Kolmapäev, 29. märts 2017
Artiklid

0

Üldplaneering valmib kõige varem kahe aasta pärast.

Raasiku vallas kehtib praegu 2005. aastal kehtestatud üldplaneering. Vajadus uuendatud planeeringu järele on olnud aastaid. Kui tänavu jaanuaris sai selgeks, et Raasiku vald täidab haldusreformi rahvaarvu kriteeriumit ning saab jätkata iseseisvalt, algas uue üldplaneeringu koostamise ettevalmistus.
Raasiku vallavanem Raivo Uukkivi selgitas märtsikuu volikoguistungil, et alates 2005. aastast on olnud mitmeid seadusemuudatusi, on osutunud vajalikuks täpsustada elamuehituspiirkondi ning ettevõtluse arendamise võimalusi: „Pärast 2013. aasta kohalikke valimisi otsustati minna edasi olemasoleva üldplaneeringuga ning mitte algatada uuendamise menetlust, kuna polnud selge, millised hakkavad olema haldusreformi kriteeriumid, kuidas kujunevad omavalitsuste piirid ja kas Raasiku vald säilitab oma iseseisvuse või mitte.”
Ta sõnas, et 2017. aasta eelarves on arvestatud valla arengudokumentide uuendamisega: üks neist on üldplaneering keskkonnamõjude strateegilise hindamisega. Kogu tegevuseks on planeeritud 50 000 eurot, millest pool arvestatud 2017. aasta eelarvesse.
Aare Ets lausus, et kuna tegu on niivõrd tähtsa otsusega, ei tohiks seda kiirustades vastu võtta, vaid põhjalikumalt arutada ja kõrvaldada lähteülesandest kõik võimalikud puudused.
Arengu- ja keskkonnakomisjoni esimees Jako Reinaste ütles, et tehniline kirjeldus on käinud komisjonides ning läbi pädeva juristi, arengu- ja keskkonnakomisjoni liikme, rahandusministeeriumi nõuniku Anni Konsapi pilgu alt.
Uus üldplaneering aitab Jako Reinaste sõnul ühe olulisema asjana paika panna vallas seni vastuolusid tekitanud küsimusi: mida ehitusega seoses silmas pidada, mis alustel käib maade tükeldamine, kuidas muuta maad elamu- või tööstusmaaks.
Volikogu võttis üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise vastu 11 poolt- ja 2 erapooletu häälega. Vallavalitsus korraldab konkursi konsultandi leidmiseks.
Vallavanem sõnas, et konsultandi leidmisega on üsna kiire, sest kuna haldusreform läheb edasi, tuleb kõikidel liitunud omavalitsustel teha uus üldplaneering, see aga viib tõenäoliselt konsultantide hinnad lakke, häid konsultante ei pruugi vajalikul arvul jaguda.

0

Vabakutseline loodusgiid MAREK VAHULA soovib panna Kasispea küla Junkru talu seinale „Lahemaa ajaloo” mälestustahvli.

Paljudest raamaturiiulitest võib leida Enn Tarveli valgete kaantega raamatu „Lahemaa ajalugu”, mis ilmus esimest korda trükist 1983. aastal, kordustrükk 10 aastat hiljem. Raamatu on otsustanud uuesti tähelepanu alla tuua ja Lahemaa koolide soovitusliku kirjanduse hulka lisada loodusgiid ja bioloog, Lahemaa rahvuspargi asjatundja Marek Vahula.
„Kadrina kool oli esimene, kus teos soovitusliku kirjanduse hulka võeti. Kuusalu oli järgmine ning Loksa ja Kunda veel mõtlevad,” rääkis Rakvere elanik, Neeruti külast pärit Marek Vahula kohtumisel Kuusalu kooli õpilastega esmaspäeval, 13. märtsil.
Ta jutustas, et hakkas loodushuvilisena ümbrust uudistama Neerutis, kus sai lapsena sõbraks metsavahiga, kes rääkis talle lugusid mõisast, pargist, järvedest ja metsadest: „Kui sain täisealiseks, jäi sellest väheks. Hakkasin avastama Lahemaad, jõudsin välja Kuusallu, hakkasin niiöelda Lahemaa meheks.”
Lahemaalt on ta kogunud pool tuhat looduslugu. Ta hakkas Lahemaa giidiks – 8 aastat töötas professionaalina, sama kaua muude tööde kõrvalt vabakutselisena.
Marek Vahula sõnas, et giiditööle andis tõuke „Lahemaa ajaloo” raamat: „Lugesin selle ühe kuuga läbi, kui talvitusin Setumaal. Külmas ja üksinduses jäi sisu hästi meelde. Enn Tarvel on teinud ära tänuväärse töö ning kuigi Lahemaa kohta on ilmunud ka teisi raamatukesi ja brošüüre, on tema oma minu arvates parim ja hea jutujooksuga. Sellest sai minu Lahemaa aabits.”
Ta lisas, et Enn Tarvel on praegu 84aastane, ning pani raamatu kirja üle 30 aasta tagasi Kasispea külas Junkru talus. Sinna seinale soovib Marek Vahula edaspidi kinnitada „Lahemaa ajaloo” sünnikoha mälestustahvli.
Marek Vahula märkis, et kui rääkis Enn Tarvelile oma ideest viia raamat soovitusliku kirjanduse hulka, oli kirjanik mõttest vaimustuses.
Kuusalu kooli huvijuht Saima Kallionsivu, kes Marek Vahulaga sel teemal suhtles, lausus, et oli mõttega päri: „Kuusalu on Lahemaa kõrval, kuid väga palju me sellest ei tea. Loodusest ehk veel, kuid ajaloost mitte eriti. Kohustusliku kirjanduse hulka raamatut kindlasti panna ei saa, küll aga soovituslike hulka.”

