Esmaspäev, 29. mai 2017
Artiklid

0

Eelmisel nädalal helistas toimetusse nördinud Anija valla pensionär, kes teatas – vallavalitsuse esindajad jätsid lubatud kohtumisele tulemata.

Kolmapäeval oli valla kultuurikeskuses eakate inimeste teehommik, mille kavas oli kohtumine sotsiaaltöötajatega. Kuna selle algusajaks kell 11 vallaametnikke kohal ei olnud, lahkus osa 80st kohale tulnud pensionärist.

Vallavalitsuse haridus- ja sotsiaaltöö vanemspetsialisti Marge Raja arvates oli tegu kommunikatsiooniprobleemiga. Ta selgitas Sõnumitoojale, et sotsiaaltöötajatega kohtumine pidi olema vaid üks osa pooleteise tunni pikkusest teehommikust.

„Kultuurikeskusesse helistati, et sotsiaaltöötajatel on parasjagu kliendid ning nad jõuavad kohale kohe, kui võimalik. Marianne Leis ja Airi Hõrrak läksidki sinna pärast seda, kui olid vastuvõtule tulnud inimesed ära teenindanud. Neid ei saanud ära saata, seda enam, et vastuvõtul olid kaks erivajadusega klienti,“ rääkis ta.

Ka Marianne Leis kinnitas, et teatas kultuurikeskusele kell 11 – tulevad nii kiiresti, kui jõuavad.

„Me ei saanud vallavalitsusest lahkuda, sest inimesed olid ukse taga järjekorras. Üks oli tulnud Kuusalust, teine Soodlast, kolmas Parilast. Olime üsna rahulikud, kuna teadsime, et meie esinemine on vaid üks osa teehommikust. Arvasime, et pole suurt vahet, kas räägime alguses või lõpus,“ lausus ta.

Kaks sotsiaaltöötajat jõudsid teehommikule kella 12ks. Osa pensionäre oli selleks ajaks ära läinud, suurem osa parajasti lahkumas. Marianne Leisi sõnul võtsid ärritunud ootajad neid vastu suure sõimuga: „Ütlesin, et mina lähen nüüd sisse ja kohtun nendega, keda huvitab.“

Kokku vestlesid sotsiaaltöötajad umbes paarikümne eaka inimesega poolteist tundi. Küsimused, mis esitati, puudutasid peamiselt teisi valdkondi kui sotsiaaltööd. Näiteks soovisid pensionärid teada, kas oleks võimalik korraldada kasvõi kord kuus sõit ujulasse, miks on küte kallis, millal saab Kehras valmis saun, miks tahetakse loobuda Sõnumitooja väljaandmisest, mida on ettevõetud selleks, et Kehrasse jääks pank, miks teid ei liivatata jne.

Kui sotsiaaltöötajad teehommikult tagasi vallavalitsusse jõudsid, said nad taas riielda, seekord neilt inimestelt, kes olid soovinud vastuvõtule tulla.

„Ametlikku vastuvõtuaega meil sellel ajal ei olnud. Kui kõik inimesed peaksid vastuvõtuaegadest kinni ja andestaksid, et me neid muul ajal ei teeninda, oleks meie töö palju paremini korraldatud. See, kui meil vastuvõtuaega ei ole, ei tähenda, et me tööd ei tee – peame arvestama toetusi, käima kodukülastustel, viima laiali sünnipäevatoetused jne.“

Marge Raja märkis, et kohtumise idee oli hea, kuid on kahju, et osa inimesi lahkus varem: „Vabandame, et nii läks, kuid loodame inimeste mõistmisele. Kui heideti ette, et me ei pea eakatest lugu, siis tegelikult hoolib sotsiaaltöötaja igast inimesest. “

Marianne Leis arvas, et kohtumisi rahvaga võiks teha tööst vabal ajal, siis ei teki taolisi olukordi nagu seekord: „Me ei tea kunagi ette, millal inimene oma murega tuleb. Põhjendusega, et meil pole vastuvõtuaeg, on neid väga raske ära saata, eriti praegusel ajal. Võib-olla läheb inimene õhtul koju ja mõtleb – mul on eluisu otsas, isegi vallamajast saadeti mind minema.“

Teehommik või infotund?
Valla kultuurikeskuse kunstiline juht Evelyn Mänd rääkis, et teehommikute mõte on kutsuda eakad inimesed kokku, et nad saaksid omavahel suhelda. Kuna pensionäridel on infopuudus, nad ei tea, millise ametniku poole oma murega pöörduda, otsustati hakata kohale kutsuma ka vallavalitsuse töötajaid. Esimesel korral kuu aega tagasi osales vallavanem Jüri Lillsoo.

„Kuid inimesed on teehommikut võtnud kui infotundi, et tulevad kohale ja kuulavad valla esindajate juttu, esitavad neile küsimusi,“ sõnas Evelyn Mänd.

Ta lisas, et seetõttu oli osa pensionäre nüüd pahased, kui vallaametnikud ei olnud kell 11 kohal: „Kuigi neile sai öeldud, et sotsiaaltöötajad ei jõua teehommiku alguseks, kuna teenindavad inimesi.“

Et niikaua aega sisustada, pakkus kultuurikeskus kohaletulnutele lisaks omavahelisele jutuajamisele võimalust käia massaažis.

„Kui sotsiaaltöötajad kohale jõudsid, olid nad siin kogu oma lõuna aja ja vastasid küsimustele kella poole kaheni,“ lausus Evelyn Mänd.

Aprillikuu teehommikuks on kultuurikeskus leppinud kokku kohtumise sotsiaalkeskuse juhataja Marge Aasalaidiga. Ka Marge Raja on andnud nõusoleku kõnelda siis sotsiaaltöö korraldamisest Anija vallas.

0

HOLi esimees URMAS ARUMÄE: „Kas sellise monstrumi nagu Harju maakonna suuruse valla juhtimine ei lähe keeruliseks?”

„Me pole kindlasti opositsioonis ministri ega erakonna haldusreformikavaga,” kinnitab uue ühenduse juhatuse liige URMAS ARUMÄE.

