopis milleski muus.

Konkursil võivad osaleda kõik 1.-12. klasside õpilased. Tööde esitamise  täht­aeg on 18. mai. Võitjate nimed avalikustatakse hiljemalt 7. septembril. Parimate töödega konkursil osalenud õpilased saavad auhinnaks LCD teleri, MP3 mängija või raamatupoe kinkekaardi.

Eelmisel aastal, mil konkursi teema oli „Mis on minu jaoks koolilõuna juures oluline?“, laekus kõikidest vanuserühmadest kokku 333 tööd. Konkursil osales 54 kooli üle Eesti. Oma töödes keskendusid koolinoored peamiselt lemmiktoidule ja selle tervislikkusele.

Paralleelselt „söögivahetunni” konkursiga toimub ka koolitoitlustajatele ja kokkadele mõeldud võistlus „Parim koolisöökla 2009“, mille eesmärk on propageerida tervislikku koolitoitu.

0

Joonistuvõistlusele „Minu politsei“ on oodatud kõik pildid, millel on kujutatud politseinikke ja nende tegemisi. Konkurss kestab 15. maini.

Pildid võivad olla eri tehnikates, selle kohta ettekirjutusi ei ole. Parimatele joonistajatele paneb Politseileht välja auhinnaüllatused. Pildid palume saate kas e-kirja aadressile politseileht@pol.ee või postiga aadressile Politseileht, Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn märksõnaga „Joonistusvõistlus“. Palume kindlasti märkida joonistaja nimi ja kontakt­andmed.

0

23. augustil 2009 möödub 20 aastat Balti ketist. Balti kett on sündmus, millega pea­aegu igal eestlasel on isiklik suhe – igaühel meist on midagi sellest rääkida, meil on mälestusi ja juba ka mälestuste mälestusi.

Harjumaa Muuseum kuulutab välja mälestuste kogumise võistluse „Balti kett 20”. Konkursile ootame kirjatöid, milles kajastuvad inimeste mälestused, emotsioonid, mõtis­klused, mis on seotud 20 aasta taguste sündmustega.

Konkursitööde põhjal on plaanis avada 21. augustil Harjumaa Muuseumis näitus.

Parimatele töödele paneb muuseum välja auhinnad.

Mälestused võib kirja panna vabas vormis, samuti ei ole piiranguid kirjatööde pikku­sele. Soovi korral võib töödele lisada fotosid, mille muuseum pärast koopiate tegemist autoritele tagastab.

Teemale lähenemise vaate­nurk on iga autori enda otsustada. Siiski anname mõned pidepunktid, mida võib mäles­­tuste kirjapanemisel arvestada:

*meeldejäävamad seigad ja hetked Balti ketist;
*organisatoorsed küsi­mu­sed (kus saite üritusest teada, kuidas jõudsite kohale, kus seisite jne);
*Balti ketis osalemisega seotud hirmud ja ootused-lootused;
*kohapeal valitsenud mee­le­­olud, emotsioonid;
*inimestel kaasas olnud loosungid, plakatid, lipud jms;
*mõtted seoses Balti ketiga 20 aastat hiljem.

Tööd palume saata hiljemalt 1. juuniks e-posti aadressile liisi.taimre@hmk.ee või aadressile Linnuse 9 Keila, 76608.

Info liisi.taimre@hmk.ee või tel 678 1668, 525 3892.

NB! Kui kellelgi on kodus alles Balti ketiga seonduvat esemelist materjali (märgid, särgid, lipud, plakatid, loo­sungid jms), oleme väga tänulikud, kui saame nende esemetega tutvuda ning oma­niku nõusolekul neid näitusel eksponeerida ja/või ümber pildistada.

0

Kohalike omavalitsuste kõrgeimaks võimukandjaks on rahvas, kes on oma esindajaks valinud volikogu. Volikogu on seadusandlik võim, kelle otsuste ja määruste alusel (koos riigiseadustega) valla­elu toimib. Eeldatavasti valib rahvas oma esindajateks tublid ja eetilised inimesed. Vähemalt selline lootus on inimestel valimiste ajal.  Kuidas lood tegelikult kujunevad, näitab valimisjärgne praktika.

