Esmaspäev, 29. mai 2017
Kirjakast

0

AVE PAULUS,
kultuuripärandi
spetsialist

Kutsume kokku Lahemaa arhitektuuriga seotud osapooled ja huvitatud isikud Lahemaa küladest Kuusalu ja Vihula vallast, muinsuskaitseametist, Eesti Vabaõhumuuseumist, Eesti Kunstiakadeemiast, Eesti Arhitektide Liidust ning Lahemaa arhitektuurinõukogust, et algatada Lahemaa rahvuspargi väärtusliku ehituspärandi uurimiseks, säilitamiseks ja tutvustamiseks vajalik strateegia ja tegevuskava. Kavatseme koondada väikese tegevusgrupi, et välja töötada väärtuslike ehitiste kaitsemeetmed, milleks võiks olla väärtuslike ehitiste restaureerimise koolitus­programm, infomaterjalid külade arhitektuuripärandist ja arhitektuuritraditsioonidest, nõustamine- arhitektide ja restauraatorite võrgustik, väga väärtuslike ehitiste restaureerimiseks vajalike toetusmeetmete ettepanek jms.
Kõige murettekitavam on ehituspärandi lagunemine ja hävimine. Suures osas on tegu meie põlispärandi, taluarhitektuuriga, mis loomu poolest asub eraomandis. Enamik sellest pole muinsuskaitse all. Kuna rahvusparkide kaitse-eeskirjad seavad kultuuripärandi säilitamise eesmärkidel eraomandile kitsendusi, peaksid sellega kaasnema toetusmeetmed era­omandis asuva pärandi hoidmiseks. Praegu neid pole.
Ootame tegevusgrupi avakoos­olekule Kolga mõisa valitsejamajja 23. novembril kell 14-16.

0

On siin riigis liikumas üks idee, et liita rikka ja ilusa Anija vallaga, üks väike ja õnnetu Raasiku vald, kellel pole isegi 5000 kodanikku.
Paluksingi siinjuures teilt ajutist abi, et laenaksite me vallale mõneks kuuks umbes 150 kodanikku.
Sellest tekiks selline klassikaline vin-vin olukord: teie ei pea oma kaela peale saama ühte vaest ja veidi õnnetut valda (mis oleks kindlasti Teile parem, sest sellised vaesed ja õnnetud tahavad ju kindlasti ka saada suuri investeeringuid ja muud igasugust abi, on muidu tülinaks) ning meie saame jälle küll vaesemalt, aga siiski veidi väärikalt ja iseseisvalt edasi minna. Parem ikka olla head naabrid kui vallasisesed konkurendid!

Anonüümseks jääda sooviv Raasiku valla kodanik (toimetusel nimi teada).