Loodushuviline MAREK VAHULA: „Lahemaa on imekaunis maapiirkond, kus elu pole veel välja surnud. Seda suuresti tänu turismile.”

Loodushuviline MAREK VAHULA: „Lahemaa on imekaunis maapiirkond, kus elu pole veel välja surnud. Seda suuresti tänu turismile.”

OPERATSIOON „PÄRLIPÜÜDJA”
Kohtumisel osalenud noored tõdesid, et on „Lahemaa ajaloo” raamatut küll näinud, lugenud aga veel pole. Nad rääkisid, et matkamine huvitab väga, seega oleks huvitav lugeda täpsemalt nendest paikadest, kus on käinud. Noored pakkusid, et raamatule võiks tulla ka moodsam, tänapäevaelu kajastav järg.
Marek Vahula mainis, et väga populaarsed on Lahemaa öömatkad: „Idee sai alguse sellest, et mõnikord tuli väga vara ärgata, et minna kogu grupiga hommikul kell neli rabasse metsise mängu vaatama. Mõtlesin, et miks mitte siis juba öö läbi matkata ja päeval magada. Õpime öösel lõket tegema, päikesetõusu pildistama, sääski eemale peletama. Väga huvitav on käia öösiti mõisaparkides, kus lendavad nahkhiired. Valgetel suveöödel on kõige populaarsemad rannajoonematkad.”
Marek Vahula huvi on ka Eesti loodusrekordite kogumine. Üheks erilisemaks rekordiks peab ta Kuusalu vallast 1993. aastal leitud ebapärlikarpi, mille vanuseks määras Rootsi teadlane 134 aastat. Praegu tegeleb Marek Vahula loodusrekordite kogumisega ning palub, et kõik huvilised talle neid saadaksid. Plaanis on välja anda raamat.
Ebapärlikarpidest on ta teinud oma diplomitöö, soov on teha ka film: „Paraku pole ebapärlikarbid 40 aastat paljunenud, nende arvukus hääbub. Neid on üritatud päästa, kuid maaparanduskraavide rajamine on andnud saatusliku hoobi. Karbid saavad elada liivase ja kruusase põhjaga jões, mudakihi all ei saa nad hapnikku ja hukkuvad.”
Ta lisas, kaudselt on arvukust mõjutanud seegi, et 25-26 aastat pole olnud korralikku külma talve, liiga teevad ka koprad ning vesi läheb liiga soojaks ja mudaseks.
Marek Vahula rääkis, et Kolga mõisa maadelt viidi kunagi pärle ka Venemaale: „Olen käinud Venemaal uurimas, kas keegi teab nendest pärlitest midagi. Paraku pole keegi kuulnud, kuid usun, et leian mõne niidiotsa. Kutsun seda projekti „Pärlipüüdjaks”.”

0

„Sibulad ja šokolaad” sai valmis Raasiku valla 25. sünnipäevaks.