Möödunud nädala esmaspäeval, 9. märtsil asutasid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) Harju ja Raplamaa omavalitsusjuhid piirkondliku ühenduse. Asutajaliikmete seas olid ka IRLi Harju piirkonna tegevjuht Andres Kaarmann ja Loksa volikogusse valitud Sander Piibemann. Kokku on asutajaliikmeid 26.

Valiti 9-liikmeline juhatus, kuhu kuuluvad Harjumaa Omavalitsuste Liidu (HOL) esimees Urmas Arumäe, Jõelähtme vallavanem Toomas Kümmel, Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse juhataja Kaupo Reede, Keila vallavolikogu esimees Heiko Raamat, IRL Harju piirkonna juhatuse liige Ilona Laido, Järvakandi vallavanem Mart Järvik, Vigala vallavanem Priit Kärsna, Käru vallavanem Elari Kiis ja Rapla vallavolikogu liige Raivo Erm.

Andres Kaarmanni sõnul tekkis ühenduse loomise idee juba enne, kui IRL eesotsas regionaalminister Siim Kiisleriga tõi avalikkuse ette haldusreformi uue kava. Asutamisdokumendid olid ette valmistatud, koosolek oli kokku kutsumata. Tulevikus võiks ühendus kasvada üleerakonnaliseks, kuid kogu riigist inimeste kokkukutsumine võib osutuda keeruliseks.

Urmas Arumäe selgitas, et Harju maakonnas ja Raplamaal on päris palju IRLi kuuluvaid endisi ja praegusi vallavanemaid, volikoguesimehi, volikogude ja vallavalitsuste liikmeid. Neil on kogemusi ning nad tahavad aktiivsemalt kohalike omavalitsuste küsimustes maakonna ja riigi tasandil kaasa rääkida.

Asutamiskoosolekul kõneldi haldusreformi eelnõust ning sellest, kuidas seda võiks täiendada ja muuta. 

Toomas Kümmel: „Hiljutisel kohtumisel regionaalministriga kõlas haldusreformiteema püstitus nagu appikarje, et nii edasi minna ei saa ja kiiresti on vaja midagi teha. Me ei ole kadedad, võtame väljakutse rõõmuga vastu ja tuleme erakonnale appi.”

Andres Kaarmann ütles,  ühenduse liikmete seas valitses üksmeel, et Harjumaale  ei sobi maakonnna-suuruse valla idee.

HOLi esimees Urmas Arumäe kommenteeris Sõnumitoojale: „Seaduse eelnõus on uute valdade elanikearvuks seatud 25 000. Harju maakonnas, kui Tallinn välja jätta, on umbes 125 000 elanikku – seega viis korda enam. Kas sellise monstrumi juhtimine ei lähe keeruliseks? Seaduse eelnõu mõte on tagada valdade majanduslik toimetulek. Harjumaal on mitu valda, kellele majanduslik toimetulek ei ole üldjuhul probleem, tõsi küll hetkelist kriisi arvestamata. Selliste omavalitsuste liitmine ei ole ju seaduse eelnõu eesmärk.”

Ta lisas, et Harjumaa valdade liitmine üheks vallaks võib tekitada hoopis alternatiivse olukorra – Tallinna lähiümbruse vallad ehk no kuldne ring võib tõsiselt mõtlema hakata, et pigem liituda Tallinna linnaga. See võib tunduda mõttekam kui hägustuda suures maakonnavallas.

Urmas Arumäe toonitas, et kindlasti ei ole ühendus opositsioonis ministri ega erakonnaga. Ühenduse peamine eesmärk on tegelda valimiste ettevalmistamisega ning erakonna selleks vajalike programmiliste seisukohtade väljatöötamisega. Reformiga seotud küsimustega tegelemine ei ole ühenduse asutajate seisukohalt võimalik enne, kui need on selged.

„Vaatamata sellele on ühenduse liikmetel reformikavaga seoses üksmeel, et Harjumaale üks vald ei lähe mitte. Samas on Eestis kindlasti mitmeid maakondi, kus maakonnasuurune vald on ilmselt lahendus. Nende detailide üle, et kuidas reformi läbi viia, kavatseme samuti ühenduses aru pidada,” rääkis ta.

„Me pole ühenduse loomisega mõelnud rahvarinnet luua ning see pole mõeldud massiorganisatsiooniks. Samas ootame kõiki neid, kellele on kohaliku omavalitsuse poliitika tähtis, kes oskab kaasa rääkida ja asja arutada ning oma nõu, jõu ja südametunnistusega kaasa lüüa.”

Juba sel esmaspäeval, 16. märtsil said ühenduse liikmed taas kokku.

0

Anija vallavolikogu kinnitas õpilastele sõidukompensatsiooni maksmise uue korra, mis kehtib tagasiulatuvalt 1. märtsist.

Vallavalitsuse haridus- ja sotsiaaltöö vanemspetsialist Marge Raja selgitas, et uue korraga kitsendatakse õpilaste ringi, kellel oli õigus saada kooli- ja kojusõiduks kompensatsiooni. Siiani maksti sõidukompensatsiooni kuni 19-aastastele Anija valla gümnaasiumiastme õpilastele, sealhulgas ka täiskasvanute gümnaasiumis õppivatele ja töökohta mitteomavatele isikutele. Kompensatsiooni maksti ka juhul, kui õpilane õppis koolis väljaspool Anija valda. 1. märtsist nemad enam sõidukompensatsiooni ei saa, välja arvatud mujal üldhariduskoolides õppivad erivajadustega lapsed.

„Üks eesmärk on  vähendada väljaspool valda õppivate laste arvu. Juhul, kui vald ei kompenseeri mujal õppivate laste sõidukulusid, võib eeldada, et osa õpilasi tuleb tagasi valla koolidesse. Teine eesmärk on vähendada sõidukompensatsioonide kogukulu seoses valla pingelise eelarvega,“ rääkis Marge Raja.

Tema sõnul maksti vana korra alusel käesoleval õppeaastal vallaeelarvest sõidukompensatsiooni 85le õpilasele, uue korra alusel on õigus seda saada 59l õpilasel. Tänavuses vallaeelarves vähenevad kulud õpilaste sõidukompensatsioonile sellega 82 000 krooni võrra.

