Esmaspäev, 24. aprill 2017
Artiklid

0

Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu lii­ge AND­RES KAAR­MANN, kir­ju­ta­si­te Fa­ce­boo­kis, et Kuu­sa­lu vald ja Lok­sa linn on oma aja­loo ning asu­ko­ha­ga loo­gi­li­ne ter­vik. Kas hää­le­tak­si­te rah­va­hää­le­tu­sel ka­he oma­va­lit­su­se liit­mi­se poolt?
„Jah, kind­las­ti. Kuu­sa­lu val­la pal­ju­de­le ela­ni­ke­le on Lok­sa tõm­be­kes­kus – siin käiak­se tööl, koo­lis ja tar­bi­tak­se tee­nu­seid. Oma­va­lit­sus­te ühi­ne­mi­sed, mis on va­rem toi­mu­nud, näi­ta­vad, et töö­le saa­vad kom­pe­tent­sed amet­ni­kud, pa­ran­da­tak­se ko­ha­li­ke tee­nus­te kva­li­tee­ti, suu­re­neb ra­ha­li­ne või­me­kus. Ta­han, et ühi­ne­mi­ne muu­daks sel­le piir­kon­na ava­tu­maks ja või­ma­lu­sed suu­re­maks: kul­tuu­ris, spor­dis, ter­vis­hoius, sot­siaal­vald­kon­nas, töö­hõi­ves ja kõi­ges seon­du­vas, mis siin­set elu ela­mis­väär­se­maks muu­da­vad.
Lok­sa ei suu­da am­mu enam ise oma üle­san­ne­te­ga hak­ka­ma saa­da. Igal aas­tal an­tak­se sel­lis­te­le mit­te toi­me­tu­le­va­te­le oma­va­lit­sus­te­le rii­giee­lar­vest li­sa­ra­ha, et ela­ni­kud saak­sid mi­ni­maal­sed nõu­tud tee­nu­sed kät­te. Vii­mas­tel aas­ta­tel on Lok­sa ol­nud Har­ju­maal kõi­ge suu­rem toe­tu­se­saa­ja. Har­jus saab sel­list toe­tust 5-6 oma­va­lit­sust. Tä­na­vu on Lok­sa nii-öel­da puu­du­jääk peaae­gu 400 000 eu­rot, mis rii­giee­lar­vest ta­san­da­tak­se.  Ei saa Kuu­sa­lu vald toe­tust ega Vi­hu­la vald, nad saa­vad ra­ha­li­selt ise hak­ka­ma. Üle 10 aas­ta ta­ga­si kir­ju­tas üks fi­nants­vald­kon­na üliõ­pi­la­ne, et Lok­sa po­le klas­si­ka­li­ses mõt­tes oma­va­lit­sus, vaid liht­salt rii­gi tah­te el­lu­vii­ja. Kui Lok­salt rii­gi ta­san­dus­fon­di sum­ma ära võt­ta, jääks linn tõ­si­ses­se hät­ta.
Kah­ju on vaa­da­ta, kui­das ühed oma­va­lit­su­sed are­ne­vad kii­res­ti, Lok­sa aeg­la­se­malt. Lok­sal ja­ga­vad lin­na­ju­hid igal aas­tal üks­tei­se­le tä­nu­kir­ja­sid ja au­ko­da­ni­ku tiit­leid suu­re­pä­ra­se töö, hin­da­ma­tu pa­nu­se eest Lok­sa aren­gus­se. En­da töö­või­tu­deks kir­ju­ta­tak­se pea­mi­selt as­ju, mil­le­ga on hak­ka­ma saa­nud et­te­võt­jad või vä­ga po­le sõl­tu­nud lin­na­va­lit­su­se te­ge­vu­sest.“
Ole­te ol­nud Lok­sa lin­na­pea aas­ta­tel 2005-2006, vo­li­ko­gu esi­mees 2002-2003, va­rem töö­ta­nud Lok­sa ku­na­gi­ses mu­nit­si­paa­let­te­võt­tes Me­re, tun­ne­te pal­ju­sid lin­nae­la­nik­ke. Kui­das hin­da­te, kas Kuu­sa­lu vald peaks Lok­sat kart­ma?
„Miks peaks üld­se ke­da­gi kart­ma, kas tä­na on Lok­sa lin­na üm­ber okast­raa­dist aed, et ke­da­gi sis­se ega väl­ja ei las­ta? Lok­sal kui me­reäär­sel lin­nal on po­tent­siaa­li vä­ga pal­ju. Lok­sal on tä­nu riik­li­ke­le in­ves­tee­rin­gu­te­le pä­ris pal­ju kor­da teh­tud – vee- ja ka­na­li­sat­sioo­ni­ma­jan­dus, las­teaed re­no­vee­ri­tud. Lae­va­te­ha­sel on uued oma­ni­kud, uue ter­vi­se­kes­ku­se ra­ja­mi­ne on päe­va­kor­ras.“
Ne­li aas­tat ta­ga­si ko­ha­li­kel va­li­mis­tel oli­te Lok­sa IR­Li va­li­mis­ni­me­kir­ja esin­da­ja, ni­me­ki­ri sai lin­na­vo­li­ko­gus­se 4 koh­ta, 11 koh­ta on Kes­ke­ra­kon­nal. Re­for­mie­ra­kond ja sot­siaal­de­mok­raa­did vii­mas­tel va­li­mis­tel ei osa­le­nud. IRL ei te­gut­se vo­li­ko­gus tu­ge­va opo­sit­sioo­ni­na. Miks on nii ku­ju­ne­nud?
„See oli roh­kem ko­hu­se­tun­dest, et lok­sa­la­sed saaks vä­he­malt va­li­da. Lok­sal liht­salt on nii, et Kes­ke­ra­kon­na ai­nu­või­mu te­ge­vu­se tu­le­mu­se­na on vä­he­sed­ki po­lii­ti­li­selt ak­tiiv­sed ini­me­sed vaik­selt taan­du­nud. Olu­kord on sel­li­ne, et üks ini­me­ne omab Lok­sal ai­nu­või­mu. Kui kel­le­ga­gi ar­ves­ta­ma ega komp­ro­mis­si ot­si­ma ei pea, siis sel­li­seks see olu­kord ku­ju­neb.
Lok­sa va­jab värs­keid ideid ja uu­si ini­me­si. Vii­ma­sed viis­teist aas­tat on ju ol­nud sel­gelt nä­ha, et po­lii­ti­li­selt tei­si­ti mõt­le­ja­te­le on keh­tes­ta­tud null­to­le­rants. Ini­me­si kas mee­li­ta­tak­se en­da poo­le tu­le­ma või siis hal­vus­ta­tak­se ja muu­de­tak­se lin­na as­ja­des kaa­sa­rää­ki­mi­ne eba­meel­di­vaks. See on te­ge­li­kult põh­jus, miks pal­jud as­ja­li­kud ini­me­sed, kel­lel on mõt­teid-ideid ja ol­nud taht­mist, liht­salt ei ta­ha­gi enam sel­le as­ja­ga te­ge­le­da. IR­Li ni­me­kir­ja oleks ne­li aas­tat ta­ga­si saa­nud pal­ju pi­ke­ma, aga oli neid, kes esial­gu lu­ba­sid, kuid loo­bu­sid kan­di­dee­ri­mi­sest.“
Ka IR­Li ni­me­kir­ja osad liik­med on hää­le­ta­nud Lok­sa vo­li­ko­gus Kuu­sa­lu­ga ühi­ne­mi­se vas­tu või õi­ge­mi­ni pool­da­nud, et Lok­sa saab ise hak­ka­ma?
„IR­Li ni­me­kir­ja liik­med hää­le­ta­vad Lok­sa vo­li­ko­gus oma sü­da­me­tun­nis­tu­se jär­gi. Olen ko­ha­peal vä­ga pal­ju kuul­nud jut­tu, et miks peaks Lok­sa lii­tu­ma või ühen­da­ta­ma, et kõik kri­tee­riu­mid on täi­de­tud, linn saab iseen­da­ga häs­ti hak­ka­ma. Ei ole ju nii. Võib-ol­la tões­ti oma too­li­dest ka­he käe­ga kin­ni hoid­vad lin­na­ju­hid rää­gi­vad ini­mes­te­le tõtt, aga kind­las­ti mit­te ko­gu tõ­de. Kui ik­ka pi­de­valt kor­ra­tak­se, et Lok­sa saab ise hak­ka­ma, siis usu­tak­se­gi.
Nüüd, kui Kes­ke­ra­kond on va­ba­rii­gi va­lit­su­ses, on kuul­da ko­ha­li­ke po­lii­ti­ku­te kõ­vast lo­bist, et Lok­sat ei peaks ik­ka ühen­da­ma Kuu­sa­lu­ga. Need Lok­sa kes­ke­ra­kond­la­sed, kel­le­ga olen rää­ki­nud, on küll ol­nud pä­ris ene­se­kind­lad, et Lok­sat ja Kuu­sa­lut kok­ku ei pan­da. Võib-ol­la sel­le­pä­rast Lok­sa lin­na­ju­hid on­gi nii kül­ma kõ­hu­ga neid ühi­ne­mis­lä­bi­rää­ki­mi­si võt­nud ja se­da sõud tei­nud. Ma ei ku­ju­ta et­te, et kui sel­li­ne erand tões­ti te­hak­se, siis mi­da ar­va­vad tei­sed oma­va­lit­su­sed, kes saa­vad en­da­ga ise hak­ka­ma, kuid ik­ka­gi lii­de­tak­se? Või mis sel­le hal­dus­re­for­mi mõ­te siis üld­se on?
Saan aru, et näi­teks saa­red soo­vi­vad saa­da eran­dit, aga mis oleks Lok­sa pu­hul õi­gus­tus? Jü­ri Ra­ta­sel ja Mih­hail Kor­bil tu­leb sel­li­sel ju­hul kõ­vas­ti kaa­me­ra­te ees kü­si­mus­te­le vas­ta­ta. Ei saa vä­lis­ta­da üld­se suu­re­mat lu­me­pal­lie­fek­ti, kus sel­li­se print­sii­bi­tu ot­su­se pea­le ka pal­jud tei­sed oma­va­lit­su­sed hak­ka­vad eran­deid nõud­ma.“
Kas Lok­sa ini­me­sed peak­sid kart­ma Kuu­sa­lu­ga ühen­da­mist?
„Kurb, kuid see on pa­ra­ta­ma­tu, et või­ma­li­ku ühi­ne­mi­se juur­de le­vi­ta­tak­se hir­mu­jut­te. Et küll pan­daks kin­ni muu­si­ka­kool, las­taks uju­la veest tüh­jaks, ve­ne­keel­se­te pe­re­de lap­sed ei saaks enam ema­kee­les õp­pi­da. Sa­mas mul­le meel­diks see, kui ha­ri­dus- ja muid asu­tu­si vii­daks tu­le­vi­kus ühi­se hal­da­mi­se ja juh­ti­mi­se al­la.
Kunst­li­kult proo­vi­me oma­va­lit­sus­te va­he­le ik­ka pii­re ve­da­da. Kas kõik ai­nult sel­le ni­mel, et paa­ril ini­me­sel on häs­ti­ta­sus­ta­tud töö­koh­ta jät­ku­valt va­ja? Või tu­leks mõ­ne­le ini­me­se­le mu­nit­si­paal­pen­sion mää­ra­ta, et nad elu ei pi­dur­daks?“
Teie kan­di­dee­ri­si­te hoo­pis Kuu­sa­lu vo­li­ko­gus­se, kus IRL on sa­mu­ti opo­sit­sioo­nis. IRL hei­dab val­la­juh­ti­de­le et­te, et Kuu­sa­lu vald ja Lok­sa linn ei pi­da­nud ühi­ne­mis­lä­bi­rää­ki­mi­si.
„Olin Lok­sast vä­si­nud. Eel­mi­sel va­li­mis­pe­rioo­dil olin Lok­sa lin­na­vo­li­ko­gus ai­nus opo­sit­sio­näär, üle­jää­nud 14 olid Kes­ke­ra­kon­na ni­me­kir­jast. Kui prob­lee­mi­dest rää­ki­sin, kee­gi kaa­sa ei kõ­ne­le­nud. Kuu­sa­lus käi­vad koo­lis mu lap­sed, soo­vi­sin roh­kem sin­na ae­ga pa­nus­ta­da.
Mis puu­du­tab või­ma­lik­ke ühi­ne­mis­lä­bi­rää­ki­mi­si Lok­sa lin­na­ga, siis ole­me koos mõt­te­kaas­las­te­ga sei­su­ko­hal, et Kuu­sa­lu val­la­ju­hid olek­sid või­nud roh­kem ol­la ava­tu­mad. Aga sel­ge, et kui Lok­sa ei ta­ha laua ta­ha is­tu­da, ei saa­nud­ki mi­da­gi te­ha. Ühed is­tu­vad oma ka­bi­ne­tis, tei­sed 20 ki­lo­meet­rit ee­mal, oma­va­hel aru pi­da­da ei soo­vi­tud. Va­ba­taht­li­ku ühi­ne­mi­se kor­ral oleks riik maks­nud ühi­ne­mis­toe­tust, saa­ma­ta jää­nud 800 000 eu­rost on kah­ju. Lin­na- ja val­lae­la­ni­kud peaks ot­sus­ta­ja­tel nöö­bist kin­ni võt­ma ja kü­si­ma ot­se, mis män­ge te män­gi­te?“
Mi­da ole­te pä­rast Lok­sal lin­na­pea ame­ti­ko­halt lah­ku­mist tei­nud?   
„Töö­ta­sin kait­se­mi­nis­tee­riu­mis, siis ha­ri­dus- ja tea­dus­mi­nis­tee­riu­mis. Pä­rast vii­ma­seid va­li­mi­si olin Viim­sis val­la­va­nem ja abi­val­la­va­nem, prae­gu töö­tan Sauel abi­lin­na­pea­na.
Mi­na järg­mi­sel pe­rioo­dil enam siin­ses po­lii­ti­kas ak­tiiv­selt kaa­sa ei löö, ee­lo­le­va­tel va­li­mis­tel ei kan­di­dee­ri. See oli ras­ke ot­sus, kuid olen Lok­sa ja Kuu­sa­lu vo­li­ko­gu­des ol­nud kok­ku li­gi 18 aas­tat, ta­han vei­di hin­ge tõm­ma­ta. Se­da enam, et põ­hiaur lä­heb nüüd Saue­le, kuid kind­las­ti ai­tan nõu ja jõu­ga kaa­sa IR­Li te­ge­mis­te­le, sest meil on siin vä­ga tub­li­sid ini­me­si ja jär­je­pi­de­vus ko­ha­li­ke as­ja­de aja­mi­sel. Kuu­sa­lu val­las ole­me va­li­mis­lii­du jä­rel suu­rim jõud vo­li­ko­gus ja Lok­sal Kes­ke­ra­kon­na kõr­val ai­nus ni­me­ki­ri.
Te­ge­len Saue abi­lin­na­pea töö kõr­valt ka ühi­ne­va­te Saue lin­na ning Saue, Ker­nu ja Nis­si val­la IR­Li va­li­mis­ni­me­kir­ja kok­ku­pa­ne­ku ning eest­ve­da­mi­se­ga. Ter­ri­too­riu­milt tu­leb see suur ja rah­vaar­vult Viim­si­ga võrd­väär­ne oma­va­lit­sus, on vä­ga hu­vi­tav ja am­bit­sioo­ni­kas et­te­võt­mi­ne.“
Lok­sal ole­te aas­taid lä­bi vii­nud mä­lu­män­gu­sar­ja. Kas sel­le­ga jät­ka­te?
„Va­bad het­ked vee­dan pe­re­ga ik­ka Lok­sal, kui­gi iga päev siit töö­le sõi­ta oleks kau­ge. Mä­lu­mäng on hea ho­bi ja mee­le­la­hu­tus en­da­le ja män­gi­ja­te­le. Li­saks Lok­sa­le kor­ral­dan kol­man­dat hooae­ga mä­lu­män­gu Viim­si val­las, alus­ta­si­me ka Sauel. Lok­sal on kor­ral­da­ja­d vä­ga hea selts­kond ja rõõ­mu teeb, et iga aas­ta­ga on osa­le­va­te võist­kon­da­de arv kas­va­nud. Äs­ja lõp­pe­nud sar­jas oli 23 võist­kon­da. Kui abi­li­si ka edas­pi­di on, siis usun, et jät­ka­me mä­lu­män­gu­ga.“