Reedel, 10. märtsil, Raasiku valla juubelinädalal, jõudis Raasiku rahvamajas esimest korda lavale Andrus Kivirähki näidend „Sibulad ja šokolaad”. Näitlesid Raasiku lasteaia Oravake töötajad.
Alguses oli planeeritud, et toimub suur teatripäev, kus saavad esineda kõikide rühmade lapsed, täiskasvanud üllatavad näidendiga. Mõni päev enne üritust teatas aga lasteaia direktor Stella Heiberg, et haigus on murdnud maha paljud lapsed ja ka muusikaõpetaja. Ainus rühm, kelle etteaste polnud seotud muusikaõpetajaga, oli Lendoravate rühma rahvatants, mis koos näidendiga ka rahvamajas lavale jõudis. Laste juhendaja oli nende õpetaja Liina Veerbaum.
Saali publikut täis toonud ja tugeva aplausi teeninud näidend „Sibulad ja šokolaad” oli lasteaia endise direktori, praeguse õpetaja Linda Wróbeli lavastatud.
Ta rääkis, et tegelikult oli soov korraldada samasugune teatripäev, nagu möödunud aastal: „Hiljem aga selgus, et iga asutus peab valla sünnipäeva puhul korraldama mingi ürituse. Otsustasime, et kuna kahte üritust kahel kuul ei jõua, teeme etenduse valla sünnipäevaks.”
Lavastajaks pandi ta tagaselja: „See otsustati pedagoogilise nõukogu koosolekul, kus mind polnud kohal. Teatakse minu teatrihuvi ning et käin Tallinna rahvaülikoolis Kristo Viidingu teatristuudios. Kuna tegeleme seal just ulmeteemaga, tahtsin ka Raasikul midagi sellist proovida.”
Linda Wróbel, kes on ka Raasiku harrastusnäitetrupi Lustiring liige, võttis seejärel raamatukogust endale palju lastenäidendeid ja hakkas otsima sobivat. Ta pani kokku Andrus Kivirähki „Sibulad ja šokolaad” ning Dagmar Normeti „Jumpovaari”.
Lavastaja sõnas, et teksti on palju kärbitud ja kohandatud, sisse toodud valla sünnipäeva teema, mille tekstid kirjutas ta ise.
„Otsisin nime planeedile, kust tulnukad lavastuses tulevad. Kuna Raasiku kõlab tagurpidi väga kõlavalt, sai nimeks Ukisaar. Tulnukate nimed Adnil ja Akiraam ehk Linda Wróbel ja Maarika Lekarkin,” rääkis lavastaja, kes ka ise lavale astus.
Näitlema valis ta õpetajad, kellega koos on lasteaias tehtud palju näidendeid: „Uus õpetaja on Külliki Kessel, kes pole meiega koos varem teinud, sest tuli alles jaanuaris meie lasteaeda tööle. Ta sai suurepäraselt hakkama!”
Lavastaja tõdes, et proovide periood oli raske, sest õpetajad käivad tööl erinevatel päevadel. Proove tuli teha aga igal päeval.
Ta lausus, et jäi näitlejatega väga rahule, kõik osatäitjad sobisid oma rolli hästi ning koos aidati kaasa lavastuse valmimisele. Tulnukate tähelaeva meisterdas Maarika Lekarkin, muusikat aitas valida ja kavalehe tegi Ira Haavisto. Valgustuse ja heliga tegeles Erik Tammsoo. Lavastust tulid vaatama nii lapsed, nende vanemad kui ka need, kellel pole lasteaiaga seost. Mare ja Toomas Männik Kostiverest ütlesid, et nende mõlemad, nüüdseks täiskasvanud lapsed on käinud Raasiku lasteaias ning saanud sealt julguse ja lavakogemuse: „Alles märtsi alguses avasid Raasiku lasteaia õpetajad maalinäituse, nüüd etendavad Kivirähki ja suurepärasel tasemel. See eneseväljendusviis on lastele tohutu eeskuju.”

0

Puuduvate parklakohtade ehitamine Kehra korrusmajade juurde on korteriühistute mure.

Anija valla elanikele mõeldud ühte Facebooki gruppi postitati foto kurjast kirjast, mille leidis Lehtmetsa kortermaja elanik oma auto kojamehe vahelt. „Isehakanud parkimiskontrolör“ soovitas mitte just eriti viisakas sõnastuses, et autoomanik võiks oma masina mujale parkida. Postituse kommenteerijad kinnitasid, et Kehras on tõesti suur parkimiskohtade probleem – näiteks ühe 48korteriga maja juures on vähem kui üks parkimiskoht kahe korteri kohta. Arvati, et probleemi peaks lahendama vallavalitsus, seda enam, et majaesised teed on autosid niivõrd täis pargitud, et õnnetuse korral ei saa ka päästemasin nende juurde.
PARKLATE RAJAMINE – KORTERIÜHISTU ÜLESANNE
Anija valla ehitusspetsialist Viljo Leis rääkis Sõnumitoojale, et ka vallavalitsuselt on küsitud, millal vallavalitsus kortermajade juures parkimise korda saab, ning riieldud, kui näiteks Kose maantee 34 maja ette tehti korralik parkla ja pandi teiste jaoks üles parkimist keelavad märgid. „Aga parkla tegi korteriühistu ise ning neil on õigus lubada seal oma autot hoida vaid oma maja elanikel,” ütles ta.
Viljo Leis tõdes, et parklakohti Kehra kortermajade juures ei jagu: „Kui vallavalitsus tegi Lepatriinu lasteaia ette suurema parkla, hakkasid sinna oma autosid parkima ka kõrvalmajade elanikud, hommikul oli parkla täis, lasteaeda tulijate jaoks polnud kohti. Siis panime parkla juurde märgi – öösel võivad elanikud seal oma autosid hoida, kuid hommikul kella 7 peavad olema need sealt läinud.“
Sarnaselt Kose maantee 34 rahvaga on ehitusspetsialisti sõnul majaesiseid parklaid laiendanud Kehras päris mitu korteriühistut – kõige esimesena tehti Kooli tänav 21 maja juurde. Parklaid on laiendanud ka Kooli tänav 4, 12, Kose maantee 28, 30 ja veel mitu korteriühistut. Mõne maja juures pole muret – näiteks seal, kus on lähedal kunagisest Parkla poest alles jäänud avar parkla. Siiski on rohkem neid kortermaju, kus parklakohtadega endiselt kitsas.
Ehitusspetsialist soovitas ka nende elanikel hakata asjaga tegelema. Kõigepealt peaksid korteriühistud taotlema vallavalitsusele parkla jaoks maad.
„Kortermajade vahel ja ümber on valla maa. Meil on kehtestatud maa kasutusele andmise kord parklate ja prügikastide rajatiste jaoks. Sõlmime ühistuga lepingu ning nad saavad endale ise parkla ehitada. Siis võivadki seal parkida ainult selle maja elanikud. Ilmselt on neil ka omavahel kokku lepitud, kes kuhu pargib,“ rääkis Viljo Leis.
Ta rõhutas, et majal peab kindlasti olema korteriühistu, kuna vallavalitsus sõlmib maakasutuslepingu ühistuga. Enamasti on iga korrusmaja ees väike „tasku“ autode jaoks ning haljasala arvelt on võimalik seda suurendada.
Vallavalitsus on korteriühistud toetanud majaesiste teede remontimise-ehitamisega: „Näiteks Kooli 12 ühistuga ehitasime koos – vald tegi läbisõidutee, nemad parkla. Kooli 8 puhul teeme samuti, see on kavas tänavu.“
Vallaarhitekt Inga Vainu sõnul tasuks parklakohtade planeerimisel arvestada, et iga korteri kohta oleks vähemalt üks autokoht. „Elanikud ei arva sageli, et neid on nii palju vaja, kuid elu näitab, et on küll,” märkis ta.
Enne parkla ehitamise alustamist tuleb vallavalitsusse esitada projekt: „Vaatame üle, et kõik oleks õigesti, ristmikud oleksid nähtavad.“
Projekti ei pea tellima litsenseeritud projekteerijalt, selle võivad inimesed ka ise joonistada, kuid eelnevalt on vaja maamõõtjalt tellida topoplaan, mille peal on kõik tehnovõrgud, puud ja postid, ka olemasolev parkla.
PARKLAKOHA MAKSUMUS – KUNI 700 EUROT
Lehtmetsa küla Kose maantee 34 elanik Marek Suik kinnitas, et parkla tegemiseks vajalik asjaajamine polnud sugugi keeruline, ettevalmistusteks kulus paar kuud. Eelnevalt oli majas üldkoosolek, kus arutati, kui palju parklakohti teha. Lepiti kokku, et iga korter tasub vähemalt ühe eest. Kes soovis, sai ka lisakohti.
„Õnneks meil oli ruumi täpselt nii palju, kui oli kohti vaja. Meil on 23 korterit ja parklakohti on 30. Nüüd on igal korteril kindlad autokohad,“ sõnas ta.
Parkla rajamise kulud jagati kohtade arvuga, nii saadi ühe koha hind, mis tuli koos kõigi kuludega ligikaudu 700 eurot: „Kuid meie tegime väga kapitaalselt. Kaevasime üles kogu vana parkla ja rajasime uue tänapäevanõuetele vastavalt – korralik aluspõhi alla ja asfalt peale. Tulevikule mõeldes – et ei peaks hiljem enam kaevama – panime maha ka kõri kaabli jaoks. Autokohtade ette tulevad pistikud, et oleks võimalik saada elektrit näiteks autot soojendamiseks või puhastamiseks.“
Kuna kohe hakkasid uude parklasse oma autosid panema teiste majade elanikud, pandi üles märgid, mis lubavad seal parkida vaid Kose maantee 34 korteriühistu liikmetel.