Kompensatsiooni makstakse Anija valla elanikeregistrisse kantud 7-19-aastastele õpilastele, kelle tegelikuks elukohaks on valla haldusterritoorium ja kes omandavad haridust Anija valla üldhariduskoolides. Kompensatsiooni saavad õpilased, kes kasutavad kooli sõiduks ühistransporti või õpivad erivajadusega laste koolis või klassis. Erandjuhul võib vallavalitsus otsustada maksta kompensatsiooni õpilasele, kes kasutab kooli sõiduks pere isiklikku autot, kui puudub ühistranspordi võimalus. Kui ühest perest käib koolis mitu last, makstakse isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni ainult ühe lapse eest peres.

Sõidukompensatsiooni saamiseks tuleb vallavalitsusele esitada taotlus. Kompensatsiooni piirmäär on 500 krooni ühele õpilasele kalendrikuus.

Kõik Anija valla elanikeregistrisse kantud õpilased, kes käivad valla koolides ja kasutavad kooli sõiduks ühistransporti, võivad taotleda tasuta sõidu- või perioodikaarti.

Kiviloo lapsed oma kulul Alavere kooli
Alavere kooli hoolekogu liige Anna Nilisk ütles Sõnumitoojale, et hoolekogus räägiti mitmest õpilastele sõidukompensatsiooni maksmisega seotud probleemist.

Toodi välja, et mõned alg­klassiõpilaste vanemad sõidutavad oma lapsi kooli-koju autodega, kuid neil lastel on ka tasuta kaardid ühistranspordiga sõitmiseks. Leiti, et see on vallaraha raiskamine, kuna vald tasub bussifirmale nende laste kooli- ja kojusõidu eest.

Marge Raja rääkis, et vestles koolijuhiga – kui selliseid fakte on teada, et laps reaalselt tasuta sõidu kaarti ei kasuta, tuleks sellest vallavalitsusele teada anda.

„Sellisel juhul küsime lapsevanemalt sõidukaardi tagasi, tagastame vedajale ning vallaeelarvest jääb see kulutus tegemata,“ sõnas ta.

Anna Nilisk märkis veel, et Voosel õppivad lapsed peavad ootama koolibussi, mis toob nad kella poole viieks koju. Algklassilastel oleks võimalik saada paar tundi varem koju ka liinibussiga, kuid seda sõitu vallaeelarvest kinni ei maksta.

Haridus- ja sotsiaaltööspetsialist selgitas – kui vallaeel­arvest kompenseerida kojusõit liinibussiga, tekiks topeltrahastamine, kuna koolibussiteenuse eest tasub vallavalitsus täies ulatuses, sõltumata laste arvust bussis. Et algklassilaste aega pärast tundide lõppu kojusõiduni sisustada, töötab Alavere koolis pikapäevarühm, koolis töötavad huvialaringid, võimalik on aega veeta noortekeskuses.

Hoolekogus kõneldi ka sellest, et Alavere kooli käib lapsi naabervallast Kiviloost. Raasiku vald teiste omavalitsuste koolides õppivatele lastele sõidukompensatsiooni ei maksa. Kuna kaks valda on erinevates ühistranspordi hinnatsoonides, läheb üks liinibussiga koolisõit Kiviloo lastele maksma 22 krooni.

„Meie ei ole Raasiku valla lastele kunagi tasuta sõidukaarti väljastanud. Kohalikke seadusi ning kõike, mis puudutab soodustusi, otsustab volikogu ning reeglina kehtivad need oma elanikele, sest neilt laekub ka tulumaks vallaeel­arvesse,“ lausus Marge Raja.

Raasiku vallavanem Andre Sepp kinnitas, et juhul, kui Kiviloo lapsed soovivad õppima asuda Pikavere kooli, on võimalik käima panna koolibuss.

0

Ka laevatehase direktor FLEMMING SEESTRAND SORENSEN soovis ise vaskmünti teha. Juhendas EERO LODE.

Reedel, 13. märtsil lõpetas Loksa I keskkool III õppeveerandi ajalooteemalise päevaga.

Peakorraldaja, ajalooõpetaja Krista Tammemäe ning ka ta abilised direktor Õnnela Tedrekin, huvijuht Riina Paartalu, õppealajuhataja Valvi Joaväli, käsitöö- ja kunstiõpetaja Reet Pärtel ning kehalise kasvatuse õpetaja Aarne Idavain olid riietatud Estoniast laenutatud keskaegsetesse rõivastesse nagu ka kolm tantsupaari 12. klassist.

Vanaaja päev algas klasside temaatiliste lühilavastustega.  Eestlaste vabadusvõitlust ja Ümera lahingut tutvustas 5. klass, viikingite retke Prantsusmaale 6. klass, saja-aastast sõda ja Jeanne d`Arc`i hukkamist 7. klass.

Keskaegsest islamimaailmast tegi ülevaate 8. klass, rüütlite elust 9. klass, inkvisitsioonist 10. klass ja keskaegsest kloostri­elust 11. klass. Kuna abiturientidel on peagi ees lõpueksamite aeg, siis neile anti lihtsam ülesanne – esitada kaks kesk­aegset tantsu.

Koguti infot internetist ja raamatutest. Kodudest ja tuttavatelt otsiti selga keskaja rõivamoodi järgivaid riideid. Valmistati peakatteid. Kooli direktor tuli hommikul vara tööle, kaasas poest ostetud kangad, ning  tegi laenatud kleidi juurde sobiva peakatte.

Pärast lõunat saabusid külalised linnavalitsusest ja laevatehasest. Loksa I keskkoolis õppivad muusikakooli õpilased esitasid kontserdil kesk­aegseid pillipalu. Laevatehase direktor Flemming Seestrand Sorensen andis üle tehase toetuse – 5000 krooni.