0

Ani­ja val­la se­ga­rüh­ma juu­be­li­peol „Põlv­kon­da­dest kan­tud“ esi­ne­sid nel­ja põlv­kon­na rah­va­tant­si­jad.

Ani­ja val­la se­ga­rah­va­tant­su­rüh­mas tant­si­vad: Ur­ve ja Mait Siil, Pil­le ja Ain Trol­la, Jan­ne ja Too­mas Kuusk­la, Kät­lin ja Tar­mo Tui, Fa­ris­ta­mo ja Mee­lis El­ler, Lea ja Too­mas Sä­re, Dia­na Ma­ka­ren­ko-Piir­sa­lu ja And­res Piir­sa­lu, Rii­na Laan­de, Han­nes Küü­nar­puu, An­ne­li Viir­mann, Krist­jan Raid ja Epp Joab. Ju­hen­dab Tii­na Rul­li.

„Kes po­le tant­si­nud, see po­le õie­ti ela­nud­ki,“ lu­ges õh­tu­juht Mee­lis Kom­pus lau­päe­val, 1. ap­ril­lil Keh­ra güm­naa­siu­mi saa­lis teis­te piir­kon­da­de va­na­de rah­va­tar­ku­se va­hel et­te Keh­ra rah­va­tant­si­ja­te va­na­sõ­na.
„Kes suu­daks kok­ku lu­ge­da, mit­mel kor­ral, mit­me rüh­ma ja ju­hen­da­ja käe all on keh­ra­kad maa­kond­li­kel ja üle­rii­gi­lis­tel tant­su­pi­du­del tant­si­nud ning rong­käi­gus oma var­baid vil­li tal­la­nud?“ kü­sis ta ning tea­tas – Keh­ras on 70 aas­tat käi­dud proo­vi­des, rong­käi­ku­des, üle­vaa­tus­tel ja pi­du­del, kut­su­tud sõp­ru, pruu­te ja pei­ge tant­sup­lat­si­le ning nii ka jääb.
Juu­be­li­kont­ser­di­ga „Põlv­kon­da­dest kan­tud“ tä­his­ta­ti 70 aas­ta möö­du­mist sel­lest, kui hi­li­sem Ees­ti NSV tee­ne­li­ne kul­tuu­ri­te­ge­la­ne Hel­mi Hin­ri­kus lõi Keh­ras esi­me­se rah­va­tant­su­rüh­ma ja 25 aas­ta möö­du­mist te­ma tüt­re Tii­na Rul­li ju­hen­da­mi­sel te­gut­se­va Ani­ja val­la se­ga­rah­va­tant­su­rüh­ma asu­ta­mi­sest. Juu­be­li­peo kor­ral­das 25aas­ta­ne se­ga­rah­va­tant­su­rühm, kes esi­tas saa­li­täie­le pub­li­ku­le pa­ri­maid pa­la­sid oma re­per­tuaa­rist. Esi­ne­sid ka Keh­ra tei­sed rah­va­tant­si­jad: güm­naa­siu­mi 1.-2. ja 3.-4. klas­si­de rah­va­tant­su­rüh­mad, nais­rüh­mad Kad­rel ja Päi­ke­se­ra­tas ning mem­me­de rühm Kad­ri, män­gis an­sam­bel Keh­ra Muu­si­kud. Tant­su­de va­he­le lu­ges õh­tu­juht ko­ha­li­ke rah­va­tant­si­ja­te mee­nu­tu­si.
„Suur tä­nu sel­le to­re­da ela­mu­se eest, eten­dus jät­tis vä­ga sü­ga­va mul­je,“ kii­tis Ani­ja val­la­va­nem Ar­vi Ka­ro­tam pä­rast kont­ser­ti. Ka teis­tel pub­li­ku seast jät­kus oht­ralt kii­du­sõ­nu.
Kont­ser­di lõ­pus tä­na­ti kõi­ki, kes aas­ta­küm­ne­te jook­sul Keh­ras rah­va­tant­si­jaid ju­hen­da­nud: Vir­ve Tru­bok, Ju­ta Ma­ka­ren­ko, Mar­ju Vaht­ra­mäe, Jan­ne Kuusk­la, Ai­ta Tam­meorg, Maa­ri­ka Tut­tel­berg, Anu Mäeorg, An­ne­li Pa­jus, Mar­je Laht­mets ja Tii­na Rul­li.  Tant­suõ­pe­ta­ja gee­ni on Keh­ras kan­tud põl­vest põl­ve – Tii­na Rul­li on Hel­mi Hin­ri­ku­se, Jan­ne Kuusk­la on Mar­ju Vaht­ra­mäe tü­tar. Ka Tii­na Rul­li po­ja­tü­tar ja Jan­ne Kuusk­la tü­tar te­ge­le­vad rah­va­tant­su­ga.
Ar­vi Ka­ro­tam koos abi­val­la­va­nem Mar­ge Ra­ja­ga and­sid se­ga­rüh­ma ka­hek­sa­le pi­kaaeg­se­le liik­me­le Ees­ti Rah­va­tant­su ja Rah­va­muu­si­ka Selt­si (ERRS) tä­nu­kir­jad ja mär­gi. Ur­ve ja Mait Siil on rüh­mas tant­si­nud al­gu­sest pea­le ehk 25 aas­tat, 24 aas­tat on tant­si­nud Tar­mo Tui ja Pil­le Trol­la, 22 aas­tat Kät­lin Tui, 19 aas­tat Ain Trol­la ning 18 aas­tat Jan­ne ja Too­mas Kuusk­la. Tii­na Rul­li päl­vis koos tä­nu­kir­ja­ga ERR­Si pronks­mär­gi – sel­le­ga tun­nus­ta­tak­se ak­tiiv­seid ju­hen­da­jaid, kes on hin­ge­ga pü­hen­du­nud oma töö­le. Val­la­va­nem an­dis se­ga­rah­va­tant­su­rüh­ma­le ka Ani­ja val­la 25. aas­ta­päe­va tä­nu­kir­ja.
Prae­gu­seid rah­va­tant­si­jaid õn­nit­le­sid Hel­di Ni­ko­pen­sius  kui ai­nus peo­kü­la­li­ne, kes oli 70 aas­tat ta­ga­si Hel­mi Hin­ri­ku­se esi­mes­tes tant­su­rüh­ma­des, ning Keh­ra kul­tuu­rie­lu en­di­sed eest­ve­da­jad Vir­ve Tru­bok ja Mil­vi Mänd, kes sa­mu­ti tant­si­nud Hel­mi Hin­ri­ku­se käe all. Õn­ne soo­vi­sid ka Keh­ra au­väär­sei­ma rah­va­tant­suõ­pe­ta­ja vii­ma­se rüh­ma liik­med ning pal­jud tei­sed. Juu­be­li­peo kont­ser­dio­sa lõp­pes ühis­tant­su­de­ga, se­ga­rüh­ma liik­med vii­sid tant­su­põ­ran­da­le ka pub­li­ku.