0

Sellest aastast on Anija mõisas virtina asemel uus ametikoht – sündmuste korraldaja.

Anija mõisa arendusjuht Janne Kallakmaa selgitas, et virtin pidi olema nii maja perenaine kui korraldama kultuuriüritusi. Sellest aastast on virtina ametikoht jagatud kaheks. Varem poole kohaga töötanud koristaja on nüüd täiskohaga koristaja-perenaine, kelle ülesanne on kogu maja korras hoida, vastutada mõisa üldilme eest.
„Tema peab jälgima ka seda, et laudadel oleksid puhtad linikud – varem tegi niisuguseid asju virtin,“ sõnas Janne Kallakmaa.
Teist poolt virtina varasemast tööst hakkab tegema sündmuste korraldaja: „Kuna mõisas toimub järjest rohkem üritusi, on töömaht kasvanud, sündmuste korraldaja saab kultuuritöösse põhjalikumalt süveneda. On sisuliselt kultuurijuht. Ta peab hakkama mõisa turundama. Olen mõisa teenuste paketid välja töötanud, need tuleb nüüd turule paisata.“
Kolm eelmist virtinat on Anija mõisast lahkunud enne katseaja lõppu. Janne Kallakmaa märkis, katseaeg on selleks, et asutus saaks otsustada, kas töötaja on neile sobiv ning ka inimene näeb, kas töö talle sobib: „Kultuuritöö puhul tuleb arvestada, et see ei ole kindlatel kellaaegadel, väikeste laste vanematele ei pruugi sobida.“
Konkurss Anija mõisa sündmuste korraldaja leidmiseks kestis 27. veebruarini. Kandideerimissoove esitati 24. Janne Kallakmaa kinnitusel on konkurents tihe, rohkem kui pooled on tugevad kandidaadid. SA Anija Mõisa Haldus juhatuse ja nõukogu komisjon valis neist välja 5, kes kutsuti vestlusele. Nende seas on Kehra, Kuusalu ja Tallinna inimesi. Arendusjuht avaldas lootust, et valik tehakse käesoleva nädala jooksul. Sündmuste korraldaja peaks tööle asuma niipea kui võimalik, et Janne Kallakmaa saaks keskenduda oma põhitööle – mõisa arendamisele ja rahataotlusprojektide kirjutamisele.