0

KRISTO TAMSALU,
Ida-Harju
politseijaoskonna
piirkonnapolitseinik

Käes on sügis, pime ja külm aeg ning paras aeg on meelde tuletada ja õppida juurde nippe, kuidas end ja oma vara kaitsta. End saame liikluses kaitsta olles tähelepanelikud, õiguskuulekad ning sellega eeskujuks kõikidele kaasliiklejatele, eriti väikestele.
Kuuleme lugusid sellest, kuidas mõni vanemaealine kodanik saab petta libaametniku telefonikõne või suisa eluruumidesse trügiva inimese tõttu. Politsei saab sageli teateid analoogsetest juhtumitest. Heausklikelt inimestelt püütakse raha välja petta erinevatel viisidel – enamlevinud skeemi kohaselt pakutakse inimestele esemeid, mis algselt on justkui tasuta, kuid hiljem hakatakse kauba eest siiski raha nõudma. Seda summas, mida kaup oma kvaliteedilt kindlasti väärt ei ole. Pealetükkivatesse kahtlastesse müüjatesse tasub suhtuda ettevaatlikkusega.
Kõik, kes sarnaste müüjate ja olukordadega kokku puutuvad, palub politsei kirja panna kauplejate sõiduki numbri või muud andmed, mis aitavad inimesi hiljem tuvastada ning edastada need enda valla piirkonnapolitsienikule. Sellega võib ära hoida ka teiste ohvriks langemise.
Üha enam on ka inimesi, kes langevad telefonikelmuse ohvriks. Ehkki ühiskonnas ollakse üsna hästi kursis, mis on libakõned ja kuidas vastava kõne korral käituda, õnnestub kelmidel ikkagi leida inimesi, kellelt raha välja petta.
Sageli on kannatanud just eakad inimesed. Kõnes nõutavad summad on algselt suured, kuid tihti lepitakse ka väiksemate summadega – peaasi, et ohvrilt raha kätte saada. Teadaolevalt on kelmidel õnnestunud eakatelt välja meelitada summasid alates paarisajast eurost kuni kümnete tuhandete eurodeni.
Peamiselt helistatakse lauatelefoni numbrile, mis tavaliselt on leitud telefoniraamatust, esitletakse ennast kõne saanud inimese sugulase või lapsena. Helistamise põhjuseks öeldakse, et on juhtunud õnnetus, mille lähedane on põhjustanud. Nõutakse raha, et vältida kriminaalmenetluse alustamist, kompenseerida väidetavale kannatanule kahju või katta ravikulud. Hääle või kõnemaneeri muutusi põhjendatakse õnnetuses saadud näotraumadega. Kõnede läbiv joon on aga see, et ohver „halvatakse” tema lähedasega toimunud õnnetusest teatamisega. Edasi kiirustatakse kõnesaajat enda või lähedase andmeid jagama, et olukorda kiirelt heastada.
Siinkohal on kõige olulisem jääda rahulikuks ja pettusekahtluse tekkides paluda helistaja telefoninumbrit, et talle hiljem tagasi helistada. Tavaliselt loobuvad kelmid siis edasisest suhtlemisest.
Jagage kindlasti seda teavet oma sugulaste, tuttavate ja sõpradega, ka lastega, sest kelmid otsivad kergeusklikke ohvreid pidevalt. Kui teil on eakad sugulased, kes elavad eraldi või viibivad suurema osa päevast üksi, selgitage neile kelmuse skeeme. Veenduge, et nad said aru ning teavad, kuidas sellistes olukordades käituda.
Mida teha, kui kahtlustate pettust? Säilitage rahu, fikseerige võimalusel telefoninumber/sõiduki registreerimisnumber, küsige täpsustavaid küsimusi, paluge endale hiljem tagasi helistada, katkestage kõne, võtke mõtlemisaega, kontrollige infot, helistage lähedastele või tuttavatele.
Ning kõige selle juures ei tasu unustada, et Eesti riigi esindajad, nende seas politseinikud, ei hakka mitte kunagi, mitte mingil põhjusel nõudma inimestelt sularaha.
Sügise saabumine muudab järjekindlalt ilmastikuolusid ning mõjutab ka liiklusohutust. Õhtud ja hilised öötunnid on juba jalakäija jaoks piisavalt pimedad, et helkuri kandmine taas kesksele kohale tuua. Politsei soovitusel võiks nööri otsas rippuvat helkurit kanda põlvekõrgusel ja sõiduteepoolsel küljel, kuna just siis on tõenäosus autojuhile märgatud saada kõige suurem. Et enda nähtavamaks muutmist veelgi parandada, võib kasutada helkurivesti või mõnda muud valgusallikat, kuid kindlasti peab meeles pidama, et nende abinõude kandmine ei anna jalakäijale liiklusohtuse mõttes täielikku garantiid.
Liskas jalgsi liikumisele on paljudele suur abiline ühest punktist teise jõudmisel jalgratas. Ka jalgrattale kehtivad elementaarsed nõuded: päevasel ajal ees valge ja taga punane helkur, töökorras pidurid ning signaalkell. Pimedal ajal jalgrattaga sõites peab lisaks helkuritele põlema taga punane ja ees valge tuli.