70 aas­tat rah­va­tant­su

HEL­DI NI­KO­PEN­SIUS läks Hel­mi Hin­ri­ku­se tant­su­rüh­ma li­gi 70 aas­tat ta­ga­si.

HEL­DI NI­KO­PEN­SIUS läks Hel­mi Hin­ri­ku­se tant­su­rüh­ma li­gi 70 aas­tat ta­ga­si.

1946. aas­tal moo­dus­ta­ti Keh­ras esi­me­ne nel­ja­paa­ri­li­ne nais­rühm ja pi­sut hil­jem ka se­ga­rühm. Aas­ta hil­jem, 1947, osa­le­ti III üld­tant­su­peol. Keh­ra koo­lis alus­tas esi­me­ne, 7.-9. klas­si õpi­las­te, tant­su­rühm tööd 1947/48 õp­peaas­tal. 1950. aas­tal moo­dus­ta­ti tant­su­rühm Keh­ra te­ha­se töö­lis­noor­test. Sel­les tant­sis ka Hel­di Ni­ko­pen­sius.
Ta rää­kis: „Kõi­gi tant­si­ja­te sam­me sea­dis Hel­mi Hin­ri­kus, ta oli vä­ga hea õpe­ta­ja. Meil on 8 tant­su­paa­ri. Mi­na tant­si­sin seal end oma me­he­ga kok­ku. Al­gul oli mul tei­ne part­ner, mi­nu mees oli siis Üle­maan­tee Mee­ri­ga mus­ter­paar, hil­jem sai meist mus­ter­paar. Ühe­gi tei­se me­he­ga ma tant­si­da ei ole taht­nud, sest te­ma oli tant­su­põ­ran­dal kui lib­li­kas. Nüüd saan 86, tant­si­si­me peol veel siis, kui olin 82. Rah­va­tant­su­ga me enam ei te­ge­le, ole­me ju­ba lii­ga va­nad. Mind kut­su­ti küll mem­me­de rüh­ma, aga ei jul­ge ja fi­guur ei lu­ba.“
Vir­ve Tru­bok: „Sak­sa ajal oli Keh­ras nais­rühm, sest me­hi pol­nud ku­sa­gilt võt­ta. 1946-47 hak­ka­sid kõik tant­si­ma Hel­mi Hin­ri­ku­se plak­su­de jär­gi – ta plak­su­tas saa­teks. Sel­lest ajast pea­le on peaae­gu kõik Keh­ra tant­si­jad ol­nud Hin­ri­kus­te ju­hen­da­da. Kui tant­si­jad käi­sid sov­hoo­si klu­bis, oli Tii­na Rul­li ema rüh­ma­de kla­ve­ri­saat­ja.“
Õh­tu­juht lu­ges et­te Ma­ti Tar­tu mee­nu­tu­se: „Kui mä­lu mind ei pe­ta, siis 1960. aas­ta 23. ap­ril­lil toi­mus koo­li­noor­te kuns­ti­li­se ise­te­ge­vu­se va­ba­riik­lik üle­vaa­tus, kus Keh­ra kesk­koo­li rah­va­tant­su­rühm saa­vu­tas esi­me­se ko­ha. See oli torm veek­laa­sis, tol­leaeg­se­te kaa­no­ni­te jär­gi pi­di võit­ma Tal­lin­na 17. kesk­koo­li rah­va­tant­si­jad, sest neid ju­hen­da­sid tun­tud ko­rü­feed Nii­na ja Alf­red Raa­dik. Ilm­selt töö­del­di min­gi aja jook­sul žü­riid ning vei­di hil­jem, kui meie oli­me tea­da saa­nud oma või­dust, sel­gus, et esi­koh­ti an­ti väl­ja kaks. Võib kolm kor­da ar­va­ta, kes sai sel­le tei­se esi­me­se ko­ha.“
Tei­se sar­na­se loo tea­dis rää­ki­da Lii­vi Pa­jus: „Olin vii­ma­ses rüh­mas, ke­da Hel­mi Hin­ri­kus är­ka­mi­sa­ja al­gul ju­hen­das. Ka mi­na mä­le­tan, et kord võist­le­si­me Nii­na ja Alf­red Raa­di­ku tant­su­rüh­ma­ga 46. kesk­koo­list. Fi­naal oli Es­to­nia la­val. Meie läk­si­me väl­ja va­lelt poolt ja tant­si­si­me ko­gu tant­su sel­ja­ga pub­li­ku poo­le. Hel­mi Hin­ri­kus oli näost val­ge, me ei osa­nud mi­da­gi te­ha. Žü­rii lu­bas meil uues­ti tant­si­da ning ja­ga­si­me 46. koo­li­ga lau­reaa­di­tiit­lit.“
An­ne Oruaas oli kir­ja pan­nud oma mä­les­tu­sed: „„Ter­vist, rah­va­tant­si­jad!“ Koo­li­saa­lis üles­ri­vis­tu­nud tant­si­ja­te ees sei­sab sir­ge sel­ja­ga he­le­päi­ne õpe­ta­jan­na – al­gab rah­va­tant­sup­roov. Esial­gu mee­nu­tab see ke­ha­li­se kas­va­tu­se tun­ni al­gust, aga vars­ti min­nak­se tant­su­sam­mu­de juur­de. Sel­li­se­na mä­le­tan ma koo­liaeg­seid tant­sup­roo­ve õpe­ta­ja Hel­mi Hin­ri­ku­se käe all. Ma ei os­ka öel­da, mis see oli, mis tõi õh­tu­ti ik­ka ja jäl­le tant­si­ma. Ees­märk oli loo­mu­li­kult pää­se­da su­vi­se­le tant­su­peo­le. Tun­dus täies­ti või­ma­tu, et Keh­ra kesk­koo­li tant­su­rüh­mad ei oleks kon­kurs­si edu­kalt lä­bi­nud ja sin­na pää­se­nud. Proo­vi­des oli õpe­ta­ja Hin­ri­kus vä­ga nõud­lik. Või­ma­tu oli hoi­da lo­ha­kalt kä­si puu­sas või jät­ta pöia­si­ru­tus te­ge­ma­ta. Ilm­selt tä­nu sel­le­le said ka ka­ru­dest pä­ris kor­ra­li­kud tant­si­jad. Kõi­ge täht­sam oli aga tant­su­rõõm. Ta üt­les ik­ka, et tants peab tu­le­ma sü­da­mest ja sil­mist väl­ja paist­ma, rah­va­tant­si­ja ei to­hi ol­la tuim tükk tant­sup­lat­sil.“

25 aas­tat se­ga­rüh­ma
Kui­gi vee­rand­sa­ja-aas­ta va­nu­ne, po­le Ani­ja val­la se­ga­rah­va­tant­su­rühm se­ni juu­be­leid pi­da­nud.
„Teen se­da tööd rõõ­mu­ga, kuid mul­le ei meel­di pub­li­ku ees seis­ta,“ põh­jen­das ju­hen­da­ja Tii­na Rul­li.
Nüüd kor­ral­da­sid te­ma tant­si­jad ise meel­de­jää­va peo, taot­le­sid lä­bi­vii­mi­seks ra­ha Ees­ti Kul­tuur­ka­pi­ta­lilt, ko­du­val­lalt, spon­so­ri­telt.
„Taht­si­me te­ha uh­ket kont­ser­ti, mit­te liht­salt üht kü­la­pi­du,“ sõ­nas rüh­ma tant­si­ja Ur­ve Siil.
Se­ga­rah­va­tant­su loo­mi­se al­ga­ta­ja oli te­ma abi­kaa­sa Mait Siil, kes rää­kis, et oli koo­lia­jal rah­va­tant­su­ga te­ge­le­nud ning kui tu­li 25 aas­tat ta­ga­si kait­se­väest, tah­tis eda­si tant­si­da. Võt­tis veel mõ­ned noo­red me­hed kam­pa ja läks Tii­na Rul­li juur­de. Ühes­koos ot­si­ti veel neid, kes olid va­rem tant­si­nud ning va­ja­li­kud 8 tant­su­paa­ri olid ole­mas.
„Sai­me ju­ba järg­mi­se­le tant­su­peo­le. Me pol­nud ju al­ga­jad, peaae­gu kõik olid va­rem tant­si­nud,“ üt­les Mait Siil.
25 te­gut­se­mi­saas­ta jook­sul on rühm osa­le­nud nel­jal üld­tant­su­peol, kõi­gil Har­ju­maa tant­su­pi­du­del, ka­hel kor­ral mees­te tant­su­peol ja mul­lu su­vel nais­te tant­su­peol. Ees­ti tant­su on tut­vus­ta­tud ka pii­ri ta­ga – käi­dud on Eu­ro­pea­de´il Lä­tis, Prant­sus­maal, Poo­las, Taa­nis, Itaa­lias, Tšeh­his ja Šveit­sis. Rah­vus­va­he­lis­tel tant­su­fes­ti­va­li­del Ees­ti rüh­ma­de esi­ne­mi­sel hüüd­vat Eu­roo­pa Eu­ro­pea­de´i ko­mi­tee lii­ge Val­do Re­ba­ne ala­ti: „Ani­ja, kõi­ge et­te!“ Ole­me seal ühed kõ­ve­mad te­gi­jad, kin­ni­tas Ain Trol­la.
Vee­rand­sa­ja aas­ta jook­sul on rüh­mast lä­bi käi­nud mit­meid tant­si­jaid. On ol­nud ka ae­gu, kus liik­meid on ot­si­tud kuu­lu­tus­te kau­du, kuid nii Tii­na Rul­li sõ­nul ei tul­da, ik­ka peab ise rää­ki­ma ja kut­su­ma. Prae­gu on tant­si­jad 19, tant­su­paa­rid on ena­mas­ti paa­rid ka elus.
„Ve­ne ajal ei toh­ti­nud oma abi­kaa­sa­ga tant­si­da, ar­va­ti, et see tõm­bab ko­he tü­li maj­ja,“ lau­sus Mait Siil. Ka  meie ole­me siin kõi­ke näi­nud, li­sas Tii­na Rul­li.
Ka­he­tun­ni­sed tant­sup­roo­vid on Keh­ra rah­va­ma­jas pü­ha­päe­vi­ti, sest see on ai­nus päev, mis kõi­gi­le so­bib,  se­da enam, et suu­rem ja­gu tant­si­jad ei ela Keh­ras – neid on veel Aru­kü­last Viim­si­ni. „See tä­hen­dab, et meie lap­sed saa­vad pü­ha­päe­va­pann­koo­ke pi­gem õh­tu­ti,“ mär­kis Pil­le Trol­la.
Ain Trol­la tun­nis­tas: „ Kui oled kell viis hom­mi­kul tul­nud an­samb­li­ga esi­ne­mast, on kel­la 11ks tant­sup­roo­vi jõud­mi­ne pa­ras ene­seü­le­ta­mi­ne. Tei­ne­kord on tões­ti kur­gu­mul­gu­ni, aga tant­si­mi­ne on na­gu osa­ke elust.“
Juu­be­li­kont­ser­diks har­ju­ta­ti pool­teist kuud kaks kor­da nä­da­las, en­ne lau­päe­vast kont­ser­ti teh­ti sa­mal päe­val kaks täis­pik­ka proo­vi.

0

Kip­sist ja kuld­set vär­vi ku­ju hoi­dis käes tahv­lit teks­ti­ga, mil­lel oli all EDUARD AH­REN­SI ni­mi.