Krista Tammemäe tõdes, et see oli ainus toetus. Linnavalitsus lubas vanaaja päeva kulutuste katteks kasutada kooli majandussummasid. Toetust paluti ka Kuusalu vallalt.  Vallamajast tuli tema sõnul vastus, et õpilaste vabaaja tegevust rahaga ei toetata.

„See päev pole pelgalt vabaaja sisustamine, vaid õppetöö osa,” selgitas ajalooõpetaja. „Teeb õppeainet meeldivamaks ja arusaadavamaks, lähendab õpilasi ja õpetajaid. Valisin keskaja seetõttu, et mulle endale see periood väga meeldib.”

Õpetajad KRISTA TAMMEMÄE, REET PÄRTEL, ÕNNELA TEDREKIN, RIINA PAARTALU, VALVI JOAVÄLI, AARNE IDAVAIN.

Õpetajad KRISTA TAMMEMÄE, REET PÄRTEL, ÕNNELA TEDREKIN, RIINA PAARTALU, VALVI JOAVÄLI, AARNE IDAVAIN.

Ta ütles, et esimene katsetus on tehtud, päev õnnestus. Järgmisel aastal võiks ettevõtmist laiendada, teha ajalooteemaline päev näiteks koos Kolga ja Kuusalu keskkoolidega.

Päev lõppes praktiliste tegevustega töötubades. Tallinnast tulnud Keskaegse Meistrikoja projektijuht Nele Veedla juhendamisel rulliti vahaküünlaid ning mündimeister Eero Lode abiga oli võimalik teha vaskmünte. Õpetaja Reet Pärtel õpetas tegema kesk­aegseid  maalinguid. Kokandus­klassis valmistati 11. klassi õpilase Lona Pärteli näpunäidete järgi šokolaadikomme.

Õpilased kiitsid, et veerandi viimane päev kujunes huvitavaks, ei piirdunud ainult aktuse ja klassijuhatajatunniga. Kõige enam meeldisid töötoad.

0

Maavalla Koja vanem AHTO KAASIK: „On andmeid, et veel 20. sajandi alguses käidi mõnel pool looduslikus pühapaigas palvetamas.”

KIK toetab Lahemaa rahvuspargi looduslike pühapaikade inventuuri ja mälumaastike digitaalse kaardi koostamist.

Neljapäeval, 12. märtsil oli Kolga muuseumis nõupäev, kus räägiti Lahemaa rahvuspargi looduslike pühapaikade inventuurist ja kohapärimuse projektist „Lahemaa mälumaastikud”.

Keskkonnaameti Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus ütles, et ettekandeid kuulama ning üheskoos arutama olid kutsutud Lahemaa rahvuspargi Kuusalu kihelkonna piiridesse jääva ala kodu-uurijad ja aktiivsed abilised. Kogunes 30 inimest.

Pühapaikadest rääkis Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskusest Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem. Ta selgitas, et uuringut tehakse Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja täiustamiseks. Eesmärk on piiritleda, mis on väärtuslik ja kuidas seda kaitsta. Ettepanekud hoidmiseks saadetakse koos kaitse-eeskirjaga maa omanikule.

Looduslikeks pühapaikadeks nimetatakse kohti või objekte, mida kasutati palvetamiseks, ohverdamiseks, ravimiseks – hiied, pühad kivid, allikad, ka isegi saared, näiteks Vihasoo läheduses on Hiiesaar. Ajaloolisteks peetakse neid paiku ja objekte, mida kasutati enne 20. sajandit.

Andmeid pühapaikade kohta on saadud kroonikatest, vanadelt kaartidelt, rahvapärimusest, arhiividest, muuseumidest.

Kuusalu kihelkonna Lahemaa rahvuspargi osas on 40 küla. neis on Ahto Kaasiku andmetel teada 273 arheoloogilist mälestist, riikliku kaitse all on ka üksikud pühapaigad.

Aasta tagasi, aprillis 2008 käidi külades kogumas rahvapärimusi, need on salvestatud ja välja kirjutatud, kokku saadi 47 lehekülge teksti. Tänavu aprillis, kui lumi on sulanud, tullakse taas Lahemaale – välitöödele, et leida pühapaigad maastikul. Ahto Kaasik avaldas lootust, et kohalikud elanikud on valmis uurijaid aitama, kui küsitakse, kus üks või teine objekt võiks asuda. 

Rohkem on teadaolevaid pühapaiku Juminda ja Pärispea poolsaarel, Kahala järve ümbruses. Kõnnu-Valgejõe kandis pole ühtegi.

Üks esinduslikumaid alasid on Ahto Kaasiku sõnul Kahala piirkond. Järve ääres teatakse kaht hiit – Hiiemets, mida rahvasuus kutsutakse nüüdsel ajal Hiiekuusikuks, ja Alusmets.

Ahto Kaasik loetles olulisemaid kohti: Muuksi Ohvrikivi, Kolga-Aabla Nupukivi, Leesi Kalmumägi, Juminda Koljuots ja Madude vare ning Saareots, Virve Kaljunukk, Pärispea Vaesekivi ning Liukivi ja Hiie tamm, Pärispea ja Viinistu vahel Ohvrikivi ning Hooneteperi, Viinistu Kalameeste kabel ja Sääre tamm, Vihasoo ja Kasispea vahel Ohvripärn, Vihasoos Kõrgemäe hiiemets.

Lahemaa rahvapärased kohanimed
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Tõnno Jonuks kõneles, et projekti Radar käigus on koostamisel interaktiivne kul­tuurilooline kaart. Kihelkondade kaupa süstematiseeritakse kultuuripärimusega seotud kohad, need kaardistatakse ja pildistatakse ning lisatakse GPS-koordinaadid. Kui klikata kaardile avaneb koha nimi, leiab pildi, kirjelduse jms. Koostatud on kaardid Ida- ja Lääne-Virumaa ning Järvamaa, Tori ja Kõpu kihelkondade kohta.

Käesoleva projekti raames uuritakse Lahemaa rahvusparki jäävate kihelkondade – Kuusalu, Haljala ja Kadrina – kohapärimust. Samasugune andmestik on kokku pandud ka Soomaa rahvuspargi kohta.

