Reede, 23. veebruar 2018
Autorid Posts by Sõnumitooja

Sõnumitooja

10914 POSTS 0 ARVAMUSED

0

Ulvar Kaubi, RMK puiduturustusosakonna juhataja

Täna otsivad kõik eestlased võimalusi oma kulusid vähendada. Soe kodu on aga paljudele üks väga oluline kuluallikas. Need majapidamised, kus on võimalik otsustada puukütte kasuks või kus see ongi ainuke võimalus toasooja saamiseks, saavad soodsaima küttepuidu riigimetsast. Mis kõige tähtsam, kui ise veidi vaeva näha, on kulud halgude ostmisega võrreldes poole odavamad – peab lihtsalt ise puud ära lõhkuma.

Eesti riigimetsa hoidja ja majandaja RMK pakub kõigile väga lihtsat võimalust tellida  kolmemeetrist küttepuitu, mille metsaveoauto otse tellija õue peale toob. Kokku saab hoida selle pealt, et mõõtu saagimine ja halgudeks lõhkumine jääb tellija enda üles­andeks.

Kui riigimetsast pärit koorma lehtpuuküttepuidu kuupmeetri hind on 414 krooni ehk ca 295 krooni virnastatud halgude ruumimeetri kohta, siis valmis halgude eest tuleb nii mõnelgi pool isegi kuni 700 krooni ruumimeetrilt välja käia. Nii ongi hakkajale inimesele kokkuhoiuks suurepärane võimalus riigimetsast küttepuit tellida ning halud ise teha.

Huvitava uuendusena saab RMK nüüd küttepuiduks pakkuda ka kaske, mida pole selleks otstarbeks varem müüdud. Eesti kase näol on tegemist parima kohaliku puiduga.

Metsateede ääres asuvatest RMK vaheladudest on võimalik tellida täiskoorem või pool koormat küttepuid, mida on vastavalt 24 ja 14 kuupmeetrit. Odavaim on erinevate lehtpuude segu, pisut kallima hinnaga saab eraldi tellida mändi, kuuske või kaske. Nii maksab näiteks täiskoorem kasepuitu alla 11 000 krooni. Sellest piisab aga ühe majapidamise kütmiseks keskmiselt kaheks ja pooleks aastaks. Elektri või gaasiga kütmise puhul ei saa üldiselt nii väikestest summadest rääkida.

Küttepuidu tellija saab kindel olla, et puidu kvaliteet vastab tema ootustele. Kui telefoni või e-kirja teel on RMK-ni jõudnud küttepuidu tellimus, saadetakse tellijale selle alusel müügipakkumine. Kui pakkumine sobib, tasub tellija arve, mille järel helistab talle RMK töötaja, et kokku leppida täpne transpordi aeg ja ütleb, kust puit talle kohale tuuakse. Et mitte osta põrsast kotis, saab soovi korral minna metsas asuvasse vahelattu ja vaadata, millised küttepuud koorma peale tõstetakse ja nende kvaliteedis veenduda.

Kuna metsatööde tegemisel on palju keskkonna- ja muid nõudeid, siis üldiselt inimene ise riigimetsast küttepuid tegema minna ei tohi, ent kohati on selleks võimalus siiski olemas. Aeg-ajalt vajab riigimets sanitaarraiet, mille puhul saavadki inimesed ise tulla endale küttepuid metsast varuma. Siiski on väga eelistatud, kui tegemist on teadliku ja eelneva metsatöö kogemusega inimesega. Sel juhul saab küttepuidu riigimetsast kätte veel soodsamalt. Näiteks käesoleva aasta jaanuarikuu sanitaarraie raieõiguse keskmiseks müügihinnaks kujunes 113 krooni kuupmeetri kohta. Sanitaarraide võimalustest teada saamiseks tuleb pöörduda RMK metskondade poole, mille kontaktid leiab veebilehelt www.rmk.ee.

RMK eeliseks lisaks hinnale on veel see, et RMK tegeleb metsa majandamisega ühtviisi aastaringselt ja saab seetõttu küttepuiduga varustada ka suvel, kui muidu tehakse metsa tavaliselt vaid talvisel perioodil. Küttepuidu defitsiiti RMK-l seetõttu ei teki ning kõik ettevõtted ja eratarbijad saavad soovitud puidukoguse kenasti kätte.