Fa­ce­boo­ki gru­pis Are­nev Kuu­sa­lu Vald pos­ti­ta­ti öö­sel vas­tu es­mas­päe­va liba-Lönn­ro­ti sün­ni­päe­va­ter­vi­tus Eduard Ah­ren­si­le. Kuu­sa­lu val­last pä­rit pas­tor, ees­ti kir­ja­kee­le loo­ja Eduard Ah­rens sün­dis 214 aas­tat ta­ga­si, 3. ap­ril­lil 1803. aastal.
Ter­vi­tu­se­le oli li­sa­tud fo­to Kuu­sa­lu va­na pas­to­raa­di ees seis­vast ku­just, kel­le käes ole­val tahv­lil oli ki­ri: „Mi­nu gram­ma­ti­ka il­mus lii­ga va­ra! Aeg, mil se­da hin­na­ta osa­tak­se, on tu­le­vi­kus! Eduard Ahrens“.
Kips­ku­ju oli sea­tud gra­nii­t­a­lu­se­le, mil­le­le tä­na­vu su­vel pan­nak­se Eduard Ah­ren­si pronks­ku­ju. Ah­ren­si skulp­tuu­ri au­to­rid on Kuu­sa­lu val­las Tam­mis­peal ela­vad skulp­to­rid Ai­var Sim­son ja Paul Mänd. Skulp­tuu­ri tel­lis Lau­rent­siu­se Selts, kes ko­gus sel­le tar­vis ra­ha an­ne­tus­test ja oma­va­lit­sus­te ning riik­li­ke asu­tus­te toe­tus­test.
Pas­to­raa­di et­te tek­ki­nud kips­ku­ju käi­di ko­gu es­mas­päe­va väl­tel vaa­ta­mas, in­fo lii­kus suust su­hu, uu­dis­ta­jaid jät­kus õh­tu­pi­me­du­se­ni. Hi­li­s­õh­tul kel­la poo­le küm­ne pai­ku saa­bu­sid po­lit­seiau­tod ning ku­ju vii­di ära, kir­jel­da­sid pealt­nä­gi­jad.
Kuju oli paigaldatud koguduse maale maaomanikuga kooskõlastamata. Sellest teatas politseile koguduse õpetaja Jaanus Jalakas. Politseinikud viisid kuju ära leiuna. Menetlust ei algatatud, politsei otsib, kellele kuju tagastada
Sõ­nu­mi­too­ja kü­sis Lau­rent­siu­se Selt­si ju­hilt Su­lev Vald­maalt, mi­da te­ma ku­ju il­mu­mi­sest ar­vab. Su­lev Vald­maa vas­tas: „Mis ma os­kan ar­va­ta. Ma se­da vi­gu­rit vaa­ta­mas po­le käi­nud, aga ar­van, et mõ­ni ini­me­ne ei jõua kui­da­gi ära oo­da­ta, kui pä­ris mä­les­tus­märk ava­tak­se. Tu­hin on suur. Hea (eel)rek­laam igal ju­hul!“
Fa­ce­boo­kis al­gas pä­rast ku­ju pil­di ja ter­vi­tu­se pos­ti­tust li­ba-te­ge­las­te oma­va­he­li­ne vest­lus. Li­ba-Ah­rens tä­nas liba-Lönn­rot­ti õn­nit­lus­te eest. Õn­nit­le­sid ka li­ba-Kent­mann, li­ba-Mikk Ki­vi ja tei­sed­ki li­ba­te­ge­la­sed.
Sõ­nu­mi­too­jal õn­nes­tus tä­nu Are­ne­va Kuu­sa­lu Val­la ad­mi­nist­raa­to­ri­le Ras­mus Me­ri­voo­le su­hel­da li­ba-Ah­ren­si­ga e-kir­ja teel. Toi­me­tus pa­lus ka te­malt kuld­se kips­ku­ju koh­ta kom­men­taa­ri.
Li­ba-Ah­rens vas­tas: „Mi­nu mo­nu­men­di ava­mist on pi­de­valt eda­si lü­ka­tud. Ol­les ping­salt hoid­nud sil­ma peal eest­las­te jaoks ühel põ­le­ta­vai­mal tee­mal – mo­nu­men­ti­de ava­mi­ne, sul­ge­mi­ne jne – pol­nud üld­se kin­del, et ta ka järg­mi­sel aas­tal ava­tud saab. Tun­dub, et mi­nu hea sõ­ber Elias Lönn­rot on mi­nu mõt­teid lu­ge­nud, sest tä­na hom­mi­kul oli mi­nu soo­ve ja nõud­mi­si ra­hul­dav mo­nu­ment suu­re­ma kä­ra­ta pas­to­raa­di esi­sel plat­sil püs­ti. Pik­ka iga tal­le! Olen vä­ga tä­nu­lik.“
Kui vei­di hil­jem kir­ju­ta­si­me tal­le, et ku­ju vii­di ära, tu­li li­ba-Ah­ren­silt vas­tus: „Kas tões­ti on ku­ju tei­sal­da­tud? Tun­dub, et mi­nu monument sai val­mis lii­ga va­ra! Aeg, mil seda hinnata osatakse, on tulevikus.“
Li­ba-Ah­rens on vii­ma­sel ajal aga­ralt sõ­na võt­nud ka Fa­ce­boo­kis Kuu­sa­lu Kuu­lu­ta­ja gru­pis – pa­ran­dab pos­ti­ta­tud kuu­lu­tus­tes kir­ja­vi­gu, pa­neb hin­deid ja kom­men­tee­rib.
„Mis puu­tub kir­ja­vi­ga­de pa­ran­da­mi­ses­se Kuu­sa­lu Kuu­lu­ta­jas ja Are­ne­vas Kuu­sa­lu Val­las, siis olen ik­ka ol­nud se­da meelt, et vi­ga nä­hes tu­leb lait­mi­se ase­mel hoo­pis ai­da­ta. Vea­le tä­he­le­pa­nu juh­ti­mi­se üle tu­leb tä­nu­lik ol­la, mit­te pa­ha­seks saa­da. See teeb meid pa­re­maks,“ kir­ju­tas li­ba-Ah­rens sel­le koh­ta Sõ­nu­mi­too­ja­le.
Kes li­ba-Ah­ren­si ja teis­te li­ba­te­ge­las­te ni­mel sõ­na võ­ta­vad, on toi­me­tu­se­le en­di­selt tead­ma­ta.

0

Ja­hi­me­hed on val­mis mets­loo­mi ja oma tegevusi tut­vus­ta­ma ka teis­tes koo­li­des.

Keh­ra güm­naa­siu­mis oli 27.-31. märt­si­ni loo­dus­nä­dal, kesk­ne tee­ma oli ja­hin­dus. Nel­jal päe­val pi­da­sid ja­hi­me­hed õpi­las­te­le loen­guid ja näi­ta­sid õp­pe­fil­me, ree­del tut­vus­ta­sid ja­hi­koe­ri. Ko­gu nä­da­la oli koo­li­ma­ja fua­jees ava­tud ja­hit­ro­fee­de näi­tus – ulu­ki­te na­had, sar­ved ja to­pi­sed.
Loo­dus­nä­da­la idee pak­kus Na­he ja­hi­selt­si lii­ge And­res Üp­rus, kel­le kaks poe­ga õpi­vad Keh­ra güm­naa­siu­mis. Ta on käinud Keh­ra las­teaia- ja koo­li­las­te­le met­sast ning ja­hin­du­sest rää­ki­mas viiel aas­tal.
„Kui mu poeg Ma­dis oli las­teaias, tu­li ta rüh­ma­kaas­la­ne mi­nu juur­de, vaa­tas pi­kalt ot­sa ja kü­sis: „Oled ja­hi­mees, jah?“ Kui vas­ta­sin, et olen, tea­tas, et loo­mi po­le ilus tap­pa, ning mars­sis mi­ne­ma,“ ju­tus­tas Must­jõel elav ja­hi­mees ja mets­nik And­res Üp­rus, kui­das sai aas­taid ta­ga­si al­gu­se idee ha­ka­ta esial­gu Keh­ra las­teaias, see­jä­rel koo­lis käi­ma las­te­le rää­ki­mas met­sast, ulu­ki­test ja ja­hi­pi­da­mi­sest.
Se­ni oli ta and­nud mõ­ne loo­dus­loo­tun­ni aas­tas. Ku­na tee­ma­sid, mil­lest soo­vis kõ­nel­eda, oli vä­ga pal­ju, te­gi  koo­li­juht Kai­do Krein­taal sü­gi­sel et­te­pa­ne­ku te­ha koo­lis loo­dus­nä­dal.
„Tead­sin, et ük­si se­da ei jõua, kui­gi on prae­gu puh­kus – töö­tan RMKs, jään ju­ba aas­taid ke­va­del met­si­se­män­gu­de vaa­ta­mi­seks puh­ku­se­le. Võt­sin ühen­dust eri­ne­va­te spet­sia­lis­ti­de­ga, kes loo­dust häs­ti tun­ne­vad, ja kut­su­sin nad siia,“ rää­kis And­res Üp­rus.
Loo­dus­nä­da­la ava­päe­val pi­das Kesk­kon­naa­gen­tuu­ri elus­loo­du­seo­sa­kon­na juh­tivs­pet­sia­list, ulu­kias­ja­tund­ja Peep Män­nil koo­lik­las­si­de­le loen­guid Ees­ti met­sa­de suur­kisk­ja­test hun­dist, ka­rust, il­ve­sest ning uuest lii­gist šaa­ka­list. Ta sel­gi­tas ka, kui­das ja­hi­me­hed osa­le­vad ulu­ki­te loen­dus­tel ja sei­re­te kor­ral­da­mi­sel, ning tut­vus­tas te­le­meet­ri­list jäl­gi­mis­süs­tee­mi, mis an­nab and­meid suur­kisk­ja­te lii­ku­mis­te koh­ta.
Tei­sel päe­val oli koo­lis Ees­ti Ja­hi­mees­te Selt­si te­gev­di­rek­tor Tõ­nis Korts. Te­ma kõ­ne­les ja­hin­du­se aja­loost, küt­ti­mi­se osa­täht­su­sest el­lu­jää­mi­sel, miks on küt­ti­mi­ne ka tä­na­päe­val va­ja­lik ning ühis­kon­na suh­tu­mi­sest ja­hin­dus­se. Ta rõ­hu­tas, et ja­hin­dus on osa loo­dus­kait­sest, sa­mas on ja­hin­du­ses vä­ga olu­li­sed ja­hi­kul­tuur ja -ee­ti­ka. Põt­ra­de as­ja­tund­ja Jü­ri Tõ­nis­son tut­vus­tas õpi­las­te­le meie met­sa­de suu­ri­mat hirv­last ning näi­tas neist fil­mi.
Järg­mis­tel päe­va­del tut­vus­tas loo­dus­nä­da­la pea­kor­ral­da­ja And­res Üp­rus noo­re­ma­te­le las­te­le kob­rast ja tä­na­vust aas­ta loo­ma mets­kit­se ning neist teh­tud loo­dus­fil­me. Põ­hi­koo­li õpi­las­te­le näi­tas ja­hi­tro­fee­sid, sel­gi­tas, kui­das käib nen­de väär­tus­ta­mi­ne ja vää­ris­ta­mi­ne ning tea­dus­li­ke and­me­te ko­gu­mi­ne. Soo­vi­jad said kat­se­ta­da ja­hit­ro­fee­de mõõt­mist. Ühes loen­gus oli jut­tu, mil­li­seid kah­ju­sid ulu­kid te­ki­ta­vad, kui­das ja­hi­me­hed se­da pii­ra­vad ning mi­da saa­vad ka tei­sed ini­me­sed te­ha, et ulu­ki­kah­ju­sid oleks vä­hem. Güm­na­sis­ti­de­le kõ­ne­les ta va­lik­lask­mi­sest – ja­hi­mees ei kü­ti su­gu­gi jär­jest kõi­ki loo­mi. Ka va­ne­ma­te klas­si­de õpi­la­sed said mõõ­ta põd­ra­sar­vi.