Kurb, et vahel peavad valijad oma valitutes pettuma. See on kahjuks juhtunud Anija vallas, kus viimastel valimistel sai keskerakond volikogus ühehäälse ülekaalu. See, mis esimestel valitsemis­aastatel veel kõigile välja ei paistnud, on nüüd siililegi selge – keskerakondlik võim lähtub oma otsustes enamjaolt vaid parteilistest huvidest. Partei käsk mistahes hinnaga ka järgmistel valimistel võimule jääda on ustavatele parteisõduritele ülimaks seaduseks. Rahva arvamus ei oma enam mingit tähtsust. Ilmekaks näiteks on siin keskerakonna soov kohaliku sõltumatu ajalehe Sõnumitooja sulgemiseks. Vallaelanike soov, mis väljendus rohkem kui 500 toetusallkirjas, ei avaldanud keskerakondlikule võimule mingit muljet. Keskerakondlik võim püüab oskuslikult (alatult) ära kasutada isegi majanduslangust. Kõik, mis neile ei meeldi või ei ole lihtsalt kasulik, tuleb lõpetada (lõhkuda), põhjendades seda rahapuudusega. Tegelikult ei ole see sugugi nii. Seda näitab kasvõi eelmisel istungil vastuvõetud vallaeelarve.

Valla tänavuses eelarves häirib mind kõige rohkem see, et toetusest on ilma jäetud enamus MTÜ-dest. (Võrdluseks – meie naabervald Raasiku vald ei jätnud oma valla MTÜ-dest ilma ühtegi taotlejat, vaid vähendas kõigi toetusi 15% eelmise aasta toetustega võrreldes). Rahva omaalgatuslikus korras moodustatud MTÜ-de tegevust peaks ka raskel ajal igati toetama – see on ju kõige odavam viis muuta meie elu huvitavamaks, hoolivamaks, turvalisemaks ja mitmekesisemaks. Kui küsitakse, milliselt eelarverealt selleks raha võtta, siis tegin volikogule mitmeid konkreetseid ettepanekuid, kuid ükski neist ei läinud  kesk­erakondlikust võimust läbi.

1. Ettepanek vähendada valla juhtimiskulusid vallavanema nõuniku ametikoha koondamisega. Põhjendus: Anija vallavanemal on piisavalt alluvaid, kes juba oma tööülesannetest lähtuvalt annavad vallavanemale omal erialal head nõu. Raskel majandusaastal on valla maksumaksja rahaga tasustatav nõunik ilmselgelt liigne kulutus. Ettepanek annab vallale võimaluse säästa aastas vähemalt 193 000 krooni.

2. Ettepanek vähendada valla juhtimiskulusid finantsisti ametikoha koondamisega. Põhjendus: Anija vald on olulise osa ÜVK projekti teostamisega seotud töid delegeerinud OÜ-le Velko. Seega ei suurene ÜVK elluviimisega vallaametnike töökoormus finantsküsimustes niivõrd oluliselt, et oleks hädavajalik raskel majandusaastal täiendava ametniku palkamine. Ettepanek annab vallale võimaluse säästa aastas vähemalt 96 000 krooni.

3. Ettepanek vähendada vallavolikogu eelarvekulusid järgmiselt: volikogu sekretäri tasu 50%; volikogu esimehe tasu 75% ja volikogu liikmete ja komisjoni liikmete tasu 100%. Põhjendus: kõik volikogu tööga seotud inimesed (väljaarvatud volikogu sekretär) teevad seda tööd oma põhitöö kõrvalt ja on volikokku valitud omal vabal tahtel. Raske majandusliku olukorra tingimustes on otstarbekas omi tasumäärasid eetilistel kaalutlustel vähendada. Ettepanek annab vallale võimaluse säästa aastas 600 000 krooni.

Kui eeltoodud kolm ettepanekut oleksid saanud volikogu heakskiidu, oleks kogunenud paras rahasumma kõikide MTÜ-de (sealhulgas ka korrakaitse) toetamiseks vaid veidi väiksemas mahus kui 2008. aastal.
Kuna ei olnud kindlust, et eeltoodud ettepanekud leiavad volikogu enamuse toetuse, siis tegin veel mõne ettepaneku.

4. Ettepanek vähendada vallavolikogu eelarvekulusid 2009. aasta eelarveprojektis 50%. Ettepanek annab vallale võimaluse säästa aastas umbes 350 000 krooni. Kahjuks ei sobinud ka see ning veel kaks järgmist ettepanekut. Kõik otsustati nii, nagu oli arvanud vallavalitsus. Eelarve võeti vastu. MTÜ-de soovidega ei arvestatud.