    0

    10. veebruaril kella 23 ajal tulistas 62-aas­tane Boriss Anija val­las Pikva külas rel­vast õhku. Politsei toi­metas kahtlustatava osa­konda.

    0

    Möödunud kolmapäeval olid Loksa kiirabis valves TOOMAS HALJASTE, MERIKE TAMMEMÄE ja TATJANA BUDNIK. Kuna abivajaja juurde saadetakse lähim kiirabibrigaad, võib juhtuda, et Loksa meedikud suunatakse ka Kuusallu, Kehrasse või Võsule.

    Hiljuti sõlmis Loksa Ravikeskus taas tervishoiuametiga lepingu kiirabibrigaadi rahastamise kohta –  aastaks 2009.

    Loksa kiirabi juht Toomas Haljaste tõdeb, et kuigi 1. veebruaril täitus 25 aastat Loksa kiirabi moodustamisest, sünnipäevapidu seekord ei peetud – ajad rasked ning eelarves peoraha pole. Küll aga saadi 2. veebruaril kokku tavapärasel, iga kuu esimesel tööpäeval toimuval töökoosolekul, analüüsiti möödunud kuul tehtut, räägiti tulevikust.

    Loksa kiirabis töötavad neli parameedikut, neli juhtivõde ja neli õde ning päevane dispetšer. Korraga on valves ja sõidavad väljakutsetele kolm inimest – juhtivõde, õde ja parameedik. Töötajaid on kokku 13, neist põhikohaga 11. Teised käivad abis osalise tööajaga.

    Kõik 25 aastat on brigaadis töötanud Toomas Haljaste ja dispetšer Maimu Ilves, rohkem kui 20 aastat erakorralise meditsiini õed Lilia Kurilenko ja Urmas Herman ning parameedikud Ain Roster ja Sergei Didikin. Juhtivõde Merike Tammemäe on ametis olnud 16 aastat. Teiste töötajate staaž on 5 aastast 5 kuuni.

    Detsembrist 2007 on brigaadi käsutuses uus kiirabiauto Mercedes Benz Sprinter, mis maksis 1,2 miljonit krooni. Koos varustusega peaks kiirabi kasutuses oleva tehnika maksumus lähenema 2 miljonile kroonile.

    Supp jäi söömata
    Sõnumitooja on Loksa kiir­abi juubelitest kirjutanud varemgi – nii kümme kui ka viis aastat tagasi. Seekord oli kindel soov rääkida pikemalt Merike Tammemäega, kes on pärit Loksalt ning elab Vihasoos. Tema ema Maimu Ilves on Loksa haigla, hiljem ravikeskuse üks kauaaegsemaid töötajaid – ta on olnud 30 aastat registratuuris.

    Juhtivõde Merike Tammemäe, õde Tatjana Budnik  ja  parameedik Toomas Haljaste olid valves eelmisel kolmapäeval. Kella 11 paiku sõitsid nad patsiendiga Tallinnasse haiglasse ning leppisime kokku, et tagasiteel Loksale võetakse ajakirjanik autosse.  Et siis paistab, kaua rääkida õnnestub, sest võib tulla uus väljakutse.

    Ravikeskuse sööklas olid kella 13 ajal taldrikud supiga laual, et kiirabiseltskond jõuaks lõunastada. Parameedik ja õde jõudsid, kuid Merike Tammemäe mitte – täpselt siis, kui jutud olid räägitud ja pildid tehtud, helises telefon ning kiirabi pidi sõitma uuele väljakutsele.

    „Meil on mikrolaineahi, olen ennegi söönud lõunat alles kell viis õhtul. On ka nii olnud, et soojendame toitu kolm korda, sest enne söömahakkamist oleme pidanud välja sõitma,” lohutas ta.

    Iga päev isemoodi
    „Ühelgi hommikul ei tea, milliseks päev kujuneb,” rääkis Merike Tammemäe. Just asjaolu, et ükski valvekord ei sarnane teisega, on tema sõnul see, mis kiirabitöö juures meeldib.

    „Ma ei sobiks kindlasti laua taha istuvat tööd tegema. Meie amet on vaheldusrikas ja küllap ikka vajan adrenaliini, et kiirabisse olen jäänud. Püüame oma tööd teha nii, et oleks õigesti otsustatud ja  tegutsetud ning saaksime aidata. Eks kõik tahavad, et läheks hästi ja meist oleks abi.”