Koe­rad, to­pi­sed ja ja­hit­ro­feed

ANDRES ÜPRUSE poeg, Kehra gümnaasiumi õpilane MADIS ÜPRUS, tutvustab koolivend MARTIN KIKASELE isa jahikoera, lääne-siberi laikat BELLAT.

ANDRES ÜPRUSE poeg, Kehra gümnaasiumi õpilane MADIS ÜPRUS, tutvustab koolivend MARTIN KIKASELE isa jahikoera, lääne-siberi laikat BELLAT.

Loo­dus­nä­da­la vii­ma­sel päe­val oli koo­liõues ja­hi­koer­te näi­tus. Ja­hi­me­hed tõid kaa­sa 6 koe­ra. And­res Üp­rus tu­li ko­ha­le lää­ne-si­be­ri lai­ka­ga, te­ma kol­lee­gi­del olid ve­ne-eu­roo­pa lai­ka, kar­ja­la ka­ru­koer, ees­ti ha­gi­jas, tak­si­koer ja sak­sa lin­nu­koer. Neid olid uu­dis­ta­mas nii õpi­la­sed kui õpe­ta­jad.
Koo­li­ma­jas ko­gu nä­da­la ava­tud näi­tust ja­hit­ro­fee­dest ja to­pis­test käi­sid vaa­ta­mas las­teaia­rüh­mad ning ko­ha­li­kud ini­me­sed. Kõi­ge roh­kem te­ki­tas ele­vust Kuu­sa­lu val­la Ka­ha­la ja­hi­mees­te kü­ti­tud ka­ru to­pis, se­da käi­sid si­li­ta­mas peaae­gu kõik, kes möö­du­nud nä­da­lal Keh­ra koo­li juh­tu­sid. Ka­ru­ga te­gid sel­fie´sid ar­va­ta­vas­ti kõik meie õpi­la­sed, ole­tas Kai­do Krein­taal.
And­res Üp­rus ehi­tas näi­tu­se jaoks spet­siaal­sed sten­did, ku­hu kin­ni­tas isik­li­kud ja­hi­tro­feed, sar­ved ja loo­ma­na­had, suu­rem osa to­pi­seid tõi Ees­ti Ja­hi­mees­te Selt­sist, Ka­ha­la kol­lee­gi­delt sai pea­le ka­ru ka kop­ra­to­pi­se.
Las­teaia­rüh­ma­de­le tut­vus­tas näi­tust And­res Üp­ru­se 15aas­ta­ne poeg, Keh­ra güm­naa­siu­mi õpi­la­ne Mat­tias Üp­rus, kes vas­tas oma koo­li­kaas­las­te ja õpe­ta­ja­te kü­si­mus­te­le. Ta sel­gi­tas, mis va­he on tro­fee- ja leid­sar­ve­del ning miks või­vad ka­he so­ku sar­ved ol­la vä­ga eri­ne­vad: „Mõ­ned neist on vää­ra­ren­gu­ga. Sel­li­sed loo­mad tu­leb ma­ha las­ta – nad ei saa loo­du­ses hak­ka­ma , järg­la­sed sün­ni­vad vea­ga.“
Mat­tias Üp­rus on koos isa­ga käi­nud 9 aas­tat Aeg­vii­du met­sa­des ja po­lü­goo­ni-ala­del aju­ja­his ning soo­vib saa­da ja­hi­me­heks: „Pä­ris kõi­gi­le see ei so­bi, aga mul­le meel­dib kõik, mis ja­hin­du­se­ga seo­tud. Saab käia met­sas, pal­ju lii­ku­da. Ja­hia­jal ei mõt­le, et on külm, kas sa­jab lund või ku­kud põl­vi­ni vet­te – ik­ka lä­hed eda­si.“
Paar kor­da on ta siis­ki tund­nud met­sas hir­mu: „Mõ­ni aas­ta ta­ga­si, kui olin aju­ja­his ja sei­sin kü­ti­lii­nis, tu­li mei­le põ­der vas­tu. Oli mi­nust um­bes 10 sam­mu kau­gu­sel ja vaa­tas ot­sa. Tund­sin, kui­das ja­lad läk­sid kram­pi. Kuid isa sei­sis kõr­val ja la­si ta ma­ha.“

Miks loo­mi kütitak­se?
Kui­gi And­res Üp­rus ja tei­sed ja­hi­me­hed sel­gi­ta­sid las­te­le küt­ti­mi­se täht­sust, tu­li neil ik­ka ja jäl­le vas­ta­ta kü­si­mu­se­le, miks loo­mi kü­ti­tak­se.
„Pa­ra­ku on see ta­va­li­ne kü­si­mus, vaa­ta­ma­ta sel­le­le, et sel­gi­ta­si­me ning ka näi­da­tud fil­mi­des rää­gi­ti, miks on va­ja küt­ti­da. Mit­te sel­leks, et süüa saa­da – kui­gi söö­me sel­le li­ha ära, po­le see enam el­lu­jää­mi­se kü­si­mus, na­gu oli ür­ga­jal,“ mär­kis ta.
And­res Üp­rus tõ­des, tä­na­päe­va ki­vi­lin­nas­tu­nud ini­me­sed ar­va­vad, et enam mets­loo­mi küt­ti­ma ei pea, sest kõi­ke saab os­ta poest: „Vors­ti­söö­mist ei suu­de­ta loo­ma­tap­mi­se­ga seos­ta­da ega mõel­da, et ka ko­du­loom on ku­sa­gil pee­tud ja see­jä­rel ta­pe­tud. Sel­le­pä­rast pea­me­gi muud­kui rää­ki­ma, miks on ja­hi­me­hed ole­mas.“
Ta li­sas, et ka en­dal võt­tis kor­raks klom­bi kur­ku, kui üks 3. klas­si tüd­ruk hak­kas nut­ma fil­mis kit­se hukkumist nä­hes. Eel­ne­valt pee­ti koo­lis nõu, kas tu­leks mõ­ned häi­ri­vad kaad­rid jät­ta näi­ta­ma­ta, kuid lei­ti, et see on elu üks osa, mi­da ei peaks var­ja­ma.
Keh­ra loo­dus­nä­da­la kor­ral­da­ja on val­mis ja­hin­dust tut­vus­ta­ma ka teis­tes koo­li­des, kui on hu­vi. Kai­do Krein­taal te­gi tal­le et­te­pa­ne­ku val­mis­ta­da tu­le­vaks õp­peaas­taks Keh­ra güm­na­sis­ti­de­le et­te ja­hin­du­se va­lik­kur­sus.
„Ühes klas­sis oli ise­gi üks tüd­ruk se­da kuul­des rõõ­mus­ta­nud ja tea­ta­nud, et te­ma on sel­lest hu­vi­ta­tud. Miks mit­te saa­da ja­hin­du­sest ju­ba va­ra­kult alg­tead­mi­sed. 16. eluaas­tast on või­ma­lik min­na te­ge­ma ja­hi­me­he ek­sa­mit,“ üt­les And­res Üp­rus.
Uu­te ja­hi­mees­te ja -nais­te koo­li­ta­mi­ne on te­ma sõ­nul vä­ga va­ja­lik, sest ja­hi­mees­te kesk­mi­ne va­nus on jär­jest kas­va­nud, noo­ri tu­leb pea­le vä­he: „Mi­nu es­ma­ne ees­märk on mui­du­gi, et noo­red tu­lek­sid tä­na­päe­va teh­no­loo­gia­maail­mast sa­ge­da­mi­ni loo­du­ses­se, met­sa kas­või mar­ju­le-see­ne­le. Kui nad se­da tee­vad, on ka loo­tus, et lõ­puks hak­kab noo­ri ja­hi­me­hi-nai­si juur­de tu­le­ma.“

0

Lok­sa ko­man­dos on tööl 19 pääst­jat, peaks ole­ma 22.

Lok­sa pääs­te­ko­man­do pea­lik MAIT KRÖÖNST­RÖM.

Lok­sa pääs­te­ko­man­do pea­lik MAIT KRÖÖNST­RÖM.

Lok­sa pääs­te­ko­man­do on Ees­tis üks vä­he­seid või ai­nus, kus töö­ta­jad kut­su­sid en­da­le ise pea­li­ku. Nii juh­tus 1999. aas­tal, Mait Kröönst­röm oli paa­ri aas­ta eest lah­ku­nud Lok­sa ko­man­do mees­kon­na­va­ne­ma ko­halt ning töö­tas Tal­lin­nas len­nu­jaa­ma pääs­te­tee­nis­tu­ses.
Mait Kröönst­röm võt­tis kut­se vas­tu ja ju­hib tä­ni­ni Lok­sa ko­man­dot, kus ta alus­tas töö­ta­mist täp­selt aas­ta pä­rast sel­le asu­ta­mist – 1. ap­ril­lil 1993.
Ko­man­do loo­di 1. ap­ril­lil 1992 lae­va­te­ha­se tu­le­tõr­je­mees­kon­na baa­sil ja on Ees­tis üks va­ne­maid, rii­gi pääs­te­amet asu­ta­ti mais 1992.
Lok­sa te­has oli oma tu­le­tõr­ju­ja­te­le ehi­ta­nud eral­di hoo­ne, ku­hu tu­le­tõr­jeük­sust üm­ber ko­li­da ei jõu­tud. Uhiuus de­poo­hoo­ne läks üle Lok­sa lin­na­le, pääs­te­ko­man­do oli rent­nik, riik os­tis ma­ja lin­nalt ära 2015. aas­ta al­gu­ses 160 000 eu­ro­ga. Es­malt re­mon­tis uus oma­nik Rii­gi Kin­nis­va­ra AS sau­na, duši­ruu­mi ja tua­le­tid, de­poo­hoo­ne soo­jus­ta­ti möö­du­nud aas­tal.

Lä­he­ma ko­man­do print­siip
Esial­gu oli Lok­sa ko­man­do pea­mi­ne töö­piir­kond Lok­sa linn, en­di­ne Lok­sa vald ja pool Kuu­sa­lu val­da. Kui 2012. aas­tal Võ­su ko­man­do su­le­ti, li­san­dus seal­ne piir­kond. Prae­gu ula­tub piir­kond Kuu­sa­lu  val­la Tal­lin­na-pool­sest pii­rist ku­ni Ver­gi­ni, kok­ku li­gi 100 ki­lo­meet­rit ühest ää­rest tei­se­ni.
Sa­mas võib juh­tu­da, et va­ja­du­sel sõi­de­tak­se kau­ge­ma­le­gi. Mait Kröönst­röm rää­gib, et keh­tib lä­he­ma mees­kon­na print­siip – sünd­mus­ko­ha­le saa­de­tak­se es­malt need, kes sel het­kel asu­vad kõi­ge lä­he­mal.
Aas­ta­te­ga on Lok­sa ko­man­dol väl­ja­sõi­tu­de arv vä­he­ne­nud, sel­le poo­lest ol­lak­se rii­gis ta­gu­mis­te seas. Kesk­mi­selt on väl­ja­sõi­te 150-200 aas­tas. Pea­li­ku sõ­nul on  üks põh­ju­seid en­ne­tus­te­ge­vu­ses. Mis pilt­li­kult öel­des oleks na­gu en­da istumise alt ok­sa saa­gi­mi­ne – mi­da vä­hem tööd, se­da enam võib tun­du­da, ot­se­kui po­leks­ki ko­man­dot va­ja.
„Pä­rast se­da, kui Võ­su ko­man­do su­le­ti, oli esi­mes­tel aas­ta­tel sin­na­kan­ti väl­ja­sõi­te vä­he, aga nüüd on meil li­gi poo­led väl­ja­sõi­dud. See näi­tab, en­ne­tus­töö jäi va­he­peal ära. Me me­hed käi­vad nä­da­la­va­he­tus­tel ko­du­des nõus­ta­mas, vaa­ta­vad üle tu­le­kol­ded, kont­rol­li­vad, kas on pai­gal­da­tud suit­suan­du­rid. En­ne­tus­tööd te­hak­se maa­kon­da­de kau­pa, meie nõus­ta­me Lok­sal, Kuu­sa­lu ja Jõelähtme val­las,“ lau­sub pea­lik ja too­ni­tab, et te­gu ei ole kont­rol­li­ga, ke­da­gi ei ka­ris­ta­ta, vaid an­tak­se nõu. Va­ja­du­sel pai­gal­da­tak­se 10aas­ta­se kest­vu­se­ga suit­suan­dur.