Väga paljud kohalikud omavalitused on enda elanike liiklusturvalisusesse panustanud. Eelkõige on rajatud külakeskustesse ja alevikesse ning nende ümber kaasaaegseid valgustusega kõnni- ja kergliiklusteid, mida politsei julgelt soovitab kasutada jalakäijatel ja jalgratturitel. Kuid kindlasti ei tohi liiklemisel langeda mugavustsooni ja üleüldiselt peab olema väga tähelepanelik, võimalikke ohtusid tuleb ette aimata ning võimalusel neid ennetada.Turvalist sügist ning ohutut liiklemist!

0

MART RAJA

Kuidas toimib riigipoolne halduskorralduse  suunamine?  Toimib selle kaudu, et riik seab kitsendusi Euroopa Liidu erinevatest fondidest raha taotlemisele. Näiteks koolivõrgu korrastamine. Need, kes ei vasta nõuetele, ei saa Euroopa teatud rahastusi taotledagi. Kuna tavaliselt raha ei ole, jäävad siis ka investeeringud tegemata ja elu tasapisi tardub. Keegi kusagil kõrval on edukam, areneb kiiremini. Inimesed hääletavad jalgadega. Nii et tuleb väga pingutada, et vastata haldusreformi tingimustele.
Haldusreformi seaduse §1 (3) sätestab riigi eesmärgi, eelistatud on loodavad vallad, mis ületavad 11 000 elanike piiri. Anija vallas elab koos Aegviidu vallaga ligi 6300 elanikku, mis on umbes pool riigi seatud eesmärgist. Ei maksa arvata, et see suurus on piisav, tegelikult ületatakse vaevu-vaevu absoluutne alampiir 5000. Tõenäoliselt ei saa nii väike omavalitsus paljusid meetmeid fondidest rahastada, sest ei vasta püstitatud eesmärgile. Usutavasti jätkab riik survestamist, kuni saavutab soovitud eesmärgi.
Riik on andnud 2016. aasta, et kohapealsed otsused tehakse demokraatlikul ja vabal tahtel. Räägitakse läbi ja lepitakse omavahel kokku. Arvestatakse kohalike oludega. Pärast kella kukkumist võtab riik otsustamise enda kätte ja sundliidab need saamatud, kellel ei olnud oskuseid või tahtmist kokkuleppeid sõlmida. Vahe on selles, et vabatahtlikud liitujad saavad rahalist preemiat, sundliidetavad peavad küll sama asja ära tegema, aga kas oma või vähema raha eest. Seega, motivatsiooni nagu võiks olla.
Kui Raasiku vald ühineb Anija vallaga, tekiks täpselt riigi oodatud valla suurus. Teatavasti maksab riik ühinemistoetust elanike arvu pealt. Raasku vallaga ühinemine on vähemalt 6 korda kasulikum, kui ühinemine Aegviidu vallaga. Riik annab lisapreemiaks 500 000 eurot neile, kes saavutavad eesmärgi 11 000 elanikku. Siin ei tohiks Anija pool küll sekunditki mõelda. Seda enam, et komisjon nimetab valla uueks keskuseks Kehrat. See on ideaalne stardikoht järgneva inimpõlve pikkuseks stabiilseks arenguks.
Kui kitsendusi ei ole, tõuseksid eurorahade võimalused uuele tasemele, kogu see raha maanduks valla arengusse. Raasiku vald saab väidetavalt väga hästi üksi hakkama, Anija vald räägib sama. Siis peaksid nad koos saama  superväga hästi hakkama. Kaks kasumlikku ettevõtet koondavad ressursid, ainuüksi mastaabiefektist tuleb võit, üldkulud väheneksid. Siin pole midagi pikalt mõelda.
Panused on kõrged. Nüüd on volikogude aeg näidata oma taset. Mõistetavalt on volikogu liikmed väljas oma mugavustsoonist. Kui suurelt julgetakse mõelda, kas ollakse väljakutse väärilised. Isiklikud ambitsioonid võivad saada takistuseks. Eks mõeldakse sellelegi, kas tänased hääled annavad koha uues suures volikogus.
Näiteks on päris absurdne vaadata Raasiku kampaaniat selle nimel,  et  ületada  miinimumide miinimum. Kulutada raha selleks, et piirata endale eurorahade taotlemisvõimalusi. Et mitte uppuda – vaid surra külmudes. Loodetavasti jääb peale riigimehelikkus, juhindutakse suurematest eesmärkidest.
11 000 elanikku viib valla riigi jaoks kõrgliigasse, välja riskitsoonist, mis kindlustaks tuleviku. Igal juhul on, mille nimel pingutada. Võrdluseks, et Anija valla Soome sõprusvallas Salo elab umbes 55 000 elanikku, vald tekkis 10 omavalitsuse liitmise tagajärjel. Suured vallad tulevad niikuinii, see on vaid aja küsimus. Ja kui ei otsusta ise, siis otsustatakse sinu eest.