Kuusalu kihelkonnas on üles kirjutatud 847 kohapärimust, neist enamik saadud  Kolgas elava Melika Kindeli abiga. Haljala ja Kadrina kihelkonna kohta on kokku 563 kohapärimust.

„Kuusalu kihelkond on olnud aktiivne kohapärimusi koguma ja saatma, see kant on rohkem asustatud, seepärast on ka enam materjali,” arvas Tõnno Jonuks.

Lahemaa kohapärimuse digikaardi ametlik valmimisaeg on 31. detsember, aadress hakkab olema www. maastikud.lahemaa.ee. Leheküljel on ka koht „Sinu pärimus”, sinna saab lisada infot.

Tõnno Jonuks ütles, et sel suvel tullakse küladesse inimesi intervjueerima, et saada pärimustekste juurde. Ka tema avaldas lootust, et neid võetakse lahkelt vastu ja abistatakse.

Uusomanikud väärtustavad kohapärimust
Kirjandusmuuseumi teadur nentis, uuringud on näidanud, et vanade talukohtade uus­omanikud väärtustavad kohapärimust rohkem kui pärijad.

Astrid Veltsmaa küsimusele, kas ei peaks valla tasemel korrastama kohanimede panemist, vastas ta, vanu nimesid ei saa sundida kasutama, küll aga on võimalik pakkuda neid välja. Näiteks on Soomaal plaanis võtta katastriüksuste nimede kõrval kasutusele ka vanad kohanimed.

Ajaloolane, Kuusalu vallavolikogu liige Ott Sandrak sõnas, et valla maakorraldajatele ja arhitektidele võiks edastada vanad nimed, et nad saaksid neid soovitada, kui maaomanikud hakkavad kinnistule nime panema. Ka võiks anda soovitusi mõnede bussipeatuste nimede muutmiseks – näiteks on Jägala endise sõjaväelinnaku juures peatus „Linnake”, ometi pole seal enam aastaid sõjaväeosa.

Tõnno Jonuks lausus, et uustekkelist kohapärimust ei saa kindlasti käsitleda samamoodi kui vana, aga seda ei tohiks ka halvustada, folkloristid võivad pakkuda erinevaid alternatiive.

0

Eelmisel nädalal kinnitas Raasiku vallavolikogu valla tänavuse eelarve, mida kärbiti pärast esimest lugemist üle 6 miljoni krooni.

Kuna põhilised kärpimiskohad lepiti kokku 19. veebruaril toimunud volikogu eel­arve- ja majanduskomisjoni laiendatud istungil, siis volikogus enam suuri vaidlusi ei tekkinud.

Võrreldes esimese eelarveprojektiga vähendati personalikulusid 5 ja tegevuskulusid 15 protsenti. Töötajate põhipalka ei alandatud, küll aga vähendati lisatasusid-toetusi, vallavalitsuse ja volikogu liikmete tasusid. Ka toetused MTÜdele vähenesid 15 protsenti. Investeeringuid vähendati rohkem kui 50 protsenti.

Eelarve tulud on 59,515 miljonit krooni. See on 10,6 miljonit krooni ehk 15,1 protsenti vähem kui eelmise aasta kinnitatud eelarves. 46,1 miljonit krooni on kavandatud maksutulu. Suurima osa moodustab üksikisiku tulumaks – 37,9 miljonit krooni. Võrreldes eelmise aastaga on tulumaksu osa vähendatud 6,9  miljonit krooni. Maamaksu on planeeritud 1,9 miljonit krooni, see on 100 000 krooni rohkem, kui kavandati 2008. aastal.

Toetusi riigieelarvest on kavandatud 14,59 miljonit krooni, tulu kaupade ja teenuste müügist – sealhulgas üüritulu, laekumised haridus- ja kultuuriasutuste majandustegevusest – 4,07 miljonit krooni, tulu varadelt – laekumine vee-erikasutusest, kaevandamisõiguse tasu, intressitulu –  885 021 krooni.

Kulude kogumaht on 59,44 miljonit krooni. Võrreldes eelmise aasta kinnitatud eelarvega on kulud vähenenud 10,1 miljonit krooni ehk 14,5 protsenti. Personalikulud vähe-nesid 1,1 miljonit krooni, majanduskulud 490 000 krooni. Personalikulud moodustavad kogu kulude eelarvest 50,7, majandamiskulud 41,4 ja investeeringud 7,9 protsenti.

Investeeringuid on eelarvesse planeeritud kokku 4,6 miljonit krooni, see on 8,4 miljonit krooni vähem kui eelmisel aastal.

Suurimad investeeringud on kavandatud teede hooldusele – 2 miljonit krooni ja haridusele – 2,04 miljonit krooni. Hajaasustuse veeprogrammis osalemiseks on eelarves 100 000 krooni, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamiseks 100 000 krooni. Haridusinvesteeringutest 855 212 krooni on Pikavere lasteaiarühma ruumide ehitamiseks, 316 031 krooni Aruküla kooli ja 166 102 krooni Aruküla lasteaia rekonstrueerimiseks, 250 000 krooni Raasiku staadioni rekonstrueerimise lõpetamiseks, 125 000 krooni Raasiku kooli käsitöömaja projektiks jm.

0

Noorema publiku lemmikuks valiti Kuusalu Petsikate 1.-3. klassi laste „Lumepallitants“.

MTÜ Ökokratt kutsel tulid laupäeval, 14. märtsil tantsulapsed mitmelt poolt Eestist teist aastat Kuusalu kooli esinema.

Et ligi 400 tantsija loodusteemalised tantsunumbrid ei veniks hilisesse õhtusse, nagu juhtus esimesel korral aasta tagasi, tantsisid nooremad vanuserühmad kooli aulas ning vanemad spordikeskuse saalis. Tantsurühmi oli kokku 29.

Mõlemal pool oli oma päevajuht ja žürii. Lasteaialapsi ja kuni 3. klassi õpilasi lõbustas Ökokrati maskott Uko, kes astus esmakordselt avalikkuse ette. Uko rollis oli DJ Marko Pille. Lapsi hindasid Marion Bobkov, Tõnu Pomerants ja Saima Kallionsivu. Vanemate tantsijate peojuht oli Vahur Agar Anija vallast Pikvalt, žüriis olid Katriin Laanet, Mihkel Kangur ja Mart Johanson.