Olu­li­ne osa en­ne­tus­te­ge­vu­sest on ka suht­le­mi­ne las­teaia­las­te ja õpi­las­te­ga, Lok­sa ko­man­dot kü­las­ta­tak­se kõi­gist Kuu­sa­lu val­la ja Lok­sa lin­na ha­ri­du­sa­su­tus­test.    
Töö­ta­jaid ot­si­tak­se juur­de

HAN­NO GRÜNT­HAL de­monst­ree­rib üht va­ni­mat al­lesjää­nud töö­riie­tust. See oli ka­su­tu­sel ve­del­kü­tus­te kus­tu­ta­mi­sel, pä­ri­neb nõu­kaa­jast.

HAN­NO GRÜNT­HAL de­monst­ree­rib üht va­ni­mat al­lesjää­nud töö­riie­tust. See oli ka­su­tu­sel ve­del­kü­tus­te kus­tu­ta­mi­sel, pä­ri­neb nõu­kaa­jast.

Lok­sa ko­man­do töö­tab nel­jas va­he­tu­ses. Igas va­he­tu­ses peaks ole­ma viis meest – mees­kon­na­va­nem ja ne­li pääst­jat. Li­saks veel üks mees­kon­na­va­nem, kes va­ja­du­sel asen­dab, ning pea­lik – kok­ku 22.
Te­ge­li­kult on töö­ta­jaid li­gi aas­ta ol­nud 19, neist Lok­salt on 5, Vi­hu­la val­last 4, Kuu­sa­lu val­last 10. Eel­mi­sel aas­tal said kaks Kuu­sa­lu val­la meest, Han­no Grünt­hal ja Er­go Saa­res­tik, elu­pääst­ja me­da­li.
Pea­lik tõ­deb, et ena­mik mees­test on staa­ži­kad, kaks kol­lee­gi pi­did jää­ma ter­vi­se pä­rast kõr­va­le. Kui pääs­tea­me­tis on töö­ta­tud 15 aas­tat, on või­ma­lus min­na kolm aas­tat va­rem pen­sio­nioo­te­le.
Kord on sel­li­ne, et kui ke­ha­li­si kat­seid ära ei tee, siis pääst­ja­na jät­ka­ta ei saa. Ku­ni 30aas­ta­sed pea­vad suut­ma 45ki­lo­gram­mi­se kan­gi­ga te­ha mi­nu­tis kük­ke 35 kor­da ja su­ru­ma kan­gi rin­nalt 20 kor­da. Rip­pu­des peab tõm­ba­ma lõu­ga vä­he­malt 6 kor­da, 2700 meet­rit jooks­ma mak­si­maal­selt 14 mi­nu­ti­ga. Va­ne­mad ehk üle 50aas­ta­sed pea­vad kan­gi­ga kük­ke te­ge­ma vä­he­malt 15 kor­da mi­nu­tis, rin­nalt su­ru­ma 11 kor­da, ühe kor­ra suut­ma lõu­ga tõm­ma­ta ja jooks­ma 15.30 mi­nu­ti­ga.
Mait Kröönst­röm: „Noo­ri me­hi on ras­ke juur­de lei­da. Es­malt tu­leb lä­bi­da koo­li­tu­sed, ei pii­sa ai­nult os­ku­sest tuld kus­tu­ta­da, peab käi­ma  suit­su­su­kel­du­mi­se, me­re­pääs­te ja pin­nalt­pääs­te koo­li­tu­sel. Ku­na töö­ta­su on sel­li­ne, et me­hed töö­ta­vad ka mu­jal, on pool aas­tat kest­va koo­li­tu­se jaoks ras­ke ae­ga lei­da. Kõi­ge ta­kis­ta­vam on­gi suur lõ­he nõue­te ja pal­ga va­hel. Pääst­ja töö­ta­su on 711 eu­rot kuus, mil­lest võe­tak­se mak­sud ma­ha. Nüüd lõ­puks on ha­ka­tud rää­ki­ma pääst­ja­te pal­ga­tõu­su va­ja­lik­ku­sest, loo­de­ta­vas­ti see tu­leb.“
Ta lau­sub, et teh­ni­ka on ko­man­dos vii­ma­se peal, aga po­le me­hi: „Aas­ta ta­ga­si käi­si­me kü­las Root­sis Stock­hol­mis ühel ko­man­dol. Nii kus­tu­tus­riie­tus kui ka hin­ga­mi­sa­pa­raa­did olid neil mu­de­li võr­ra va­ne­mad, kui on meil. Va­rus­tu­selt ole­me üle Eu­roo­pa kesk­mi­se.“
Ko­man­do kä­su­tu­ses on Sca­nia pääs­teau­to 2008. aas­ta mu­del ning Vol­vo 10ton­ni­ne paak­au­to, mis on val­mi­nud 1989. aas­tal. Lä­hia­jal saa­dak­se uus 7ton­ni­ne Sca­nia paa­kau­to. Li­gi kolm aas­tat ta­ga­si an­ti ko­man­do­le ka 5,1meet­ri­ne me­re­pääs­te­paat.

Staažikam on RAUL KASK­LA
Mees­kon­na­va­nem Raul Kask­la on töö­ta­nud ko­man­dos peaae­gu sa­ma kaua, kui see on ek­sis­tee­ri­nud – alus­tas juu­lis 1992. Te­mast kuu ae­ga hiljem tuli tööle Alek­sandr Gav­ri­len­ko.
Raul Kask­la mee­nu­tab, et prae­gu­sed töö­va­hen­did on hoo­pis mi­da­gi muud, kui oli al­gu­sae­ga­del: „Mind kut­sus töö­le ko­man­do esi­me­ne pea­lik Ni­ko­lai Ig­na­ten­ko. Olin lõ­pe­ta­nud Vi­ga­la põl­lu­töö­koo­li, au­to­ju­hi C-ka­te­goo­ria load olid ole­mas. Me­hi oli igas va­he­tu­ses kolm. Väl­jaõ­pe toi­mus ko­ha­peal, esial­gu oli ka­su­tu­sel ve­ne­keel­ne õpik. Mees­kon­na­va­ne­maks õp­pi­sin eks­ter­ni­na Väi­ke-Maar­jas. Esi­me­ne kus­tu­tus­riie­tus oli pre­sen­dist ja kum­mee­ri­tud, kuu­must ei kan­na­ta­nud, vee eest kait­ses. Prae­gu­se üli­kon­na­ga ei an­na võr­rel­da­gi. Saa­pad-kum­mi­kud olid ühi­sed, võt­sid need, mis olid kui­vad ja mah­tu­sid jal­ga. Nüüd on ka­su­tu­ses firma Jalas nahk­saa­pad, mis on vä­ga head.“
Esial­gu olid ko­man­dos oma dis­pe­tše­rid, tu­le­kah­ju kor­ral he­lis­ta­ti ot­se nei­le. Kui Raul Kask­la sõ­ja­väest tu­li, siis olid nad koon­da­tud, tea­ted tu­lid häi­re­kes­ku­se kau­du.
„Vii­ma­sed viis aas­tat on meil häi­re­kel­la­de süs­teem. Kui häi­re­kes­ku­sest tu­leb tea­de, kuu­le­me se­da kõi­gis ruu­mi­des ja ka õues. Au­tos on ar­vu­ti, sin­na ku­va­tak­se tee­kond, ku­hu täp­selt sõi­ta,“ üt­leb ta.
Mees­kon­na­va­ne­mal on väl­ja­sõi­dul kaa­sas mi­tu raa­dio­saat­jat, ühe kau­du suht­leb sünd­mus­ko­hal oma mees­te­ga, tei­se­ga on si­de häi­re­kes­ku­se­ga.
Ka on mees­kon­na­va­ne­ma­te kiiv­rid va­rus­ta­tud kaa­me­ra­ga. Hil­ju­ti kir­ju­ta­ti on­li­ne-uu­dis­tes, kui­das maail­ma­kuul­saks sai pin­nalt­pääst­ja­te Fa­ce­boo­ki pos­ti­ta­tud vi­deo Har­ku jär­ves lä­bi jää va­ju­nud ka­la­me­he pääst­mi­sest. Raul Kask­la mär­gib, et te­mal on um­bes sa­ma­su­gu­ne vi­deo­lõik sel­lest, kui Lok­sa pääst­jad tõid aas­ta ta­ga­si Ka­ha­la jär­ve jääst väl­ja ka­la­me­he, kuid nad ei pan­nud se­da kõi­gi­le vaa­ta­mi­seks.

0

Pa­ku­tud on Raa­si­ku ale­vi­kus Mist­ra hoo­ne ja uue kal­mis­tu va­he­list ala ning rahvamaja naabrust.