Eeltoodu põhjal soovin küsida, keda meie volikogu keskfraktsioon esindab? Kas rahvast, kes on neid valinud või oma parteid? Üks kummaline ühendus ja omamoodi mõjuga see keskerakond. Tean mitmeid praegusi kesk­erakondlasi, kes olid varemalt igati tipp-topp inimesed – mõistlikud, arusaajad ja südamlikud pealegi. Pärast kesk­erakonda astumist on aga toimunud ränk muutus – endisest on vähe järele jäänud, selle asemele on tulnud ustavus parteile, kelle nimel ollakse kõigeks valmis.

0

Eelmisel nädalal läbis Riigikogus esimese lugemise uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS). Seaduse vana, 1993. aastast pärinevat versiooni, on seadusandja selle kehtivusaja jooksul jõudnud lappida täpselt nelikümmend korda. Ministri otsus mitte enam olemasolevat muuta vaid kehtestada täiesti uus, on igati arusaadav. Tahaksin peatuda kõige suuremal uuendusel – plaanil lahutada teineteisest põhikool ja gümnaasium. Täpsemalt kavandatava plaani mõjust Ida-Harjumaa koolidele.

Meie kant on ülejäänud Harjumaaga võrreldes üsna unikaalses olukorras. Kui panna sirkli teravik Kolka ja tõmmata 12 kilomeetrise raadiusega ringjoon, siis jääb sinna sisse neli kooli, mis kõik annavad keskharidust. Gümnaasiumite tihedus on siin võrreldav lausa mõne suurlinna omaga.

Uue PGS-i §3 sätestab üheselt, et kohaliku omavalitsuse haldusalas tegutsev kool saab olla kas põhikool, kus on klassid esimesest kuni üheksandani või siis gümnaasium, kus klassid kümnendast kaheteistkümnendani. Täistsükli koolina saavad jätkata vaid väga üksikud erandid. Omavalitsustele on koolide lahutamiseks antud aega 2011/12 õppeaastani. See tähendab, et koolivõrk tuleb korrastada järgmise kahe aastaga, vastasel korral teeb seda meie eest riik.

Kuulun Eesti Lastevanemate Liidu esindajana ministeeriumi juures tegutsevasse töörühma, mis koolide lahutamise küsimustega tegeleb. Ehkki PGS seda ei sätesta, on ministeeriumis ette valmistamisel kriteeriumid, millega kehtestatakse kriteeriumid tulevikus gümnaasiumina tegutseda saavatele koolidele. Põhilisi tingimusi on kaks – gümnaasium peab teenindama piirkonda, kus elab kokku vähemalt 10 000 elanikku ja teiseks peab kool suutma pakkuda gümnasistidele vähemalt kolme „spetsialiseerumist“ – reaal-, humanitaar- ja loodusteaduste-sotsiaalainete suunda ehk gümnaasiumis peab iga aastakäigu kohta olema vähemalt kolm paralleelklassi.

Millised on Ida-Harjumaa võimalused säilitada piirkonnas keskhariduse omandamise võimalused?

Meil on küllaltki hea võimalus saada gümnaasiumipiirkonnaks, sest käesoleva aasta alguses elas Kuusalu vallas ja Loksa linnas kokku 10 107 elanikku.

Kuidas hinnata aga meie piirkonna koolide võimalusi ületada gümnaasiumiklasside komplektide arvu täitmise kriteeriumit?

Kuusalu kooli 6 keskkooliklassis õppis kokku 118 õpilast, Kolgas 3 klassis 13, Loksa 1. keskkooli 3 komplektis 56 ja vene gümnaasiumis 3 klassis 34 õpilast. Seega eraldi võttes ei ole ühelgi piirkonnas tegutseval koolil lootustki gümnaasiumina jätkata.

Haridusminister rõhutab, et gümnaasiumi püsima jäämine eeldab koostööd kohalike omavalitsuste vahel. Seega saab keskhariduse säilitamisest või kadumisest Kuusalu valla ja Loksa linna vahelise koostöö proovikivi.
Milline võiks olla nn Hommikuharjumaa koolivõrk 1. septembril 2011. aastal? Näen põhimõtteliselt kahte stsenaariumi – positiivset ja negatiivset. Negatiivne on see, et omavalitsused ei suuda kokku leppida ning meie piirkonnale lähim gümnaasium saab olema Tallinnas.