0

SULEV VALDMAA

Olen kuulnud räägitavat, et Eduard Ahrens olnud koolide vastane. Sain selle vale vastu valmis pikema loo, mis tuli aga ajalehes avaldamiseks liiga pikk. Katsun selle tähtsamad põhimõtted esitada järgnevalt nelja teesi ja kokkuvõttena.
Esimene tees
Ahrensi ajal ei räägitud koolidest samas tähenduses, nagu meie tänapäeval, sest niisuguseid koole ei olnud siis talulaste jaoks mitmel põhjusel veel lihtsalt olemas!
Kõige olulisem põhjus oli see, et veel 19. sajandi keskpaikugi ei olnud keegi kujundanud eesti talurahvakoolide jaoks matemaatika, geograafia, bioloogia, ajaloo jt meile täna tuntud õppeaineid. See tähendab, et ei olnud olemas matemaatika, geograafia jt ainete õppeplaane ega ka nende järgi õpetamiseks koostatud õpikuid. Olematute ainete õpetamiseks ei saadud õpetajaid ette valmistada. Eduard Ahrens ei saanud olla tema elu ajal olematu nähtuse vastu.
Teine tees
Kirikuõpetajad pidid Ahrensi ajal hoidma silma peal talulaste lugemisoskusel. Tollase luterliku traditsiooni kohaselt pidid lapsi lugema ja võimalusel ka kirjutama ning kirikulaule laulma õpetama emad kodudes.
Rohkemaid oskusi eelmises teesis toodud põhjusel talulastele keegi õpetada ei saanudki. Nende kodust saadud oskuste tase oli aga Kuusalus juba enne Ahrensit ning ka tema ajal heal järjel.
Kolmas tees
Koolide all mõisteti Ahrensi ajal kodus kehva õpetust saanud laste järjeleaitamiseks rajatud nn parandus- ehk trahvikoole.
Kuna emade õpetuse vili oli Kuusalus heal järjel, siis trahvikoole siin vaja ei läinud. Nende Kuusalu kihelkonna seisukohast mõttetuste rajamise vastu siinmail Ahrens oligi.
Mõnel pool oli neid aga tõesti vaja. Kui mõni laps vajaski kodusele lisaks täiendavat õpetust, siis tulid appi rändõpetajad, kes tollal maad mööda ringi liikusid. Liiatigi ei olnud kirikul ja kirikuõpetajal Ahrensi ajal trahvikoolidegi rajamise ülesannet. Kui kusagil selline vajadus ilmnes, siis oli see mõisate ülesanne.
Neljas tees
Tänapäevasele mõistele vastavate koolide rajamine sai hakata toimuma alles peale Ahrensi surma.
Selleks lõid eeldused:
– 1856. aasta talurahvaseadus, mis võimaldas Eestimaa talupoegadel hakata talusid päriseks ostma ja tõi kaasa rahalised suhted;
– 1863. aasta passikorraldus, mis andis talupoegadele liikumisvabaduse;
– 1866. aasta vallaseadus, mis pani talupoegadele enestele ülesande oma elu ja sealhulgas ka kooliasju korraldada.
Ahrens suri 1863. aastal. Neli aastat hiljem ilmus C.R.Jakobsoni koostatud „Kooli Lugemise raamatu“ esimene osa. Alles selle raamatu ilmumisest peale saab rääkida eestikeelse õppekirjanduse tekkest ja erinevaid aineid õpetavate koolide rajamine saab mõtte. Kõik Jakobsoni teosed ilmusid muuseas Eduard Ahrensi uues kirjaviisis.
Need neli teesi toovad esile tõsiasja, et kui keegi räägib, nagu olnuks Eduard Ahrens koolide vastane, siis see inimene ei tea, mida ta räägib.
Kokkuvõte
Ajalugu kui teadust tahetakse mõnikord püüda näidata vähem tõsiseltvõetavana kui reaalteadusi, kuid nii see pole. Ajalooteadusel on oma metoodika. Analüüs, süntees, deduktsioon ja mitmed teised võõra nimega võtted viivad minevikus aset leidnu kohta tõsiste järeldusteni.
Näiteks on ajaloo uurimismeetodite abil seletatavad katsed segada erinevaid teemasid kokku ja püüda niiviisi teha Eduard Ahrensit lisaks alusetule koolidevastasusele kaassüüdlaseks ka talupoegade mässu mahasurumises, nende peksmises, Siberisse saatmises ja muuski.
Teades allikakriitiliselt, et talupoegade pärisorjusest vabanemine nii Liivimaa kui Eestimaa kubermangus Ahrensi ajal alles algas, ning et kirikuõpetaja pädevuses ei olnud ei pärisorjusest vabastamine ega mässuliste talupoegade karistamine või selle korraldamine, viitavad ajaloo meetodid niisuguste püüdluste puhul klassivihale. Loomulikult tuletub lisaks ka teisi järeldusi.
Klassiviha oli nõukogudeaegne rumal nähtus. Selle järgi olid näiteks kõik sakslased pahad. Eriti pahad olid balti-sakslased, ning kõige jubedamad olid veel balti-saksa kirikuõpetajad. Nemad, erinevalt vene töölistest-sõpradest, olid kohe erilised vaenlasekered. Kole jah, kui niisugune vaim tänagi jätkuvalt lehvib. Veel nigelam näeb asi välja siis, kui niisuguseid „aateid” levitatakse anonüümselt.
28. detsembril 1935 avaldas maarahva ajaleht Maa Hääl artikli „Rahwa hinnang ühest oma sõbrast. Meie kirjakeele looja Kuusalu pastor Eduard Ahrens anekdootides.” Need Eduard Ahrensiga seotud anekdootlikud lood on Internetist leitavad, ning neis puudub anonüümne klassiviha. Küll oleks tore, kui me kaheksakümmend aastat hiljem suudaksime ka ikka suhtuda inimestesse ja nende tunnustust väärivatetesse tegudesse lugupidavalt.