0

Loksa linnavolikogu otsustas võtta teadmiseks vabariigi valitsuse ettepaneku moodustada Kuusalu valla ja Loksa linna ühinemisega uus haldusüksus Kuusalu vald. Otsuse teises punktis on, et linnapeal Värner Lootsmannil korraldada Loksa linnavolikogu otsuse „Arvamuse avaldamine vabariigi valitsuse ettepaneku kohta“ eelnõu koostamine hiljemalt 27. aprilliks 2017. Arvamuse ettevalmistamisel lubada õigusabi saamiseks vajadusel kaasata Advokaadibüroo Varul AS.
Otsuse seletuskirjas on lause: „Linnavolikogu on arvamusel, et Loksa linn on ka praegu võimeline iseseisvalt korraldama ja juhtima kohalikku elu ning täitma seadusest tulenevaid ülesandeid – haldusreformi eesmärk on Loksa linna puhul täidetud ka haldusterritoriaalse korralduse muutmiseta.“
Värner Lootsmann selgitas istungil, et volikogul on aega vabariigi valitsusele arvamuse esitamiseks 15. maini, vabariigi valitsus peab otsuse langetama 15. juuniks, otsust saab kohtus vaidlustada 15. juulini. Ta lisas, et rahvaküsitlus on soovituslik, see tuleks läbi viia 23. ja 24. aprillil, küsitluse materjal lisatakse vabariigi valitsusele saadetavale arvamusele.

0

Enamikus üldhariduskoolidest on praegu kevadvaheaeg, sügisel viiele õppeperioodile üle läinud Kehra gümnaasiumis käib õppetöö.

Paar aastat tagasi said omavalitsused ja koolid õiguse kehtestada riiklikest erinevad vaheajad. Ida-Harjumaal tegi seda esimesena Kehra gümnaasium, kus sellest õppeaastast on 5 koolivaheaega: sügisvaheaeg oli 22.-30. oktoobrini, talvevaheaeg 23. detsembrist 5. jaanuarini, lisavaheaeg 18.-26. veebruarini, kevadvaheaeg kestab 14.-23. aprillini ning suvevaheaeg 10. juunist 31. augustini.
Kehra kooli direktor Kaido Kreintaal põhjendas muutust sellega, et neli vaheaega jaotasid kooliaasta väga erineva pikkusega õppetsükliteks, kui jagada kooliaasta viieks, on kõik perioodid ühepikkused ehk 7 nädalat.
Tulevaks õppeaastaks on ka riiklikult kehtestatud 5 koolivaheaega. Haridus- ja teadusministri määrusega on kinnitatud, et koolivaheajad on 2017/2018. õppeaastal 21.-29. oktoobrini, 23. detsembrist 7. jaanuarini, 24. veebruarist 4. märtsini, 21. aprillist 1. maini ja 12. juunist 31. augustini. Anija vallavalitsus kehtestas kooli soovil Kehra gümnaasiumis neist siiski veidi erinevad vaheajad: 21.-29. oktoobrini, 21. detsembrist 3. jaanuarini, 17.-25. veebruarini, 14. -22. aprillini ja 12. juunist 31. augustini.
Kaido Kreintaal ei ole riiklike vaheaegadega rahul, kuna 5 õppeperioodi on nende puhul väga erineva pikkusega: „Esialgu tundub kõik ilus, aga kui riigi kehtestatud vaheaegu analüüsida, on õppeperioodid väga ebaühtlase pikkusega ning see pole mõistlik. Viimane õppeperiood on vaid 26 päeva pikk, seejuures viimane õppepäev on esmaspäev, mil ilmselt nagunii enam koolitööd ei toimu. Nii et sisuliselt on see õppeperiood pisut üle 20 päeva pikk. Meie soovime, et kõik perioodid oleksid ühepikkused, mitte et üks oleks 40, teine 20 päeva.“
Koolijuht selgitas, et Kehras algab uus õppeperiood alati esmaspäeval ning lõpeb reeglina nädala teises pooles. Kuigi päris võrdse pikkusega need pole, erinevad mõne õppepäeva võrra: „Õppetöö käib meil 7nädalaste perioodidena. See on õppetööks paras pikkus, mida lapsed suudavad hoomata, järgneb vaheaeg.“
Kaido Kreintaal kinnitas, et rohkem kui poole aasta jooksul ei ole 5perioodilisele õppele negatiivset tagasisidet saanud. Ka Kehra Kunstidekoolis, mille õpilastest suurem osa käib Kehra gümnaasiumis, on vaheajad samal ajal.
Anija valla teises üldhariduskoolis, Alavere põhikoolis, on sel õppeaastal riiklikult kehtestatud vaheajad, peale selle oli veebruaris lisavaheaeg. Kuidas on tuleval õppeaastal, ei osanud direktor Renna Reisi veel öelda: „Kaalume hoolikalt, milline aeg on meie õpilastele õppetööks parim. Kaasame otsustamisse ka õpilasesinduse ja hoolekogu.“

0

Mõisa- ja teedeajaloo huviline VALDO PRAUST koostas Eesti muinas- ja keskaegse teedevõrgu kaardi.