    Merike Tammemäe lõpetas Loksa I keskkooli 1990. aastal ning läks õppima Tallinna Meditsiinikooli velskri eriala. „Lapsepõlv möödus haiglas, see valik oli loogiline,” selgitas ta.

    Kui diplom käes, tuli ta 1993. aasta mais Loksa haiglasse tööle. Jõudis kuu aega olla haiglaõde, kui tookordne peaarst Laima Paartalu ütles, et tuleb minna kiirabisse.

    „Siis sõitsime välja autojuhiga kahekesi. Mina pidin üksi tegutsema ja otsustama, sest autojuhid polnud veel parameedikute kursuseid läbinud. Päris hirmul olin. Õnneks sai kasutada haigla valvearstide abi, teinekord tulid nad ka kodudesse kaasa, kui oli keerulisem olukord.”

    Varem helistati kiirabisse otse ning abikutsujalt sai olulisema info kohe kätte, viimastel aastatel on vahendaja roll häirekeskusel. Missugused kõned sinna tulevad, kuidas toimub valik, seda kiir­abibrigaad teada ei saa – neile antakse info kuhu minna ja mis juhtunud.

    Ehkki kogu valvepiirkond alates Harju maakonna piirist vastu Lääne-Virut kuni Kuusaluni on teada, ei tunta siiski kõiki talusid ega teeotsi. Kui kohalejõudmine liiga keeruliseks osutub, ühendatakse häirekeskuse kaudu kutse esitajaga. Teinekord on ka siis raske mõista, missuguse maja juurde sõita.

    „Ükskord juhtus sedasi, et meile pidi teeotsa auto vastu tulema. Hakkasime selle järel sõitma, pärast selgus, et oli vale masin. Õnneks midagi hullu sellest viivitusest ei juhtunud,” jutustas Merike Tammemäe. „Meile öeldakse talu nimi, aga need on paljudes külades ühesugused. Turbuneemes on majadel sildid talunimedega, ka kõigis teistes külades võiksid olla viidad või sildid. Meile, ja usun, et ka päästjatele oleks suur abi.”

    Kõrged vererõhud, südamehädad
    Maal tuleb kõige rohkem käia üksikute vanainimeste juures vererõhku mõõtmas ja alandamas. Ka on palju südamehädasid. Viimasel ajal on neid kutseid jäänud vähemaks ning kiirabirahvas arvab, et seda tänu tublidele perearstidele. Loksa perearstid sõidavad nädala sees kutse peale haigete juurde koju. Vastuvõttude ajal pääsevad inimesed kergelt nende jutule, pikka eelregistreerimist ei nõuta.

    Nädalavahetusel saab krooniline haige vajadusel esmast abi kiirabilt. Toomas Haljaste jutustas, et eakamad haiged rahunevad tihti juba sellest, kui vaadatakse seisund üle, öeldakse, et midagi hullu pole ning soovitatakse olemasolevaid rohtusid võtta. On juhtunud ka, et rohi on otsas või unustatud tabletti võtta.

    Ja nagu üksikute inimestega tihti on, tahavad nad oma muredest pikemalt kõnelda. Merike Tammemäe ütles, et tema kuulab võimalusel jutud alati ära ja püüab lohutada, kui just ei pea kiiresti järgmisele väljakutsele sõitma.

    Talvel libedaga kiputakse kukkuma. Tihti tekitavad närvipõletikud nii hullu valu, et kutsutakse kiirabi. On sedagi juhtunud, et tugev valu rinnakus osutub hoopis närvivaluks, mitte südamehädaks. Kuid kohale tuleb minna, esmane diagnoos teha, et oleks selge, kuidas edasi tegutseda.

    Toomas Haljaste: „On ka naljakaid juhtumeid olnud. Vaatad memmekese üle, ütled, et häda pole südames, aga tema hoopis solvub. Või siis selline juhus, noorpere kutsus kiirabi hirmuga, et vanamemmel on insult, sest ei kõnelnud juba mitu päeva. Läksime sinna, vanaproua sõnas meile pahuralt, et mida mul nendega rääkida oli.”

    Teinekord on aga asi naljast kaugel. Toomas Haljaste tõi näite: „Pidime kiirustama ühte külasse kõhuvaluga naise juurde, kui tuli teade, et kutse „Charlie” ehk kiire – Loksal Solnõško juures on kellelgi käsi katki ja  suur verejooks. Pöörasime ringi, kihutasime Loksale tagasi, seal aga selgus, et purjus noormehel oli pihus pudelikilluga tekitatud väike kriim. Samas oli kõhuvaluga naine jäänud meid ootama, kuigi selline häda võib olla vägagi tõsine asi. Õnneks juhtub häirekeskuse  niisugust praaki harva. Enamasti on väljakutsed asjalikud, meie meedikud teevad tänuväärset tööd.”  