0

PIRET PALL, Harju piirkonna maakler
AARE ETS, Raasiku vallavolikogu liige

Pakkumiste ülevaade on koostatud kinnisvaraportaali kv.ee andmetel. Võrdluseks on kasutatud 2015. oktoobri lõpu ja 2016 mai keskpaiga seisuga analoogsetes ülevaadetes kirjeldatut. Ka saab pildi viimasel kuuel kuul toimunud kinnisvaratehingutest Raasiku vallas (allikas: maa-amet). Kokkuvõtlikku statistikat on kommenteerinud professionaalne maakler, lisaks on soovitused õiglase hinna määramiseks oma kinnisvarale.
Maju on unikaalsete kuulutustena müügis 27 (2015 oktoobris 31, 2016 mais 39). Müügil olevatest majadest asuvad 6 Raasikul (2015 oktoobris 12, 2016 mais 11), Arukülas samuti 6 (2015 oktoobris 7, 2016 mais 11). Rohkem kui 90 000 eurot küsitakse 20 maja eest, sealhulgas Kiviloo mõis (2015 oktoobris 21 ja 2016 mais 11). Seega müügipakkumiste arv on langenud, hinnad on keskmiselt tõusnud. Kalleima kv.ee kaudu müügis oleva ja Raasiku vallas asuva hoone, Kiviloo mõisa eest küsitakse kahe kuulutusega 1,19-1,2 miljonit eurot. Kalleima müügis oleva elumaja eest 289 000 eurot. Kõige odavama kv.ee vahendusel müügis oleva maja hind on 23 000, asub Rätlas. Pool aastat tagasi oli odavaim pakkumine Raasikul Roosi teel (29 900). Perilas on kaks pakkumist vahemikus 26 500 kuni 30 000 eurot.
Korterite müügipakkumisi on kokku 19 (2015 oktoobris 10 ja 2016 mais 25), tubli kasv vahepeal johtus uue Sügise põik kortermaja lisandumisest turule.
Enim kortereid on müügis Arukülas: 13 (2015 oktoobris 6, 2016 mais 18). Raasiku alevikus on 2 müügipakkumist (2015 oktoobris 2 ja 2016 mais 3). Üksikuid pakkumisi on ka Härmas ja Perilas (oli ka aasta tagasi). Korterite ruutmeetrihinnad ulatuvad 1200 euroni Sügise põik uute korterite eest. Aasta tagasi oli kalleim müügisoov 1088eurose ruutmeetrihinnaga 3toaline Arukülas Põllu tänaval); aprillis 2015 küsiti 1094 eurot ruutmeetri kohta Aruküla ühe 3toalise eest. Aruküla mitme vanema korteri ruutmeetrihinnad ulatuvad 1000 euroni. Väikseim ruutmeetri hind on ühel Perila kahetoalisel (314 eurot).
Majaosade müügipakkumiste rubriigis on 3 unikaalset pakkumist (2015 oktoobris 3, 2016 mais 6). Äripindade müügipakkumiste arv on 2: Kalesi masinakeskus ja tootmishoone Järsil (Est-Johanna). Tänavu kevadel oli pakkumisi 4. 2014. oktoobris oli äripindasid müügis üks – Kiviloo mõis. 2013. aasta sügisel äripindade müügipakkumised Raasiku vallas puudusid, 2012. a sügisel oli neid 4. Garaaže kv.ee vahendusel müügiks ei pakuta. Maatükkide müügipakkumisi on 85 (2015 oktoobris 80 ja 2016 mais 69), neist elamumaa sihtotstarbega krunte 61 (2015 oktoobris 26 ja 2016 mais 44). Kaks tootmismaa pakkumist on ja üks ärimaa (Nõmme tee 1 Arukülas). Elamumaa ruutmeetri hinnad on vahemikus 0,49-38 eurot (2015 oktoobris 0,31-15,8 ja 2016 mais 1-37 eurot).
Üüripakkumised Raasiku vallas kv.ee keskkonna kaudu puuduvad. Paar varasemat aastat pakuti ühte äripinda (lao- ja tootmisruumid Raasikul Jägala mnt). Üürile ei pakuta ühtegi maja, maatükki, majaosa ega garaaži ehk üüriturg on vallas jätkuvalt olematu, vähemasti selle konkreetse kinnisvaraportaali vahendusel.
Tehingute statistikast (maa-amet, tehingute andmebaas): alates 7. mai kuni 7. detsember 2016 tehti Raasiku vallas kokku 128 tehingut kinnisvaraga (2015 okt – 2016 mai 127 tehingut; aprill kuni oktoober 2015 – 109 tehingut, enne seda pool aastat – 94 tehingut), sh 107 ostu-müüki (eelmine periood 105, üle-eelmine: 85), 18 kinkimist (eelmine periood samuti 18, üle-eelmine: 22) ja 3 vahetust (eelmisel 2 ja üle-eelmisel 4).
Müüjatest 77 olid eraisikud (eelmisel perioodil 84, üle-eelmisel 65) ja 45 eraõiguslikud juriidilised isikud (kahel eelmisel 33). Riik tegi 3 müügitehingut, välismaalased samuti 3. Ostjatest era­isikuid oli 128 (eelmisel perioodil 91 ja üle-eelmisel 73), ettevõtteid 18 (eelmisel perioodil 31 ja üle-eelmisel 30). Välismaalased tegid 4, munitsipaal ühe ostutehingu, 3 tehingu puhul olid kaasostjad.
87 tehingust (eelmisel perioodil 104; üle-eelmisel 79) 58 juhul oli kinnisasja sihtotstarve elamumaa (eelmisel perioodil 54), 21-l juhul maatulundusmaa (eelmisel perioodil 47). Kokku vahetas ajavahemikul mai-november 2016 omanikku 225 hektarit maad koguväärtuses 5,8 miljonit eurot. Eelmisel pooleaastasel perioodil vahetas omanikku kokku 510 hektarit kokku 4,34 miljoni euro väärtuses. Üle-eelmisel perioodil vahetas omanikku 277 hektarit kokku 3,6 miljoni euro väärtuses.
Perioodil toimus 87 kinnisasja tehingut (tehingud maaga, mis võib, aga ei pruugi olla hoonestaltud; eelmise perioodil 104) ja 41 korteriomandi tehingut (eelmisel 23). Kõige rohkem tehinguid – 27, tehti juulis, 25 augustis ja 23 septembris. Kõige vähem tehinguid, kokku 15, tehti juunikuus.
Arukülas Staadioni tänaval on müüdud 3toaliste korterite keskmine ruutmeetri hind 944 eurot. Tehinguid tehtud 9. Ühetoaliste korterite, samuti Staadioni tänaval, keskmine m2 hind on 988 eurot.
Tallinna maantee uuemates kortermajades toimunud tehingute keskmine m2 hind on olnud 953 eurot ja tehinguid kokku 2.
Raasikul Meierei tn ja Tehase teel on kokku tehtud 6 tehingut, nende korterite keskmine m2 hind on 600 eurot.
Kuidas leida oma kinnisvarale õige hind? Teoreetiliselt määrab hinna nõudlus ja pakkumine. Alati on hea teada, kas piirkonnas, kus soovite oma kinnisvara müüa, on hetkel nõudlust. Pakkumisi saate jälgida ka portaalidest, kuidas aga teada, kas selle hinnaga ka huvilisi on? Ära pelga võtta ühendust piirkonna maakleriga ja uurida, mis turul toimub. Aitame alati hea meelega ning konsultatsioonide eest tasu ei võta.
Oma kodu müügiga seoses mahutatakse kinnisvara müügihinna sisse ka ports emotsiooni, mille soovitan müügihinnast välja jätta. Siin tasub tähele panna, et liiga kõrge esmane hind võib jätta korteri-maja pikaks ajaks turule. See võib võimalikes ostjates tekitada küsimusi ja hirme, mis on selle korteri või maja juures see probleem, et seda keegi ära osta ei taha.
Sageli on ka ostja jaoks läbinähtav, et müüja küsib kauba eest liiga kõrget hinda. Tagasihoidlikum inimene, kes hinna üle kauplemisest väga vaimustuses ei ole, võib kõrge hinna puhul ostuotsusest hõlpsalt loobuda. Ta ei pruugi teada, et müüja on pärast esimest küsimist kohe valmis hinna oluliselt allapoole laskma ja jõudma „mõistlikule hinnatasemele“. Üha sagedamini on omanikud tellinud oma kinnisvarale eksperthinnangu enne müügiprotsessi. Kui hind ei vasta turuolukorrale, võib müügiperiood kujuneda väga pikaks ning head tulemust ei tasu loota.