„Oluline osa Harju-Jaani kihelkonna muinasaegse Sagetake ehk Saientackeni varasemast asustuspildist on ära seletatav seda kanti kunagi läbinud magistraalteedega, mis on nüüdseks sajandeid nii maastikult kui ka inimeste mälust kustunud,” rääkis ajaloohuviline Valdo Praust Arukülas Raasiku valla ajalookonverentsil 10. märtsil, kus tutvustas Harju-Jaani muistset teedevõrku.
Küberneetikuharidusega ajaloohuviline Valdo Praust hakkas muistset teedevõrku uurima 10 aastat tagasi. Selleks analüüsis ta läbi paarkümmend tuhat kaarti, luges asustusajaloo ürikuid, uuris maastikku. Määras kaardile sood, rabad, jõed, järved, mõisad, külad, linnused ja hakkas uurima, kuidas võis olla nende ümber kujunenud teedevõrk.
Praegu Harju-Jaani kihelkonnast magistraalteid läbi ei lähe, kuid muinasajal oli seal ka üle-eestilise tähtsusega maanteid – üks sirge talimaantee läks otse läbi, teine riivamisi, ühest neist kujunes välja ka oluline suvine maantee.

Muistse teedevõrgu uurija VALDO PRAUST: „Harju-Jaani 13. sajandi maavalduste ja veskikohtade seis mõjutas hilisemaid talimaanteid.”

Muistse teedevõrgu uurija VALDO PRAUST: „Harju-Jaani 13. sajandi maavalduste ja veskikohtade seis mõjutas hilisemaid talimaanteid.”

Valdo Praust jutustas, et kui viikingiajal või veel varem hakkasid veeteedele lisanduma maismaateed, olid need alguses talimaanteed, mis läksid otse üle külmunud soode-rabade. Muinas- ja keskaegsed suvised kaugmaanteed kujunesid hiljem taliteede põhjal.
Ta rääkis, et Harju-Jaani südamest viis läbi Tallinna-Tartu edelapoolne talimaantee, praeguse Piibe maantee eellane, mis kulges Tallinnast üle Sõjamäe raba, läbi Lagedi ja Kulli küla praegusesse Aruküla teeristi, sealt üle Ata kõrtsikoha Kalesini. Suvel sai mööda selle tee haru nii Tartusse kui Virumaale.
Maantee suvine osa, mis jõudis praeguse Aruküla lähedusse üle Saha, on Valdo Prausti hinnangul andnud Harju-Jaanile kui ühe selle varasema nime – Sagetake ehk Sahatagune: „Kahjuks on nime seesugune tähendus praeguseks unustatud, sest 17. sajandi lõpus on Harju-Jaani kirjamehest pastor Johannes Heinrich Felicius seda väärtõlgendanud kui soode taga paiknevat ala.”
Kalesi küla põhjatipus hargnes põlismaantee kaheks – talimaantee noolsirgelt üle Rätla Kiviloo suunas, suvine tegi kirdepoolse jõnksu praeguse Peningi mõisa, muinasajal Raasiku põlisküla suunas. Suvise põlistee äärde tekkis 13. sajandil Perila veski ja selle juurde mõis.
Kiviloo juures said tali- ja suvimaantee kokku. Maantee Jõelähtme-poolsesse ületuskohta tekkis hiljemalt 1322. aastal Tallinna piiskopi maamõis, mis ehitati hiljem võimsaks piiskopilinnuseks. 16.-17. sajandil kadus teede üle-eestiline tähtsus, maanteed ehitati teistest kohtadest.
Palju otsem kulgenud talimaantee algne trass viis üle Haljava, Kihmla ja Kehra, sealt üle soiste metsade Aegviidu kaudu Jänedale. Tallinna-Virumaa maanteelt lahknes Jõelähtme kiriku juures, kus viis noolsirge soosillana Haljavale. Valdo Praust ütles, et ilmselt on see talimaantee ka Haljava mõisa varase tekke põhjus.
Kogu 43adramaaline Sagetake oli Tallinna piiskopi käes, kuid sealne ainus looduslikult sobiv vesiveskikoht jäi 13. sajandi lõpus tsistertslastele, seega tekkis piiskopil vajadus uue vesiveski järele. Looduslikult sobivasse kohta, Jägala jõe mitmeharulisele paigale Kaunissaarde rajas piiskop oma veski ja piiskopimõisa.
Valdo Praust: „Tõenäoliselt tekitas see veskikoht uue noolsirge tee üle Vaase ja Paenurme ning edasi üle soiste alade Kaugemäe kaudu Kaunissaarde. Peagi võeti see tee kasutusse Tallinna-Virumaa talimaantee uue trassina. Kuna Harju-Jaani-Kaunissaare lõik toimis keskajal veskiteena, on tõenäoline, et oli mingil perioodil sillutatud-täidetud ka suviseks kasutamiseks.”
Ta lisas, et 18. sajandi lõpul, kui taliteid viimast sajandit üle-eestilises kaugliikluses intensiivselt kasutati, olid võrdselt kasutuses mõlemad Tallinna-Virumaa talitee harud – algne muinastee Haljava-Kihmla-Kehra kui ka Vaase-Paenurme-KaugemäeKaunissaare haru.

0

Kuusalu vallavalitsus kutsus kokku sadamast huvitatud ettevõtjad.