Raa­si­ku val­la koe­rao­ma­ni­kud on aeg-ajalt tõs­ta­ta­nud sot­siaal­mee­dias koer­te­par­gi ra­ja­mi­se et­te­pa­ne­ku. Soo­vi­ga on pöör­du­tud ka val­laamet­ni­ke poo­le.
Et­te­pa­ne­kut on põh­jen­da­tud, et koe­ra­väl­jak ai­taks hoi­da ma­ja­de esi­sed mu­ru­väl­ja­kud ja las­te män­gu­ko­had väl­ja­hei­te­va­bad ning koe­ri ei las­taks asu­las oma­päi ja­lu­ta­ma. Koer­te­par­ki on soo­vi­tud ra­ja­da nii Raa­si­ku­le kui Aru­kül­la.
Raa­si­ku val­la kesk­kon­na­spet­sia­list Ala­ri Kruus­vall sõ­nas, et vii­ma­ti oli par­gi ra­ja­mi­se tee­ma arut­lu­sel val­la­vo­li­ko­gu aren­gu- ja kesk­kon­na­ko­mis­jo­ni 2016. aas­ta 3. au­gus­ti koo­so­le­kul, kus har­ju­tus­väl­ja­ku ra­ja­mi­sest käis rää­ki­mas OÜ Viim­si Koer asu­ta­ja­lii­ge Lee­la Nõu, kes elab Raa­si­kul.
Ta sel­gi­tas ko­mis­jo­ni­le, et har­ju­tus­väl­jak po­le võist­lus­te kor­ral­da­mi­seks, vaid koer­te koo­li­ta­mi­seks: „Har­ju­tus­väl­jak on mõel­dud kor­ra­ga ka­he­le koe­ra­le ning ala võiks ol­la pii­ra­tud aia­ga, et koe­rad saak­sid va­balt rin­gi joos­ta. Kõ­ne all oli ka pai­gal­da­da koer­te­le mõ­ni at­rakt­sioon.”
Prae­gu­seks on tee­ma jää­nud soi­ku. Lee­la Nõu üt­les Sõ­nu­mi­too­ja­le, et MTÜ Viim­si Koer on 2016. aas­ta al­gu­sest soo­vi­nud ra­ja­da Raa­si­ku­le har­ju­tusp­lat­si: „Saat­si­me  soo­via­val­du­se val­la­maj­ja mei­lit­si kol­mel kor­ral. Pa­ra­ku vas­tust ei tul­nud. Ot­sus­ta­si­me pöör­du­da Ala­ri Kruus­val­li poo­le, kes an­naks nõu, kuidas te­gut­se­da. Aru­ta­si­me esialg­set plaa­ni ra­ja­da plats Mist­ra ja uue kal­mis­tu va­he­le. Te­malt vas­tu­väi­teid pol­nud. Ka­su­tu­na sei­sev plats tun­dus häs­ti so­bi­vat. Et as­ja­le amet­lik käik an­da, vii­si­me kir­ja­li­ku taot­lu­se. Meid kut­su­ti aren­gu- ja kesk­kon­na­ko­mis­jo­ni aru and­ma. Sel­gus, et meie va­li­tud plats ei sobi, ku­na koe­rad hau­gu­vad, see pi­da­vat häi­ri­ma haua­ra­hu ning ini­me­sed on sel­le asu­ko­ha vas­tu.”
Ta li­sas, esit­lu­sel olid mõ­ned vi­deod, et näi­da­ta, kui­das trenn toi­mub, ja tões­ta­da, et laus­hau­ku­mist ei ole: „Ku­na plats tu­leks ava­li­kuks ka­su­ta­mi­seks, on või­ma­lik, et män­gu­hoos mõ­ned koe­rad vei­di hau­gu­vad. Ot­se­selt plaa­ni vas­tu ei ol­dud, küll aga te­ki­tas kü­si­mu­si asu­koht. Või­ma­lu­se­na pa­ku­ti Raa­si­ku rah­va­ma­ja ta­ga pum­ba­jaa­ma naab­rust. Sai saa­de­tud meie klu­bi tutvustus, mis pi­di ava­li­kult üles mi­ne­ma, et ­rah­vas saaks aval­da­da ar­va­must. Asi sei­sab val­la ta­ga, kuna nad ei suu­da ot­sus­ta­da, mil­list maa­tük­ki sel­le tar­beks ka­su­ta­da.”
Raasiku valla registris on 433 lemmiklooma, kuid Alari Kruusvalli sõnul on neid palju rohkem, sest siiani pole ühtegi registreerimiskampaaniat veel tehtud.
Ta lisas, et asi seisab sobiva maatükki puudumises ning kõik ettepanekud selle leidmiseks on oodatud.

0

ATV­sid ka­su­ta­vad Raa­si­ku ja Keh­ra, lä­hia­jal ka Lok­sa pos­til­jon.

Raa­si­ku val­la Fa­ce­boo­ki-gru­pis Elu­ter­ve Raa­si­ku on ala­tes möö­du­nud pü­ha­päe­vast pilt kir­ja­kand­jast Sir­jest, kes is­tub Om­ni­va ATV-l. Pilt on vä­ga me­nu­kas, tee­ni­nud üle sa­ja meel­di­mi­se ning ar­vu­kalt po­si­tiiv­seid kom­men­taa­re.
Pil­dil on 2008. aas­tal Ees­ti pa­ri­maks kir­ja­kand­jaks va­li­tud Sir­je Õis­maa Raa­si­ku post­kon­to­rist. Mõ­ned päe­vad on ta pos­ti laia­li­ve­da­mi­seks jalg­rat­ta ase­mel kat­se­ta­nud Om­ni­valt saa­dud ATVd.
Sõi­du­kid soe­tas Om­ni­va pi­lootp­ro­jek­ti­ga. Kom­mu­ni­kat­sioo­nis­pet­sia­list Mat­tias Kaiv üt­les, et üle Ees­ti on ATV­sid pos­til­jo­ni­de ka­su­tu­ses prae­gu 14, need sõi­da­vad Pär­nu­maal, Lää­ne-Vi­ru­maal, Har­ju­maal, Val­ga­maal ja Jõ­ge­va­maal. Ida-Har­jus on sõi­du­kid Keh­ra ja Raa­si­ku pos­til­jo­nil, lä­hia­jal saab sõi­du­ki ka Lok­sa kir­ja­kand­ja.
„See on töö­ta­ja­le suur abi­va­hend, ku­na ATV kir­ja­kas­ti­de ma­hu­ta­vus on suu­rem kui jalg­rat­tal ja pos­til­jon jõuab kii­re­mi­ni siht­koh­ta. Tä­nu ATV oma­dus­te­le on saa­de­ti­se väl­jas­ta­mi­ne se­ni­sest poo­le kii­rem, li­saks saab ATV­ga post­kas­ti­le tih­ti lä­he­ma­le sõi­ta kui au­to­ga ning või­ma­lik on ka pos­ti­ta­da sõi­du­kilt ma­ha tu­le­ma­ta. ATV so­bib ideaal­selt tee­nin­da­ma aed­lin­na­sid või era­mu­ra­joo­ne,” rää­kis Om­ni­va kom­mu­ni­kat­sioo­nis­pet­sia­list.
Kir­ja­kand­ja­te ATVd on te­ma sõ­nul võim­su­se ja teh­ni­lis­te and­me­te poo­lest va­li­tud sel­li­sed, mis ei eel­da ju­hi­loa ole­ma­so­lu. Pos­til­jo­nid said sõi­du­va­hen­di ka­su­ta­mi­se koo­li­tu­se ja so­bi­va sõi­du­riie­tu­se. Al­ter­ne­tii­vi­na on Om­ni­va and­nud kir­ja­kand­ja­te­le kat­se­ta­mi­seks ka elekt­ri­jalg­rat­taid.
Sir­je Õis­maa, kes va­rem ve­das pos­ti Raa­si­kul aas­ta­rin­gi laia­li jalg­rat­ta­ga, üt­les, et ATV-l on plus­se ja mii­nu­seid: „ATV on kaht­le­ma­ta mõ­nus sõi­du­va­hend, kuid igas olu­kor­ras ma se­da siis­ki ei ee­lis­taks. Kui post­kas­ti­de va­he­maad on väik­se­mad ja tee hea, saab jalg­rat­ta­ga kii­re­mi­ni. Li­saks ai­tab jalg­ra­tas hoi­da head füü­si­list vor­mi. ATV on pa­rem siis, kui va­he­maad on pi­ke­mad, teed on ke­va­di­selt mu­da­sed või tal­vi­selt jäi­sed ning post­kas­ti­des­se tu­leb pan­na pal­ju rek­laam­pos­ti­tu­si, mis kaa­lu­vad pal­ju. Sõi­ta saab sel­le­ga ku­ni 50 ki­lo­meet­rit tun­nis, see­ga aja­võit on pi­ke­ma­te sõi­tu­de pu­hul mär­ga­tav.”
Ku­na ATV kat­se­tu­saeg on ol­nud lü­hi­ke, ei osa­nud Sir­je Õis­maa öel­da, kas ta soo­viks edas­pi­di jalg­rat­ta ATV vas­tu väl­ja va­he­ta­da: „Ilm­selt ta­haks edas­pi­di sõi­ta mõ­le­ma­ga, ole­ne­valt olu­kor­rast.”

0

Ees­ti ar­bo­ris­ti­de ühing te­gi tal­gu­päe­va Pi­ka­ve­re mõi­sa­par­gis, Sma­rag­di dend­ro­par­gis ja hin­das Aru­kü­la al­lee ho­bu­kas­ta­neid.

„Met­sa ja par­ki kas­va­ta­tak­se sae ja kir­ve­ga, po­le mi­da­gi pa­ra­ta. Sa­ge­li ei ta­he­ta mõis­ta, et park on­gi ini­me­se ku­jun­da­tud ning töö sae­ga käib ku­jun­da­mi­se­ga kaa­sas,” rää­kis Pi­ka­ve­re kü­la ela­nik, ar­bo­ris­ti­dip­lo­mi­ga Mark­ko Maa­sik, kes koos Eve-Vik­to­ria Las­ber­gi­ga kor­ral­das Raa­si­ku val­las MTÜ Ees­ti Ar­bo­ris­ti­de Ühing tal­gu­päe­va.
Põ­hi­töö käis 1. ap­ril­lil Pi­ka­ve­re mõi­sa­par­gis. Mark­ko Maa­sik rää­kis, et ühing on kor­ral­da­nud hea­te­ge­vus­lik­ke tal­gu­päe­vi mit­mel aas­tal, tä­na­vu pak­kus ta, et ar­bo­ris­tid võik­sid tul­la töö­le Raa­si­ku val­da – te­ha mi­da­gi ka­su­lik­ku Raa­si­ku val­la­le ning Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li­le. Sa­mal ajal, kui suu­rem selts­kond töö­tas mõi­sa­par­gis, käi­sid mõ­ned arboristid vaa­ta­mas Aru­kü­la ho­bu­kas­ta­nial­leed, mille äär­de on plaa­nis ra­ja­da kerg­liik­lus­tee, val­gus­tu­se­ga tee ra­ja­mi­ne sei­sab ra­ha­nap­pu­se ta­ga. Al­lee puu­de le­hed lä­he­vad su­vi­ti pruu­niks. Sõl­tu­ma­ta puu­de hai­gu­sest tu­leb kerg­liik­lus­tee ra­ja­mi­seks ühelt poolt teed kas­ta­nid ma­ha võt­ta na­gu­nii, see on ka kerg­liik­lus­tee ra­ja­mi­se pro­jek­tis.
Ar­bo­ris­tid vaat­sid puud üle ning kin­ni­ta­sid – puu­des on kee­ru­koi, mis on vii­ma­se paa­ri­küm­ne aas­ta jook­sul Eu­roo­pas hoog­salt le­vi­nud. Kee­ru­koid on ho­bu­kas­ta­ni leh­te­des­se pu­ge­vad pi­si­lib­li­kad, mil­le röö­vi­kud toi­tu­vad le­he­koes peal­mi­se ja alu­mi­se kat­te­ki­hi va­hel. Te­kib üm­mar­gu­ne, al­gu­ses poo­lel­di lä­bi­pais­tev, kuid kii­res­ti pruu­nis­tuv laik­kae­vand, mi­da röö­vik pi­de­valt suu­re­maks õõ­nes­tab.
Mark­ko Maa­sik üt­les, et kee­ru­koi pä­rast puid kind­las­ti ko­he ma­ha võt­ma ei pea: „Puu aas­ta­kasv vä­he­neb sel­le tõt­tu um­bes 30 prot­sen­ti ning sel­le kah­jus­tu­se­ga tu­leb puu toi­me veel pi­ka aja jook­sul. Uu­te­le is­tu­tus­te­le ja ka va­ne­ma­te­le puu­de­le aga ei to­hi te­ha kah­ju os­ka­ma­tu hool­du­se­ga, mis on kah­juks vä­ga le­vi­nud ja mil­le­le ei pöö­ra­ta eri­list tä­he­le­pa­nu.”
Pi­ka­ve­re mõi­sa­par­gis võt­sid ar­bo­ris­tid ma­ha küm­me­kond oht­lik­ku puud. Mark­ko Maa­sik sõ­nas, et suurim puu, mis langetati, oli mõi­sa pea­hoo­ne kül­jeuk­se kõr­val ol­nud pärn. Saa­gi­mi­se­le ku­lus mi­tu tun­di, sa­da­kond aas­tat va­na puu saeti ala­tes lad­vast osa­de kau­pa ning sel­gus, et tü­vi oli seest õõ­nes ning mä­da­ni­kust tu­ge­vas­ti kah­jus­ta­tud. Kän­nu jät­sid ar­bo­ris­tid koo­li­pe­re­le vä­li­lauaks, suu­re­mad ok­sad pin­ki­deks. Väik­se­mad ok­sad läk­sid lä­bi hak­ku­ri ning on plaa­nis ära ka­su­ta­da koo­liõue peen­ra­maa­de ja­lu­tus­tee­de kat­mi­seks. Ma­ha võe­ti ka mit­med saa­re­sur­ma hai­gu­se käes kan­na­ta­vad puud.
Mark­ko Maa­sik mär­kis, et ha­ri­lik tamm ja ho­bu­kas­tan, mi­da tea­tak­se kui võim­said ja vas­tu­pi­da­vaid puu­lii­ke, on kuu­lu­ta­tud Eu­roo­pas mit­te­pers­pek­tiiv­se­teks lii­ki­deks, ku­na neil on pal­ju hai­gu­seid.
Ta lau­sus, et mõi­sa­par­gi­le on plaa­nis te­ha ilu­sam vä­li­mus: „Pa­ra­ku oli val­las paar aas­tat ta­ga­si hool­da­ja, kes trim­mer­das puud esi­me­se su­ve­ga sur­nuks. Nüüd tuleb need puud ma­ha lõi­ga­ta. Pi­ka­ve­res olid vii­ma­ti hool­dus­tööd küm­me aas­tat ta­ga­si.”
Ta li­sas, et mõisakoolide parke on rikutud sellega, et pan­nak­se is­ti­kuid sin­na, kus ar­va­tak­se ole­vat ilus ega ar­ves­ta­ta par­gi aja­loo­list maas­ti­ku­ku­jun­dust.
Ar­bo­ris­tid koos­ta­sid mõi­sa­par­gi­le is­tu­tusp­laa­ni, mil­le jär­gi võiks taas­ta­da mõi­sa kaa­ral­lee. Prae­gu on mõi­saa­jast al­les mõ­ned va­nad saa­red, le­hi­sed, muu on val­da­valt ise­tek­ke­li­ne. Ar­bo­ris­tid pa­nid kir­ja ka kõik puu­lii­gid, et las­te­le õp­pi­mi­seks saaks seada puu­de juur­de sil­did.
Mark­ko Maa­sik, kes töö­tab Tal­lin­nas Kad­rio­ru par­gis pro­jek­ti­ju­hi­na, rää­kis, sa­ge­li on tul­nud kok­ku puu­tu­da sel­le­ga, et rah­vas on pa­ha­ne, kui mõ­ni puu tu­leb ma­ha raiu­da. On pan­dud end ka käe­rau­da­de­ga puu kül­ge. Le­pi­tak­se siis, kui is­tu­ta­tak­se mi­da­gi ilu­sat ase­me­le.
„Pa­ra­ku ela­me, vä­he­malt lin­nas, va­ne­ma­te  puu­de su­re­mi­se ajal. Nii suu­ri puid na­gu va­nas­ti, ei kas­va enam ku­na­gi ase­me­le, sest vib­rat­sioon, tä­na­va­sool, mü­ra ja õhu­saas­te on muu­tu­nud ai­na võim­sa­maks,” rää­kis ta.