0

MART RAJA,
MTÜ Kehra Kooli
Vilistlased liige

12. oktoobri Päevalehest loeme pealkirja: „Kehra paberivabrik paiskab õhku lubatust kuni kuus korda rohkem haisvat gaasi”. Järjekordne must plekk Kehra nime külge. Nii on see kestnud aastakümneid. Mõju on halb, sest peletab eemale potentsiaalseid elukohaotsijaid. Kes ikka tahab oma tulevikku siduda haisva õhuga. Sellest on väga kahju, sest tegelikult on Kehras hea elada, siin on kokkuhoidev kogukond ja tugev Kehra vaim. Siin elu keeb, kogu aeg toimub midagi. Mida ikkagi teha, et Kehra tõeline nägu tõuseks esi­plaanile?
Võib kindlalt väita, et kui ei oleks Kehra tehast, siis ei eksisteeriks Kehra linna. See on fakt. Samuti võib väita, et kui ei oleks Kehra linna, siis ei eksisteeriks Anija valda. Ka see on fakt. Ükski vald ei teki keset tühjust, ilma vallakeskuseta. Paradoksaalsel kombel – kui ei oleks Kehra tehast, ei eksisteeriks Anija valda. Fakt. Mõtleme tagurpidi. Kui Kehra tehas peaks kaduma, näiteks läheks pankrotti, oleks see Kehra linnale katastroof. Mitte homme ega 5 aasta pärast, aga 30 aasta pärast kindlasti. Alguses on kõrge tööpuudus ja asotsiaalsed inimesed, hiljem elanikkonna märkimisväärne kahanemine ja tondilossid. Koos noortega kaoksid pubid, gümnaasium, osa poode jms. Kehra linna katastroof oleks omakorda katastroof kogu Anija vallale. Pole korralikku keskust, ei saa olla ka valda.
Jah, nii see on, Kehra tehas on samaaegselt meie õnn ja õnnetus. Oleme nagu kokkukasvanud siiami kaksikud. Üks segab teist, aga ära kah ei saa lõigata, jagame ühist vereringet ja organeid. Ja kui see nii kord juba on, ärme siis näe ainult negatiivset. Hindame positiivset. Positiivne on see, et siin asub valla suurim tööandja ja vald saabki eksisteerida tänu sellele. Hoidkem siis oma väärtuseid. Isegi kui vahel haiseb.
Kui sõnastada valla probleem number üks, siis see on Kehra nime halb maine. Aastate jooksul on Kehra sünonüümiks saanud tööstusasula, hais, saaste ja nõukaaja venestamine. Pool vallast on halva mainega! See on tõsine probleem. Täna on näiteks nii, et „Anija vald ehitab“ linnas staadionit ja rajab teid. Jällegi saab Anija vald positiivse tähelepanu endale. Alati jääb Kehra positiivsest tähelepanust ilma, sest vallavalitsus tegutseb Anija nime all.
Mis siis imestada, et Kehrale jääbki ainult hais järele. Kui me täna ei tee midagi selle vastu, oleme vanamoodi harjunud, ei viitsi tegeleda, lööme käega, las olla – jah, siis nii jääbki.
Seoses kahe valla ühinemisega, on meil erakordne võimalus pöörata ajalugu teistpidi. Kehra vald viib nime laiale pinnale, kui „Kehra vald ehitab” ja toimetab Kuusalust Koseni, siis kaob tehase teema kõikide teiste uudiste taha, ei domineeri enam. Niimoodi kasvab Kehra nimi tehase varjust välja.
Kehrasse asutati tehas kolme teguri tõttu. Oli magevesi, raudteetransport ja see koht asub keset metsarikkaid piirkondi. Valla kuvandile pandi alus seega juba 1938. aastal. Sünnist saati on Kehra kavandatud teenindama Kõrvemaa ja Aegviidu metsaressurssi. Vald on majanduslik tervik, metsakasvatajad väärindavad toorme vallakeskuses Kehra paberiks.
Paber on keskkonnasäästlik ja taastuv tooraine. Paberkott vahetab kilekoti välja. Kehra aitab fossiilseid kütuseid kokku hoida. Kehra uueks sünonüümiks võiks saada hoopiski paberipealinn. See oleks positiivne kuvand kogu vallale. Keskus töötab ääremaa jaoks ja vastupidi. Kasulik kõigile. Ja aastate pärast hakkaks siinmail tundma raha lõhna, mitte Kehra haisu. Raha lõhn ei peleta elanikke eemale, vastupidi, pakub võimalusi. Täna on see valik nii vallaelanike kui volikogu kätes.