Ida-Harjust osalesid Kuusalu Petsikate kolm tantsurühma. Nende juhendaja Ljudmilla Loss-Maiberg oli peol kokku 57 tantsulapsega. Petsikate 1.-3. klassi tantsijate „Lumepallitants” valiti noorema publiku lemmikuks.

Kõigist osalenutest tehti fotod, mis raamiti ning juurde kirjutati, mille eest žürii andis eripreemia. Hindajad pidid leidma iga esineja kohta midagi iseloomulikku ja kiiduväärset.

Petsikate „Lumepallitants” sai tantsulise eripreemia. Kuusalu lasteaialaste hiirtetants „Kes sahistab nurgas?” pälvis kostüümi eripreemia. Petsikate 4.-6. klassi õpilaste tantsule„Kukk metsas” anti kõige loodustsäästvama tantsu eripreemia.

Ljudmilla Loss-Maibergi tantsijad osalesid kuu aega tagasi Koolitantsu festivalil. Pärast seda hakkas juhendaja õpetama ökotantse. Ta tõdes, et viimased kuud on olnud kiired, kuid Ökokrati festivalist kõrvale ei soovi jääda – see toimub ju koduvallas.

„Nooremad tahavad tantsida linde ja loomi – tegelasi, keda saab jäljendada. Vanemate tantsijatega saab sõnumit edasi anda. Meie sõnum nendega oli: „Hoia metsa!””

Ökokrati keskkonnanädal teistmoodi
Ökokrati 2009. aasta keskkonnateemana oli välja kuulutatud „Müra pole muusika”. MTÜ Ökokratt esitas mullu suvel KIKile taotluse projekti läbiviimise toetuseks. Kuid raha ei antud sügisesest voorust ega ka nüüd märtsi alguses.

MTÜ Ökokratt juht Priit Adler ütles, et tavapärast koolitust lasteaedade ja koolide õpetajatele seetõttu ei tule. Mürateemalisi keskkonnanädalaid viiakse läbi neis laste­asutustes, kus õpetajad-juhendajad on selle plaani võtnud ja leiavad ise materjali.

Ökokrati kodulehele on pandud müra kohta tekste ja videoid. Klassides tekitatavat lärmi mõõtev mürafoor rändab mööda Eestimaa koole.

Ka tänavu on valminud Ökokrati traditsiooniline laul. „Müra pole muusika” sõnade ja muusika autor on Kersti Kuusk.

Uko õmmeldud Kuusalus
Tantsufestivalil õnnitleti Ökokrati maskotikonkursi võidutöö teinud Kaie Lilleorgu. Maskott Uko on töökas loodus­kratt, kahe sabaga looduse koristaja. Ühe saba otsas on väike hari ja teise küljes kühvel, kõhu peal prahi kogumiseks tasku.

Uko kostüümi õmbles Eve Sits Kuusalust.  Ta jutustas Sõnumitoojale, et lõpetas kostüümi eelmisel õhtul: „Mulle toodi pilt ja materjal. Tehnoloogia ja teostus oli minu poolt. Kostüüm on fliisist, all­ poroloon.”

0

Kunstiõpetaja Külli Vihmar ja ta õpilane AAP-KAUR SUVI.

Kehras elav Külli Vihmar sai Aafrika-reisi preemiaks oma õpilase AAP-KAUR SUVIGA.

Kose kunstikool on erakool, mis saab vallalt  õpetajate palgaraha, ülejäänu tuleb taotleda projektidega. Seetõttu osalevad  õpetajad projektikonkurssidel.

Nii leiti internetist teade, et europarlament kureerib Euroopa Arengukoostöö   kunstikonkurssi „Development Youth Prize“, mille eesmärk oli tänavu nn heaoluühiskonna tähelepanu juhtimine Aafrika vaesematele piirkondadele. Osaleda said 16-18-aastased noored kõigist ELi  liikmesriikidest. Töö võis olla plakat, foto või multimeedia.

Kose kunstikooli õpetaja Külli Vihmari õpilase Aap-Kaur Suvi plakatil on kujutatud Aafrikat, mille peal on jalakujuline Euroopa ning all inglisekeelne kiri: „Ärge tallake meie peal, vaid tulge meile külla.“

Kose noormees Aap-Kaur Suvi valiti ühena kahest Eesti noorest finalistiks ja kutsuti sügisel Strasbourgi. Seal kuulutati välja iga riigi parim, kes sai preemiareisile Sambiasse.

„Kunstnikest žürii hinnangul tõi Aabule võidu tavatu ja loov lähenemine, neile meeldis, et plakatil oleks nagu Aafrika ise kõnel­nud,“ rääkis Külli Vihmar.

Teiste Euroopa Liidu maade parimatega olid nad Sambias 4.-7. märtsini.

„Tegemist oli küll preemiareisiga, kuid meid viidi kohtadesse, mida tavaturist ei näe – koolidesse, lastekodudesse, küladesse,“ jutustas ta.

Esimesel päeval käidi pealinnas Lusakas  David Kaunda erakoolis. See on ehitatud ELi abirahadega ning kooli pääseb katsetega. Kuigi õpilased olid väga toredad ja riides nagu „pintsaklipslased“, nägi kool Külli Vihmari hinnangul üsna vilets välja – hoone oli räpane, puudus korralik mööbel, raamatukogus oli vähem raamatuid, kui meil kodudes.

Külastati Lubuto raamatukogu, järgmisel päeval käidi ühes kutsekoolis.

„Lastega vesteldes selgus, et kõigi lemmikaine on matemaatika, nad tahavad saada inseneriks ning tulla Euroopasse, kuid on vaesed.“

Kaks päeva oldi Livingstone´is. Käidi koo­lides, muuseumides, Victoria juga vaatamas jm. Külastati ka Mukuni küla, kus on euroraha eest ehitatud purskkaevud: „ Euroopa Liit toetab, et inimesed ei läheks ära linnadesse, vaid hariksid külades maad.“

15 aastat politseinikuna töötanud Külli Vihmar tegi kolm aastat tagasi kannapöörde – läks Tallinna Ülikooli kunstiõpetust õppima ning tööle Kose kunstikooli. Ta ütles, et on oma õpilasele väga tänulik, sest temata poleks kunagi Sambiasse pääsenud.