Kuusalu vallale kuuluva Salmistu sadama kai on ehitatud 1970ndate aastate alguses ning praeguseks amortiseerunud. Vallavalitsuse tellimusel koostas Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ paar aastat tagasi Salmistu sadama ümberehituse projekti. Sadamahoone projekti tegi WAX Stuudio OÜ. Raha ehituseks taotletakse riiklikest investeeringuprogrammidest.
Et saada ülevaadet kohalike ettevõtjate huvist ja valmidusest pakkuda edaspidi Salmistu sadamas teenuseid, rentida ruume või maad sadama alal, osaleda investeeringutes vallaga koos või eri projektide raames, saadeti kutse Kuusalu valla ettevõtjate internetilisti.
Koosolek oli eelmisel neljapäeval, kohal olid 12 ettevõtte esindajad – turismi, toitlustuse, rekreatsiooni valdkonnast.
Kuusalu vallavalitsus kavatseb ka tänavu esitada Salmistu sadama rekonstrueerimiseks rahataotluse EASi piirkonna konkurentsivõime tugevdamise investeeringute programmi. Taotluse paneb kokku konsultatsioonifirma Mannet Partners Baltics OÜ konsultant Marina Kaas. Taotlusi saab esitada 10. aprillini.
Valla arendusspetsialist Tõnu Ammussaar ütles, et ettevõtjate koosolekule kutsumise eesmärk oli panna nendega koostöös kokku taotlusele lisatav reaalne tegevuskava, mida rekonstrueeritud sadamas võiks tegema hakata: „Arutelu oli konstruktiivne, arutasime sadama võimalusi ja ka võimalikke probleeme seoses tööshoidmisega. Nägime, et on ettevõtjaid, kes oleksid sadamas tegutsemisest huvitatud. Millised ettevõtted reaalselt toimetama hakkaksid ja millistel tingimustel, selgub siis, kui sadam korras.“
Kuusalu vald küsis EASi konkurentsivõime tugevdamise programmist sadama kordategemiseks abiraha ka eelmisel aastal, kuid siis rahastust ei antud. Mullune taotlus hõlmas sildumis- ja kaitserajatiste ning ka sadamahoone ja parkla ehitamist. Projekti kogumaksumuseks on hinnatud 2,4 miljonit eurot, EASist taotleti 2 miljonit eurot.
Tõnu Ammussaare sõnul on nüüd plaanis vähendada rahataotlusprojekti mahtu, teha esialgu valmis vesirajatised. Kogumaksumus oleks 1,3 miljonit eurot, EASist küsitakse 900 000 eurot.
Samast programmist taotleb Kuusalu vald toetust ka Kotka pargi-reisi parkla ehitamiseks – kogumaksumus on umbes 100 000 eurot, millest toetus oleks 85, omaosalus 15 protsenti.

0

Lahemaa pärandseminaril „Pärandmetsad ja metsamajandus“ osalesid keskkonnaameti peadirektor ANDRES ONEMAR ja RMK juht AIGAR KALLAS.

Tammistu külavanem, Lahemaa rahvuspargi koostöökogu ja Eesti Hobumajanduse Liidu juhatuse liige Marti Hääl näitas Kolgaküla rahvamajas seminaril suurelt ekraanilt fotosid oma koduküla külje all asuvatest pärandteedest. Kõrvuti piltidel olid olukorrad enne ja praegu – eelmisel aastal tehti erametsas raiet, teedele ja ka metsa alla on tekkinud kohati üle poole meetri sügavused roopad.
„Kogukond küsis, kas see on OK. Pöördusin külavanemana keskkonnainspektsiooni poole, ametnik käis kohal, kõik oli korrektne. Tekkinud on vastuolu, mis nörritab kohalikke. Kohtlemine on rahvuspargis ebavõrdne. Kui on vaja ehitada oma maale 20ruutmeetrist kuuri, siis on palju paberimajandust, avalikustamist ja põhjendamist. Kuid metsas võib kaitsealal sadu ruutmeetreid sama küla teid ja metsaalust lõhkuda suur masin ilma mingi eelneva teavituse ja tagajärjeta,“ kommenteeris Marti Hääl.
Ta tutvustas veel samalaadseid fotosid, kus metsatööd on lõhkunud Juminda poolsaare külade metsaaluseid ja -teid: „Lahemaa kaitse-eeskirja kohane väljavedu külmunud pinnasel saab selliseid vaatepilte nähes teise tähenduse.“
Mart Hääle ettekande teema oli reedel, 17. märtsil Kolgaküla rahvamajas toimunud seminaril „Kodumetsade kasutus ja kogukonnakeskne looduskaitse“. Ta selgitas kodumetsa mõistet – eeldab inimeste isiklikku emotsionaalset suhet kodulähedase metsaga, kodumetsata ei ole kodutunne täiuslik. Kodumets annab energiat, jõudu, tasakaalu. Üldjuhul metsaomanik mõtleb seoses kodumetsaga, millise jälje jätab seal töötamine ja mis jääb lapselapsele.
Külavanem tõdes, et metsa majandamisel ei arvestata rahvuspargis praegu pärandkultuuri ega muid avalikke huve: „Planeerimine võiks jõuda selleni, millises kohas ja missugust tehnoloogiat kasutada. Põhjamaades, ka Suurbritannias on selline praktika kasutusel – tundlikel, raskesti ligipääsetavatel ja märgadel aladel ei ole seal hobusega töötamisele konkurenti. Meie oleme arengufaasis, mis neis maades oli 1980-1990ndatel aastatel, kui hakati hobuseid metsatöödele tagasi tooma. Hobune metsas ei ole muuseum, vaid metsamajanduse tulevik teatud nišis. Hobusega töötades saaks elurikkust ja kogu ökosüsteemi metsas kaitsta ohustatud kohtades. Tuleks paika panna piirkonnad, kus neid töövõtteid eelistatult kasutada.“