Kui põhikool ja gümnaasium teineteisest päriselt lahutatakse, on positiivse lahenduseni jõudmine küllaltki kee­ruline. Näen koguni kolme võimalikku lahendust.

Esiteks säilivad piirkonnas kõik neli kooli, mis jätkavad tegutsemist põhikoolidena. Praeguste keskkooliklasside baasil asutatakse uus kool – Lahemaa gümnaasium, mis  hakkaks kõige suurema tõenäosusega tegutsema Kolgas. Koolile ehitatakse kas päris uus maja või renoveeritakse gümnaasiumihooneks Kolga mõisa peahoone.

Teise variandina taastuks teatava mööndusega olukord, mis valitses meie piirkonnas enne keskkooliklasside avamist Kuusalu koolis. Loksa linn liidab eesti ja vene kooli üheks põhikooliks, tühjaks jääv maja renoveeritakse aga Lahemaa gümnaasiumiks.

Kolmas võimalus sarnaneks esimesega. Lahemaa gümnaasium asutataks küll Kolka, kuid eelnevalt likvideeritakse Kolga keskkool ning seal õppivad umbes 120-130 last jagatakse Kuusalus ja Loksal tegevust jätkavate põhikooolide vahel. Tühjaks jäävasse majja asutataks päris uus kool.

Miks ma ei paku isegi variandina võimalust, et gümnaasium tekiks Kuusalu kooli baasil? Põhjus on väga proosaline – Kuusalu koolis on kõige suurem põhikooli osa. On ju mõeldamatu, et iga päev hakataks teistesse koolidesse transportima ligi 400 Kuusalus õppivat last.

Võib-olla on olemas veel ka neljas või viies variant? Või milline on minu pakututest kõige õigem, või kõige realistlikum?

Seda on väga raske öelda. Kaldun eelistama viimast, sest Kuusalus ja Loksal on koolide juurde ehitatud võimsad ujulatega spordikompleksid, mis on eelkõige vajalikud põhikoolidele. Lisaks on Kolga koolimaja gümnaasiumiks kõige sobilikuma ruumijaotusega. Ma ei välistaks täielikult ka teist, kuid pelgan, et Kuusalu ja ka Kolga keskkooli­klassides õppivad noored eelistavad oma haridusteed jätkata Tallinnas, sest sinna on parem transpordiühendus ning ka avaramad võimalused tegeleda erinevate huvialadega. Kardan ka, et esimene, kõige uhkem käib praeguses majandussituatsioonis üle jõu isegi Kuusalu vallale ja Loksa linnale üheskoos.

Otsuse, milline variant lõpuks ikkagi realiseerub, peavad tegema volikogud. 2011. aasta sügis võib tunduda küll kaugena, kuid haridusvaldkonnas tuleb muudatusi pikalt planeerida ja hoolikalt kavandada, sest tegu on ju paljusid inimesi, sealhulgas ka lapsi puudutavate küsimustega.

0

Aasta 1949, 25. märtsi varahommik kell 6. Pered on koos ja  kodus. Tavaline talupere ei oska ette näha, et voodist ja mõnes peres just lapse sünnipäeval, tuleb tuua ohver, mida nimetatakse kulakluse kui klassi likvideerimiseks ning kulaklik perekond on mõiste, mis  on kirjutatud rehabiliteerimistunnistusele.

Selle ajalookuriteo meenutamine ainult emotsionaalsest küljest sumbub üldistesse veremüsteeriumidesse. Küsimus on, kas me mõistame selle kuriteo olemust sügavamalt, laiemalt ja suudame anda seda edasi teadmisena, kogemusena, teadvustatud olekuna järgmistele põlvedele kui ellujäämisõpetust ideoloogia  ja religiooninäilises kaoses.

Tean Anija lähiümbrusest kolme peret, kes meiega koos küüditati. Meie piirinaabri talu Lepiku on müüdud uuele omanikule. Vana peremees suri vangilaagris, tagasijõudnud perenaine elas 3-rublase pensioniga ja suri vanadekodus, surnud on ka vanem poeg, noorem poeg on hooldekodus. Talu laut, küün ja saun on hävinud, elumaja alles. Mingit talupidamist pärast küüditamist ega ka praegu ei toimu.