0

Alaverest pärit SANDRA NURMSALU võit laupäeval, 7. märtsil toimunud Eesti Laulu finaalis oli kohaliku rahva ootuste täitumine.

Sandra Nurmsalu ja ansa­­mb­­li Urban Symphony laul „Rändajad“ sai žüriilt kõige rohkem punkte, rahvahääletus asetas selle esialgu teisele kohale. Teises hääletus­voorus, kus hinnata sai kahte enim punkte teeninud laulu, edestas „Rändajad“ Trafficu laulu „See päev“ mäekõrguselt – Urban Symp­hony poolt anti üle 82protsendi häältest.

Kodukülas elati kaasa
Alavere pubisse „10 käs­ku“ oli Eesti Laulu finaal­võistluse ajaks koondunud seltskond inimesi, kes elasid Sandra Nurmsalule ja Urban Symphonyle üheskoos kaasa.

Alavere põhikooli direktor Renna Reisi ütles: „Koolipere lootused olid suured, pigem oleksime olnud pettunud, kui ta poleks võitnud.“

Muusikaõpetaja Heli Karu eestvõttel oli koolis juba varem koostatud oma edetabel Eesti Laulu finaallauludest, esikoha said „Rändajad“. Sand­ra Nurmsalu esimese laulu­õpetaja Heli Karu hinnangul oli oma osa nii sellel, et laulja on kooli vilistlane, kui sellel, et tegemist on hea laulja­ga.

„Ega me niisugusel puhul päris erapooletuks jääda ei saa, kuigi võitis kindlasti parim laul,“ arvas ta.

Heli Karu uskus, et Alavere rahvas hääletas Sand­ra Nurmsalu laulu poolt: „Kuigi ma ise otseülekannet ei näinud, sõitsin autos ja kuulasin saadet raadiost, lasin pojal saata endale telefoninumbri ning hääletasin ka ise „Rändajate“ poolt.“

Anija vallavalitsuse töötaja Marianne Leis ütles, et Eesti Laulu konkursist räägiti esmaspäeval ka vallamajas: „Ikka küsisime üksteiselt, kas sina ka helistasid ning selgus, et Sandra laulu poolt hääletasid ka kõigi pereliikmed.“

Lauljatari isa Raivo Nurmsalu tütre võitu telerist ei näinud. Ta on parasjagu välismaal ning Eesti Laulu finaali ei õnnestunud jälgida ka internetist, kuid ta kavatseb seda esimesel võimalusel vaadata. Enne võistlust hoidus isa tulemustele mõtlemast, kuid finaallaulude põhjal uskus, et „Rändajad“ saab kõrge koha ning duell tuleb Laura lauluga.

Ta jutustas, et on abi­kaasaga naernud – Sandra hakkas laulma varem, kui rääkima: „Lalises viisikest veel enne, kui hakkas sõnu ütlema. Eks see muusikahuvi on minult pärit ning sai alguse sellest, et ta on väiksest saadik muusika sees elanud. Olen ise pillimees ja alati on muusika mänginud, vaikus mulle ei meeldi. Kuid teda ei ole me muusika juurde sundinud, ta on ise soovinud laulda. Sand­ra teeb kõike väga põhjalikult ning selle võidu on ta oma tööga raudselt välja teeninud. Ja ta on alles oma muusikutee alguses.“

Piret Lilleväli, kes oli  Sand­ra Nurmsalu klassijuhataja Alavere koolis, ütles: „Ta on väga sihikindel, seadis oma eesmärgid paika ja liigub nende poole. Ta on prefektsionist ning klassikaaslased arvasid, et ta jõuab elus väga kaugele.“

Moskvasse
Sandra Nurmsalu ütles Sõnumitoojale, et kodukandi rahva suur toetus on südantsoojendav ning annab palju jõudu edaspidiseks.

„See, et meie sõidamegi Moskvasse Eurovisioonile, ei jõudnud laupäeva õhtul kohe kohale. Nüüdseks oleme selle mõttega harjunud ja see tundub vahva. Kuigi läksime Eesti Laulule eesmärgiga enda esimest laulu tutvustada, sõidame nüüd oma maad esindama,“ ütles lauljatar.

Ta lisas: „Las poliitika ja hääletamine elavad oma elu, meie jaoks on võit see, kui suudame endast anda maksimaalse ning kuulajad saavad meie esinemisest elamuse.“

0

Laval on koos Vihasoo muusikaalsete suguvõsade esindus: KERT KRÜSBAN, RAIVO NURMSALU, ANNELIIS ARULO, VIIVI VOORAND, KERSTI NURMSALU, tagapool mängib lõõtsa peo peakorraldaja ANDRES NAPP.

Laupäeval, 7. märtsil ühendati Vihasoos kaks pidu – memmede tantsurühma 10.  sünnipäeva esinemine ja omakandi pillimeeste kokkutulek.

„Säästuaeg,” selgitas ettevõtmise üks korraldajaid, Vihasoo kultuuriseltsi juhatuse liige Andres Napp, miks kahe peo asemel tehti üks.

Vihasoo memmed olid endale külla kutsunud Kuusalu meeskoori. Tantsurühma juhendaja Elna Linkvist kuulis meeskooris laulva abikaasa Ain Linkvisti kaudu, et dirigent Ene Järvik otsib kohta, kus mehed saaksid enne laulupeo ülevaatust esineda. Meeskoor esitas laulupeokavaks õpitud laule. Memmed tantsisid esialgu Eesti rahvatantse ning teises osas šoti, iiri ja taani tantsu. 