0

Xi­lo­fo­no saa­vu­tas esi­ko­ha Pe­ter­bu­ri vo­kaal- ja inst­ru­men­taal­muu­si­ka kon­kurss-fes­ti­va­lil „Aka­dee­mia”.

Keh­ra kuns­ti­de­koo­li plaat­pil­li­de an­sam­bel Xi­lo­fo­no esi­tas 25.-28. märt­si­ni toi­mu­nud kon­kur­sil ne­li osa süi­dist „Mo­zart in mi­nia­tu­re” ning an­samb­li liik­me Get­ter Mä­gi oma­loo­min­gu­li­se teo­se „Vihm”. Esi­koht saa­vu­ta­ti inst­ru­men­taa­lan­samb­li­te ka­te­goo­rias, kus oli kok­ku 5 osa­le­jat – pea­le Keh­ra plaat­pil­lian­samb­li veel üks viiu­li-, üks keel­pil­lian­sam­bel, or­kes­ter ja rah­va­pil­lian­sam­bel. Üld­se oli fes­ti­va­lil sa­da­kond osa­le­jat. An­samb­leid hin­das 4liik­me­li­ne žü­rii, ku­hu kuu­lu­sid Sankt-Pe­ter­bur­gi muu­si­ka­kõrg­koo­li­de õp­pe­jõud.
Pea­le sel­le esi­nes Xi­lo­fo­no Sankt-Pe­ter­bu­ris veel ka­hel kor­ral – Ler­mon­to­vi ni­me­li­se raa­ma­tu­ko­gu saa­lis ning fes­ti­va­li lõpp­kont­ser­dil.
„Kõi­ki­del kont­ser­ti­del võe­ti meid soo­jalt vas­tu, kii­de­ti esi­ne­mist ning an­samb­li hu­vi­ta­vat ja ai­nu­laad­set kõ­la ning rõ­hu­ta­ti, et ole­me Sankt-Pe­ter­bur­gi ala­ti ta­ga­si oo­da­tud,“ üt­les Xi­lo­fo­no ju­hen­da­ja Ka­di Voo­sel, kes käis 4 aas­tat ta­ga­si sa­mal kon­kur­sil Xi­lo­fo­no eel­mi­se koos­sei­su män­gi­ja­na. Ka too­kord või­de­ti esi­koht – see­tõt­tu olid Keh­ra plaat­pil­li­noo­red „Aka­dee­mia­le“ tä­na­vu vä­ga oo­da­tud.
Xi­lo­fo­no koos­sei­sus män­gi­vad Ane Laan­de, Maar­ja-Liis Mar­dim, Get­ter Mä­gi, Me­ri­li Kütt, Dia­na-Leo­ke Bo­sen­ko, He­le­ri-Kar­men Hõr­rak, Ma­rind­ra Soik­ka, Sil­le Uus­ta­lu ja Epp Vis­la­puu.
Ju­hen­da­ja kii­tis: „Kon­kur­sil esi­ne­sid tüd­ru­kud vä­ga häs­ti. Sel­le ni­mel sai eel­ne­valt pal­ju tööd teh­tud. Nad on plaat­pil­le män­gi­nud 5-7 aas­tat.“
Nel­ja päe­va jook­sul jõud­sid Xi­lo­fo­no liik­med kü­las­ta­da ka Pe­ter­bu­ri täht­sa­maid vaa­ta­mis­väär­su­si.
„Ole­me vä­ga tä­nu­li­kud Xi­lo­fo­no toe­ta­ja­te­le – Ani­ja val­la­va­lit­su­se­le ja meie ko­du­te­ha­se­le, ASi­le Ho­ri­zon Pulp & Pa­per,“ üt­les Keh­ra kuns­ti­de­koo­li di­rek­tor Ene Kerb, kes vas­tu­tas rei­si kor­ral­dus­li­ku poo­le eest.

0

Kaks eel­mist rii­gi­han­get ebaõn­nes­tu­sid.

Veeb­rua­ris kuu­lu­tas Ani­ja val­la­va­lit­sus väl­ja liht­han­ke Keh­ra ter­vi­se­kes­ku­se re­konst­ruee­ri­misp­ro­jek­ti koos­ta­ja leid­mi­seks. Pak­ku­mus­te hin­da­mi­se kri­tee­rium oli ma­da­laim hind. Liht­han­ge teh­ti, ku­na ter­vi­se­kes­ku­se üm­be­r­ehi­tu­se pro­jek­ti mak­su­mu­seks oli prog­noo­si­tud 32 000 eu­rot – liht­han­ke piir on 40 000 eu­rot.
Han­ge tu­li tun­nis­ta­da keh­te­tuks, sest ai­nus esi­ta­tud pak­ku­mus üle­tas rii­gi­han­ke piir­mää­ra, sel­gi­tas val­la ehi­tuss­pet­sia­list Vil­jo Leis. Ta ole­tas, et roh­kem han­kes osa­le­jaid ei ol­nud see­tõt­tu, et ol­di kind­lad – na­gu­nii han­ge tü­his­ta­tak­se.
9. märt­sil ot­sus­tas val­la­va­lit­sus kor­ral­da­da ter­vi­se­kes­ku­se üm­be­re­hi­tu­se pro­jek­tee­ri­mi­seks uue, ava­tud han­ke­me­net­lu­se. Sel kor­ral esi­ta­ti kaks pak­ku­mist – üks fir­ma lu­bas pro­jek­ti te­ha 67 000, tei­ne 19 000 eu­ro eest. Ka see han­ge tun­nis­ta­ti keh­te­tuks, ku­na kumb­ki pak­ku­ja ei kva­li­fit­see­ru­nud.
„Pak­ku­mi­sed teh­ti lo­ha­kalt, do­ku­men­did pol­nud kor­ras,“ üt­les Vil­jo Leis.
30. märt­sil ot­sus­tas val­la­va­lit­sus kor­ral­da­da pro­jek­tee­ri­ja leid­mi­seks kol­man­da han­ke: „La­si­me nüüd kva­li­fit­see­ri­mis­tin­gi­mu­si pi­sut lõd­ve­maks. Enam ei nõua va­ra­se­mat ter­vi­sea­su­tu­se pro­jek­tee­ri­mi­se ko­ge­must, ku­na sel­li­seid et­te­võt­teid on vä­he ning need­ki ju­ba hõi­va­tud.“
Pak­ku­mi­si saab te­ha 17. ap­ril­li­ni.
Pro­jek­tee­ri­ja­te suu­re töö­koor­mu­se tõt­tu pi­ken­da­ti ühe kuu võr­ra ka pro­jek­ti val­mi­mis­täh­tae­ga. Ae­ga on 7 kuud, pro­jekt peab val­mis ole­ma det­semb­ri al­gu­seks.
„Soo­vi­si­me veel sel aas­tal lä­bi viia ka ehi­tus­han­ke, et järg­mi­se aas­ta ee­lar­ves­se saaks pan­na ter­vi­se­kes­ku­se ehi­tu­se täp­se mak­su­mu­se. Nüüd lük­kub ehi­tus­han­ge ilm­selt det­semb­ri lõp­pu või jaa­nua­ris­se. Ehi­ta­ma saab ha­ka­ta tõe­näo­li­selt aas­ta pä­rast ap­ril­lis,“ lau­sus ehi­tuss­pet­sia­list.
Ani­ja val­la­va­lit­sus taot­les Keh­ra ter­vi­se­kes­ku­se re­no­vee­ri­mi­seks ja sin­na es­ma­ta­san­di ter­vi­se­kes­ku­se te­ge­mi­seks Eu­roo­pa Lii­du Re­gio­naal­a­ren­gu­fon­dist 412 210 eu­rot. See on 75 prot­sen­ti pro­jek­ti abi­kõl­bu­li­kest ku­lu­dest. Ter­vi­se­kes­ku­se re­konst­ruee­ri­mi­se ko­gu­mak­su­mus on 653 472 eu­rot.
Es­ma­ta­san­di ter­vi­se­kes­ku­ses pea­vad ül­dars­tia­bi­tee­nust osu­ta­ma mi­ni­maal­selt 3 ni­mis­tu­ga pe­rears­ti kok­ku vä­he­malt 4500 ini­me­se­le. Es­ma­ta­san­di ter­vis­hoiu ko­hus­tus­li­kud põ­hi­tee­nu­sed on pea­le ül­dars­tia­bi veel ko­duõen­dus, äm­mae­man­da ise­seis­va vas­tu­võ­tu ning fü­sio­te­raa­pia­tee­nus.