Trisbergite Soodlaveski talu  pidas nii vesiveskit kui haris põldu koos loomapidamisega. Siberisse surid  isa vend ja õde. Minu ema ja isa rääkisid, et Trisbergid käisid Siberis meilt ühe korra leiba küsimas, kuid meil polnud. Paljulapselisest perest on alles kaks venda ja õde Tiiu, kes elab ainsana oma vanematekodus. Viiest hoonest on alles üks kõrvalhoone ja elumaja. Veskist on alles varemed ja mälestus ausast peremehest, kus jahu järgi minnes  pidi kotte rohkem olema, kui vilja tuues. Talupidamist ei toimu.

Pitkakaela talus Aavere külas elan mina oma  perega. Mõlemad vanemad jõudsid kodutallu tagasi ja on nüüdseks surnud. Hoonetest olen suutnud osaliselt taastada maja ja laudamüürid, millel on ajutine katus. Küüni loodan taastada. Ülejäänud – saun, sepikoda, ait ja  kolm erinevat heinaküüni – jäävad unistuseks. Ma ei ole taluperemees, nagu ma pojana võinuks olla, ning mida isa külanõukogus testamenti kirjutades soovis.
 
Juriidilises mõttes talu ju pole. Oled kas FIE, ühistu, aktsiaselts, osaühing, farm  ja tore kui ees on sõna „suur“. Olen ise nii tööandja kui  -võtja, seda ikka tänu Leninile, kes kaotas klassiühiskonna. Peremehe mõiste on funktsionaalses mõttes kadunud, esineb veel kui nalja epiteet. Niinimetatud talude taastamise aegu  90-ndatel ei näinud reformatsioon ette maa tagastamist ega küüditatutele vara tagastamist, kuna nende vara ei ühistatud. Nii ongi, et tsaarilt kulla alusel välja ostetud küüditatute  põlistalud, kui neil õnnestus jääda vanadesse piiridesse, on maksukohuslased nagu kõik ja maksavad oma maa eest maksu võrdselt rentnikega. Huvitav kellele? Kui seda nimetatakse maaks kui kapitaliks, kui kinnisvaraks, siis kes on tegelik omanik?  Arvata, et midagi tehti omapead või valesti, oleks rumalus, sest inimene on välja mõelnud evolutsiooniteooria ja see kehtib ka inimühiskonnas.

Revolutsiooni  ja sõdade vajalikkuse teoreetikute Guiseppe Mazini ja Albert Pike antiikväljend step by step on muutuste ajal kasutusel kui mantra. Sisuliselt tähendab see: „Ärge kunagi öelge neile revolutsiooni tõelist eesmärki ega näidake neile järgmisest sammust rohkem!“ Nii ei teagi inimesed,  mis nende teod suurte juhtide kuulutamisel kaasa toovad, tulevik on aga tänasest  parem. See optimism on ellujäämisinstinkt. Aitaks tegudele tagasi vaatamine, aga see on pahatahtlik minevikus sorimine  või veel hullem – selg ees kõndimine.
Raskel ajal soovitatakse teha põhjapanevaid otsuseid  nii majanduses kui  juriidikas, ikka näljaga nagu Lenini ajal, ikka pohmellis peaga, siis kuulab kari sõna ja ega enam hullemaks saagi  ju minna. Meie kurioossus on ka see, et ikka ja jälle oleme olnud ja oleme okupeerinud impeeriumide okupatsiooniväes ning andnud oma osa üldisse rahuprotsessi ka võõral pinnal ja võõra püssi all. 

Talukultuur on polüfunktsionaalne ning ajalukku kirjutamise ja mahavaikimise tegelik hirm ja põhjus. Spetsialiseerumise ja tehnilise progressi abil pole Kanada suurfarmerid suutnud ületada 4400 aastat tagasi Sumeris kasvatatud nisusaake. Küll on tehniline progress olnud abiks 130 miljoni inimese hukkamisel, keda nüüd nimetatakse anonüümselt kommunismi ohvriteks.  Kui olid ohvrid,  oli ka ohverdamine. Neid vereohverduslikke uussektantreligioone pole aga siiani keegi keelustanud – ei olevat võimalik. Küll aga on keelustatud ideoloogiaid, mida ei julge kirjutadagi. Kohustuslik on teatud ajaloosündmustesse uskumine. On tekkinud uued im­porditud täht­päevad, nii et ega enda rahva kannatusteks enam pisaraid jätkugi. Nõukogude aja üleskutse:  „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ on nagu helesinine unistus, kus globaalne tööjõuturg loob globaalseid töökohti.