Kuidas kohalike muusikute kokkusaamise idee tekkis, ei osanud Vihasoo kultuuriseltsi eestvedajad tagantjärele meenutada – oli see kusagil sünnipäeval või kokku hoidvate inimeste koosolekul. Mõttele saadi tuge asjaolust, et külas on olnud kolm tuntud pillimeest: Lembit Arulo, Lembit Voorand ja Helmut Nurmsalu.  Arulod, Voorandid ja Nurmsalud on sealkandis suguvõsad, kust on tulnud uued põlvkonnad muusikuid, nii lauljaid kui ka pillimehi.   

Tänavu on Vihasoo kultuuriseltsil kavas tähistada küla kultuurieluga seotud mitut tähtpäeva: kultuuriselts sai alguse 85 aastat tagasi ja ka raamatukogu tegevusest täitub 85 aastat, 75 aastat tagasi õnnistati sisse külameeste ehitatud rahvamaja, lasteaed valmis 25 aasta eest, memmede tantsurühm saab 10-aastaseks. Kuna on sedavõrd palju juubeleid, on kultuuriseltsi rahvas hakanud käesolevat aastat nimetama Vihasoo aastaks.

Pillipralle medalid
Muusikute esinemist alustasid Tammispea neiud Johanna ja Loviisa Mänd viiulipalaga. Johanna käib Vihasoo algkooli 4. klassis ja Loviisa Loksa I keskkooli 7. klassis ning mõlemad õpivad Loksa muusikakoolis.

Tammispea-Vihasoo noored pillimehed Ott Andre ja Mart Nurmsalu Loksa I keskkooli 10. klassist ning Kert Krüsban Vihasoo algkooli 4. klassist olid peoks kokku pannud bändi. Ott ja Mart mängisid elektrikitarri, Kert akordioni. Kõik kolm on Loksa muusikakooli akordioni eriala õpilased. Mõne nädala jooksul jõudsid nad bändiga harjutada mitut laulu, mis kõik ette kanti. Pärastpoole ühines nendega ka Marven Nurmsalu Läsnalt.

Vihasoo algkooli 3. klassi ja Loksa muusikakooli õpilane Kristi Tammemäe esitas klaveripala.

Esinesid veel Kuusalu pasunakoori pillimees Jaano Veersoo saksofonil ja ta lapselaps Helen Vaupere flöödil. Koos mängisid ka õed Riina Nurmsalu flöödil ja Jaarika Nurmsalu viiulil ning nende isa Raivo Nurmsalu.

Ansambli Lahemaa Rahwamuusikud juht Viivi Voorand ütles lavale minnes, et asendab neid muusikuid, kes on juurtega Vihasoost, aga tulla ei saanud – pidades silmas oma abikaasat Mati Voorandit ja tütar Kadri Voorandit ning poeg Andres Voorandit.

Viivi Voorandiga liitus Lahemaa ansambli kauaaegne pillimees Raivo Nurmsalu. Iga looga läks mängijaid lavale juurde – ansambli endised liikmed Anneliis Arulo, Kersti Nurmsalu ning poolteist aastat tagasi rahvamuusikutega ühinenud Kert Krüsban. Lõpuks mängis koos nendega ka Andres Napp.

Mitme lauluga astus üles Vihasoo ansambel VVV: Tiina Laulik, Eve Saidla, Gerta Allemann, Merle Krüsban, Ingrid Nurmsalu, Raivo Nurmsalu ja Andres Napp.

Ingrid Nurmsalu tutvustas, et ansambel VVV loodi 14 aastat tagasi: „Tahtsime nalja teha, panime lasteaias toimunud peol vuntsid ette ja esitasime mõne loo. See nali on kestnud siiani. Ansambli liikmed on Vihasoo segakoorist.”

Soojalt tervitati kunagise Loksa kolhoosi ansambli Tandem pillimeest Meelis Arulod. Tandemis mängisid tookord veel Helend Peek, Allan Lainla, Väino Kivi ja Meelike Arulo. Koos isaga musitseeris seekord laval Anneliis Arulo ning nendega ühinesid Andres Napp ja Raivo Nurmsalu.

Menukas oli ka Rene Krüsbani laul ja kitarrimäng. Tema esitas nii tuntud laule kui ka omaloomingut.

Kes esineda soovis, see lavale läks. Kaisa Kaiseli laulu saatsid Rene Krüsban ja Mart Nurmsalu kitarridel. Kert Krüsban mängis koos paljudega, võttes parasjagu selle pilli, mis vaba oli – akordioni ja lõõtsa asemel ka hoopis kontrabassi või kitarri.  

Kõigile, kes laval üles astusid, kingiti Vihasoo pillipralle medal. Need valmistas Andres Napp.

Imeline seltskond – Vihasoo pillirahvas
Peeter Kivimäe Kuusalu meeskoorist ütles, et nii tema kui ka teised lauljad olid Vihasoo peost vaimustuses: „Vihasoos on meie Kuusalu kihelkonna ehtne maasool. Me ei osanud arvata, et sellises vanaaegses rahvamajas kantakse nii tugevalt edasi esiisade vaimu. Niisugune musitseerimine paneb pirrud kahest otsast laulma. Suuremates keskustes on kaasaegne kultuur, aga Vihasoos nägime ehtsat külakultuuri. Loodame, et selle rahvamaja sisu ja hing ehk sealsed inimesed jäävad samaks ega muutu.”

Ta rõhutas, rõõm oli teada saada ja kogeda, et endiste soomepoiste ja külapillimeeste Lembit Voorandi ning Helmut Nurmsalu lapsed ja lapselapsed jätkavad nende traditsioone ning teevad seda veel kõrgemal tasemel.

Ka Vihasoo lasteaed-algkooli juhataja ja kultuuriseltsi liige Marika Astor kiitis oma küla rahvast: „Peol polnud ettemääratud kava nurumist ega sundi esinemiseks, tunda oli esinejate südamesundi kaasa lüüa. On üks imeline seltskond see Vihasoo pillirahvas. Mulle majanduslangus meeldib, see paneb teistmoodi mõtlema ja kokku hoidma. Ei ole tähtsust, kas on kuulutatud välja kompsupidu, puhvetita pidu, säästusimman, pillipralle või pennipidu – hing laulab ja tantsib veel mitu aega.”