12 KOLGAKÜLA Sven Miller, hobune Etna ja Tom Meurling-2

Seminarile eelnes praktiline metsatöö. Aaviku talu ETTANIGA töötab koolitaja SVEN MILLER.

TOM MEURLING ROOTSIST
Seminar algas pärast lõunat. Eelnes hommikupoolne praktiline metsatöö Vanakülas, töötati Ennu Tšernjavski Aaviku talu eesti raskeveohobuste ehk ardenni hobustega. Aaviku talul on olemas kohapeal meisterdatud töövahendid. Tallis on 15 hobust, neid koolitatakse ja rakendatakse metsatöös hobitegevusena.
Koostöös keskkonnaametiga tutvustati Aaviku talu metsades hobustega töötamist pärandkultuuriürituse raames kolmandat korda.
Seekord oli nõustajana kohale kutsutud Rootsi Ardennide Ühingu ja Rootsi Kutsarite Liidu president Tom Meurling, kes kasvatab ardenni hobuseid ja töötab nendega Stockholmi lähedal metsades ning parkides.
Ta rääkis oma tööst ka seminaril – kommuun tellib kaitsealustel aladel ning parkides lisaks puude mahavõtmisele ja väljaveole veel niitmist, heina- ja ehitusmaterjalide vedu, turistide sõidutamist. Töömehi on koos temaga kolm, sama palju on ka hobuseid. Hobutöid võib tellida eramaadele. Hobustega töötamist tutvustatakse kooliõpilastele. Koolitatakse instruktoreid ja juhendatakse neid, kes tahavad töötegemisel kasutada hobuseid.
Lepiti kokku, et koostöö Lahemaa rahvsupargiga ja Aaviku taluga jätkub, samuti Rootsi Kutsarite Liidul ja Eesti Hobumajanduse Liidul. Tom Meurling ootab Eesti-poolseid võõrustajad endale külla.
DŽINN ON PUDELIST VÄLJA LASTUD
Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar, Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juhatuse esimees Aigar Kallas ja Tartu Ülikooli looduskaitsebioloog Asko Lõhmus olid seminaril samuti seisukohal, et loodusväärtusi säilitav ja edendav, kogukonnakeskne metsamajandamine on kaitsealadel võimalik.
Andres Onemar lausus, et rahvuspargis kehtivad kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava võimaldavad loodussäästlikku majandamist: „Metsaseadus on koostatud ja raieviisid määratud majandusmetsade jaoks. Nende ületoomine kaitsemetsadesse ei sobi. 20 aastat tagasi sõltus raietöölise haritusest ja väärtushinnangutest, milliseks jäi mets raietööde järel. Nüüd kujundab selle pildi tehnoloogia. Tänapäevased harvesterid ja forvarderid on kallid, peavad end ära tasuma, töötama 24 tundi päevas. Lahemaal võiks aga kasutada kujundusraiet.“
Ta märkis Erametsakeskuse juhina, praegu makstakse toetusi selle eest, et kaitsealust metsa ei majandata, kuid võiks toetada hoopis loodussõbralikumaid raieviise.
Sama mõtet toetas ka Aigar Kallas, kes tõdes, et Lahemaa metsades on mõistlikum majandada keskkonnasäästlikul viisil. Ta tegi ülevaate puude vanusest – nii rangelt kaitstavas metsas kui ka piiranguvööndis on suur osa puudest 100aastased ja vanemad, keskmine küpsus on juba 70 aastat.
Seminarile järgnenud diskussioonis kodumetsade kaitsest ja kasutusest rõhutas Andres Onemar, et kaitsealal saab keskkonnaamet koos kogukonnaga kokku leppida, kuidas tagada metsade vanuselist ja liigilist mitmekesisust. Kui on kokkulepe, et metsatraktoritega ei töötata, on võimalik protsessi reguleerida. Kui plaan olemas, saaks edasisi otsuseid vastu võtta ka toetuste osas.
Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus: „Jõudsime seminaril selleni, et kaitsealadel võiks olla näidisalad, kus nii kogukond kui ka RMK näitavad metsamajandamisel head eeskuju loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamisel. Lahemaa kaitsekorralduskavas on kirjas metsakasutustraditsioonide säilitamine ning selleks vajalike meetmete väljatöötamine „Elavate külamaastike“ programmi raames. Tartu ülikooli looduskaitsebioloogid lubasid meile appi tulla kaitsealale sobilike raieviiside, ka kujundusraie osas ning aidata välja töötada erametsaomanike toetussüsteemi loodussõbralikumateks metsatöödeks. Töögrupi järgmine koosolek toimub 18. aprillil, siis on kõne all ka rannakalandus ja põllumajandus.“