Kulturoloogilisest seisukohast vaadates on ühe rahvuse  teke, eksistents  – oma maa, keel, traditsioonid,  usk, teadvus – saavutus  ning  järjepidevus ja töö, mitte süü. Rahvuse defineerimine pidi olema sama raske kui rahva defineerimine. Nii juhtub edaspidi ka riigi mõistega. Pole siis ime,  et paiksuse,  keele, religiooni ja teadvuse kaotanud inimene ongi perekonnata olles atomiseerunud. Atomiseeritud ühiskonnas tunneb inimene end üksi, vastamisi seadusega-käsuga. On toimunud vaimne okupatsioon. Varasemad kaitsekihid, mehe ja naise harmoonia, on asendunud võrdsusega, poolikud tervikud, vastandite ühtsus ja võitlus. Kadunud on perekonna traditsiooniline küla, valla, kihelkonna, maakonna, riigi tagasisidet omav funktsioon.

0

Lugupeetud Anija Valla Juhid ! Palun ärge võtke minult ära minu oma lehte Sõnumitoojat. Tean ka, et enamus Anija valla elanikke on minuga ühte meelt. Miks viimasel ajal kipub nii olema, et oma tahetakse kõrvale lükata ja mingisugune uus kaugemalt asemele tuua. Või peab siis ise hakkama oma järgi minema kuskile kaugele, noh, eks ikka pealinna (näit meie pank). Ja nüüd tahetakse meile peale suruda Harju Ekspressi.  Lugesin sealt mõnda artiklit. Piinlik oli. Faktivigu täis. Hakka sa kaugemate kohtadega õiendama, et vale oli. Aga meie oma ajakirjanikud on hea sulega ja võimalus isekeskis faktid selgeks rääkida.

Keskerakonnal on ülekaal Anija vallavolikogus. Nende valitsemise ajal on elu hakanud vallas edenema: Anija mõis kosub, Tuljaku poe ees on korralik parkimisplats, vastavail aastaaegadel kaunistavad lilled meie väikest linna… Kõiki neid ja teisi tegemisi kajastab ilusti MEIE OMA LEHT. Ega rasked ajad igavesti püsi. Kui tahtmist on, leiavad targad juhid ka rahamuredele lahenduse, – et ikka kolmapäeviti leiaksime oma postkastist Sõnumitooja.

0

Eesti Muinsuskaitse Selts kutsub koolinoori (vanuse ülempiir 21 aastat) osa võtma rahvusvahelisest fotokonkursist Kultuuripärand aastal 2009.

Fotokonkursi eesmärk on õpetada noori märkama ajalugu ja arengut meie ümber, pildistades huvipakkuvat arhitektuuri, maa- ja linnamaastikke ning oma kodukohta iseloomustavaid ajaloolisi hooneid.

Fotod palume saata jpg formaadis CDl Eesti Muinsuskaitse Seltsi aadressil Pikk 46 Tallinn 10133.  Fotode laekumise viimane tähtaeg on 30. märts.  Fotode minimaalne resolutsioon peab olema 300 dpi. CD tuleb varustada indeksiga, kus on ära märgitud fotograafi nimi ja vanus ning  pildistatud objekti nimi ja asukoht. 

Kutsume üles ajalooõpetajaid tutvustama õpilastele fotokonkurssi, juhendama õpilasi huvitavate objektide valikul, tutvustades lähemalt oma kodukandi ajalugu ning osalema konkursil koolide kaupa.

Üle – Euroopalist fotokonkurssi korraldab Kataloonia ajaloomuuseum Hispaanias, 2008. aastal osales konkursil 19 600 koolinoort 49 riigist. 

Eesti fotodest valib kohalik žürii välja 2 võidufotot, mis ilmuvad ühises fotoalbumis 2009. aasta septembris.  Võidutöödest korraldatakse näitus ning võitjaid autasustab Euroopa Nõukogu pidulikul tseremoonial Strasbourgis diplomitega.

Konkursi täpsed reeglid vt http://ihpe.mhcat.cat/bases.php

Lisateave: Eesti Muinsuskaitse Selts, Helle Solnask, tel 641 2522 või e-post helle@muinsuskaitse.ee