0

ANNE ORUAAS,
Lehtmetsa küla elanik

Nimi on tähtis ehk nagu vanad roomlased ütlesid – nomen est omen – nimi on märk. Tänapäeval on olulised kaubamärgid, brändid. Need maksavad. Ja mida tuntum märk, seda kallim ja ihaldatum toode. Niisamuti on ka kohtadega – mida tuntum, seda rahvarohkem.
Peaaegu niisama sageli, kui on vaja kellelegi võõrale öelda oma nime, tuleb selgitada ka elukohta. Olen aeg-ajalt proovinud Tallinna teenindajate geograafiateadmisi ja teatanud, et elan Anija vallas. Tavaliselt lõpeb see nime ülekordamise ja tähthaaval etteütlemisega. Aastakümneid on üle Eesti tuntud kirjandusõpetajate lood selle kohta, et õpilane kirjutanud kontrolltöös Vilde romaanist „Kui hani ja mehed Tallinnas käisid“. Pärit ikka elust enesest.
Vilde on Anija nime kuulsaks kirjutanud? Jah, aga kuidas. Kui võtta romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ kätte ja natuke lehitseda, siis kahe esimese peatüki tegevuskoht on Põhja-Harjumaa X mõis. Neljanda peatüki alguses tuleb peategelane Mait Luts oma võidukalt teekonnalt bioloogilise isa, Läänemaa R mõisa parunihärra juurest, kõnnib üle Juuru ja Kose Harju-Jaani kihelkonna X mõisa, kus ta kodu on. Ja läheb siis kohe ära Tallinna, kus jätkub romaani tegevus lõpuni.
Vilde on ise romaani 1929. aasta kordustrüki eessõnas kirjutanud: „Käsitles romaan „Mahtra sõda“ tervenisti feodaalhärra ja talupoja vahekordi, jäädes tegevustikuga mõisasse ja külla, siis tahtsin triloogia teises lülis, romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, vastata küsimusele: kuidas oli tol ajal vahekord mõisniku ja linnakodaniku vahel? Kuidas suhtus viimane – käsitööline ja kaupmees – aadelkonna võimuvalitsusse täis omavoli ja ülemeelikust? Millist osa etendas tol ajal talupoegadest põlvnev eesti ollus linnakodanluses, vähemasti käsitöölistena sakslasist koostuvates sumptides? Kuidas elati tol ajal linnas, eriti Tallinnas? Anija valla peremeeste jäle peks, millega aadel oma kõikvõimu kodanlusele ka keset kubermangu pealinna suvatses ad oculos (ld k – silme ees, visuaalselt) demonstreerida, võis järelikult minu romaanis esineda ainult illustreeriva episoodina.“
Vilde annab oma romaanis, nii vähe kui seda seal on, Anijast läbinisti negatiivse kujutise. Külarahvast näidatakse romaani alguses kiuslikuna, pisikest peategelast narritakse tema päritolu pärast ja seda teevad täiskasvanud inimesed. Mõisnik on ülbe ja kuri. Talulapse, kes tuli sooviga linna ametit õppima minna, viskas pikema jututa uksest välja. Et Anija peremehed Tallinnas peksa said, oli oma mõisniku korraldatud. Anija oli koht, kus võimukandja oma rahva juttu millekski ei pidanud. Aga jah, nagu Juhan Smuul ütles, et vangimajast saab välja, aga laulu seest välja ei saa, ja kes see nüüd seda enam kui sada aastat tagasi kirjutatud raamatut loeb. Kui on raamatus, siis tähendab, on kuulus. Mis sellest, et romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ on üks väga kurb jutt, täis ülekohut ja ebaõiglust.
Kuid mis kasu sest kuulsusest, kui Eesti kaardi peal Anijat enamasti pole. Kunagi ammu nimetatigi vallad mõisa järgi. Kui neid siis mitut puhku ühendama hakati, jäi nimeks tavaliselt kõige suurema ja uhkema mõisa nimi. See oli igati loogiline. Nii jäi ka 19. sajandi lõpul ühendatud Kaunissaare-Kehra-Paasiku-Anija mõisate ühise valla nimeks Anija vald. Ka 1938. aastal, kui haldusreformi käigus liideti suur tükk likvideeritud Alavere vallast, jäi valla nimeks Anija vald.
Huvitav on, et vallamaja pole Anijal kunagi olnud. Esialgu oli see Soodlas, aga juba 1936. aastal, niipea kui läks Kehra tehase ehituseks, oli kõne all vallamaja ületoomine Kehrasse. Vallamaja Kehrasse ehitama aga ei hakatud ja vallavalitsus koliti ringi siis, kui 1939 valmis uus koolimaja ja senises koolimajas jäi vaba ruumi.
Vallamaja asukoht on mitu korda vahetunud, vahepeal oli pikalt ka Anija külanõukogu, millel ju mingit võimu polnud. Külanõukogu kontor oli ka Kehras. Kehra oli omaette haldusüksus aastatel 1946-2002, napilt üle poole sajandi, mis pole kuigi pikk aeg.
Eesti kaardile sai Kehra eelkõige tänu raudteejaamale ja tehasele. Vald on Kehrasse viimasel aastal tänu- ja kiiduväärselt palju investeerinud ja kuuldavasti on kavas teha seda ka edaspidi. Loogiline on, et vald kannab oma keskusega sama nime. Kui meelitatakse inimesi Anija valda elama, siis kutsutakse ju eelkõige Kehrasse. Milleks tekitada segadust? Oleks palju selgem, kui valla keskus ja vald kannaksid sama nime. Eesmärk on ju, et vald oleks tuntud, siia tahetakse elama tulla. Ja nime tuntus ei ole selle juures sugugi viimane asi.

0

JAANUS KALEV,
Anija vallavolikogu esimees

MTÜ-l Kehra Kooli Vilistlased on plaanis korraldada 24.10.-20.11.2016 rahvaküsitlus Kehra valla nime toetajate väljaselgitamiseks. Pean siinkohal vajalikuks esitada omapoolne kommentaar.
Vallavolikogud ja ühinemisläbirääkimiste komisjon on kogu protsessi juhtinud lähtudes võrdse partnerluse põhimõttest ning järgides head tegutsemistava ja kehtivat seadusandlust. Aegviidu vallavalitsus ja -volikogu on ühinemisläbirääkimiste jooksul Anija vallalt tehtud ettepanekutesse suhtunud väga lugupidavalt ja konstruktiivselt.
Augustis-septembris viisid mõlemad omavalitsused läbi nime ettepanekute korje, mis oli kantud soovist kaasata vallarahvast otsuste kujundamise protsessi. Ühinemiskomisjoni, kuhu kuuluvad nii Anija kui Aegviidu esindajad, ettepanekul otsustasid vallavolikogud, et mõlemalt omavalitsuselt pakutakse tulevasele rahvaküsitlusele välja üks mõlema valla elanike eelistatum nimi.
Lisaks lepiti kahepoolselt kokku, et koos liitumishääletusega pannakse lisaküsimusena hääletusele nime küsimus. 16. augustist -5. septembrini toimunud loodava ühisvalla nime ettepanekute korjest selgus, et Anija vallas soovisid elanikud kõige enam ühinenud valla nimeks Anija valda, mis oli enam kui poolte ettepaneku teinud inimeste eelistus. Aegviidu puhul oli kõige populaarsem ettepanek Kõrvemaa vald, Kehra valda ei pakutud. Seejärel otsustasid Aegviidu ja Anija vallavolikogud elanikelt enim toetust saanud kaks nime panna rahvahääletusele, kuigi haldusreformi seadus ei nõua nime kohta küsitluse korraldamist.
Möödunud nädalal toimus mõlemas vallas rahvaküsitlus, mille tulemusel kogus Anija valla nimi mõlemas omavalitsuses kokku 189 toetajat ning Kõrvemaa valla nimi 94 toetajat. Anija ja Aegviidu valla ühinemislepingu projektis oli kokku lepitud, et enim hääli saanud nimi saab uue valla nimeks. Kahe valla ühinemiskomisjon kogunes esmaspäeval, 17. oktoobril ning lepiti kokku, et tulenevalt küsitluse tulemustest esitatakse volikogudele ettepanek panna ühisvalla nimeks Anija vald.
MTÜ-l Kehra Kooli Vilistlased on kogu ühinemisprotsessi ajal olnud võimalus edastada oma ettepanekuid nii liitumislepingusse, mille avalik väljapanek toimus 19. septembrist kuni 9. oktoobrini, kui ka osaleda loodava valla nime ettepanekute tegemises 16. augustist 5. septembrini. Tunneme heameelt, et MTÜ osales ideekorjes ning nende ettepanek oli ka põhjalikult argumenteeritud. Vaatamata sellele pakuti ideekorjes Anija vallas ülekaalukalt populaarseimaks nimeks Anija vald, järgnes Kõrvemaa vald ning alles kolmandana Kehra vald. Ka ei vaidlustatud MTÜ Anija vallavolikogu otsust lisada rahvaküsitlusse küsimus, kas pooldatakse nime „Anija vald” või „Kõrvemaa vald”.
Siinkohal kinnitan veel kord, et möödunud nädalal korraldatud Anija valla rahvaküsitlus toimus vastavalt vabariigi valitsuse määrusele „Haldusterritoriaalse korralduse ja haldusüksuse piiride muutmisega kaasneva elanike arvamuse väljaselgitamise ulatus ja kord“, Anija vallavolikogu 14.09.2016 otsusele nr 266, kus otsustati lisada rahvaküsitluse koosseisu küsimused moodustatava omavalitsuse nime „Anija vald” või „Kõrvemaa vald” valimiseks ning vastavalt Anija vallavalitsuse 20.09.2016 korraldusele nr 2-3/443, millega määrati elanike arvamuse väljaselgitamiseks küsitluse aeg ja koht.
Aegviidu vallavolikogu esimehe Toomas Tõnise sõnul pole Aegviidu inimesed kordagi pidanud reaalseks võimalust, et ühisvald kannaks Kehra nime. Pigem ollakse seda meelt, et Aegviidu elanikud soovivad tulevikus koos Kehra elanike ja kõigi teiste tänaste Anija valla elanikega elada ühinenud vallas, mille nimi on Anija vald.

0

TIIU TRISBERG,
Anija vallakodanik Soodla külast

Edu ja muutus on aegade jooksul vahelduv. Nendega, kes on teistega ebaõiglaselt käitunud, võib juhtuda sama. Peab olema intelligentsust austamaks inimesi, kes on meie vallas põlvkonniti astunud oma rada, loonud, õppinud ja oma kodu hoidnud. Aegade jooksul on tehtud muutustega põlisinimestele ülekohut, kahjuks ka saabunud vabaduse ajal. Imelikul kombel peetakse süüdlaseks neid, kellele ametnikud on liiga teinud. Tihti on inimesel raske, kui mitte võimatu oma eksimust või teadlikku viga tunnistada.
Anija vald ei ole ainult Anija küla, see on ajalooline haldusüksus. Oleme alati hinnanud paiksust ja järjepidevust, mida muuta ei tohiks. On aeg jääda väärikaks ja austada ajaloolist tõde. Valda teadvustab tuntud ja iga päevaga enam tuntust koguv Anija nimi, käekäiku mõjutab volitatud-valitud juhtide tasakaalukus, tarkus, töökus ja respekt oma haldusalas elavate inimeste suhtes. Anija nime teavad haritud, intelligentsed inimesed. Segadust tekitab pealiskaudsus ja diletantsus.
28. septembri Sõnumitoojas kirjutas Mart Raja, et Anija on valla nimena inkognito. Miks? Kas antud sõna kasutaja oma artiklis üldse adub selle tähendust? Vastaksin president Meri ütlusega „Tule taevas appi!“ Kellelgi ei ole õigust inimesi solvata.
Anija meeste järeltulijaist on sirgunud väga palju nii kohaliku elu edendajaid, kui ka riigimehi. Eiki Nestor Anija küla Muru talust on üks lugupeetumaid, eetilisemaid ja arukamaid tipp-poliitikuid. Tänini elab oma kodutalus tema ema Meedi Nestor, kes on siiani erksa vaimu ja kindla mõtteviisiga. Muru talu noorperemees on Eiki noorem vend Veljo Nestor, kellel on kolm hea hariduse saanud poega.
Viimasel ajal on Kehras ja mujal vallas palju positiivseid silmale nähtavaid muutusi. Austus otsustajatele ja teostajatele. See kõik teeb rõõmu.
Soovin meie valitud volikogule emotsionaalset intelligentsust, majanduslikku arukust, tolerantsust, sallivust ja järjepidevuse hoidmist.
Austan oma koduvalda, siin elavaid inimesi. Armastan oma põliskodu. Tunnen rõõmu silmnähtvate positiivsete muutuste üle.