    Iga kutse kohta koostatakse kiirabikaart kahes eksemplaris, üks jäetakse patsiendile. Toomas Haljaste toonitas, et see tuleks alles hoida, järgmine kiirabi­brigaad saab vajadusel vaadata, mis on tehtud. Kaarti võib perearstile näidata, kuid ei tohiks sinna jätta.

    Kui on autoavarii, sõidavad sageli sündmuskohale nii kiir­abi kui ka päästekomando. Varem oli avariisid rohkem – seal, kus Tallinna-Narva maanteel läksid enne Loksa risti kaks erisuunalist teed kokku üheks. Seda ohtlikku kohta enam pole ning kiirabil on tänu sellele tööd vähem. Avariisid juhtub rohkem suvel, siis on ka muid väljakutseid palju, sest rannakülad täituvad puhkajatega.

    2008. aastal oli väljakutseid mitmest varasemast aastast vähem – mõjutas ka vihmane ja jahedam ilm. Tänavu on pooleteise kuuga olnud 180 väljakutset.

      0

      Alates sellest nädalast on  Sõnumitooja kodulehekülg aadressil www.sonumitooja.ee kaasaegsema kujundusega. Paremal pool on uuemad uudised, vasakult leiab eraldi artiklid, uudised, arvamuse, juhtkirja, krimikroonika. Lood avanevad keskel koos fotodega. Otsingu kaudu leiab märksõna abil huvipakkuvad lood. Kõigi lugude juures näitab loendur, mitu lugejat on selle vastu huvi tundnud. Uus koduleht asub teises serveris, mitte enam Kuusalu vallamaja omas. Seoses sellega ei tööta kuu aja pärast meiliaadress sonumitooja@kuusalu.ee. Kirjad saab saata toimetuse aadressil sonumitooja@sonumitooja.ee, mis on viimastel aastatel olnud meie peamine aadress. Muudetud on ka ajakirjanike aadressid. Need on nüüd ylle@sonumitooja.ee ja kylli@sonumitooja.ee.

      0

      Näituse koostaja ULVI MEIER: „Tänapäeval on kasutusel palju teistest kultuuridest pulmakombeid, nagu pruudi nime lukku panemine, lintide sidumine puude külge, pruudikimbu loopimine. Võiks taaselustada hoopis oma kodukandi pulmakombeid.”

      Kolga muuseumis on näitus „Pulmakombed Kuusalu kihelkonnas” avatud septembri lõpuni.
      Kolga muuseumi fondihoidja Ulvi Meier: „Vanasti ei olnud laulatus tähtis, hoopis pulmapidu oli. Pulmad kestsid nädala. Kõige olulisemad olid nooriku tanutamine ja talle põlle ette sidumine. Kui need tehtud, sai pruudist abielunaine.”

      Näitus hõlmab rohkem kui poolteist sajandit – alates aastast 1850. Ulvi Meier on pulmatraditsioonide kohta leidnud andmeid Ülo Tedre raamatust „Eesti pulmad” ning Gustav Vilbaste artiklist „Naisevõtmine vanemal ajal Kolga ranna külades Kuusalu kihelkonnas”, mis ilmus 1913. aastal ajakirjas Eesti Kirjandus.

      Gustav Vilbaste on kirjeldanud pulmariideid ja – sööke ning üles kirjutanud pulmalaule. Näiteks söödi Kolga rannakülade pulmapidudel kartulisuppi rukkiklimpidega.

      Pereloomine algas ehalkäimisest. Kui tekkis plaan tüdruk ära võtta, mindi eelkosja – enamasti läks peigmehe ema uurima, kas noormees oleks vastuvõetav. Siis olid kosjad. Kui need olid edukad ja neiu sai kositud, teatati kirikuõpetajale. Naisevõtt kuulutati kirikus kolmel korral kantslist maha, alles siis toimus laulatus, kuhu mindi kahekesi koos mõne tunnistajaga. Pulmapidude aeg oli sageli sügis, kui saak salves ja liha astjas. Pidulised tõid ka ise moonakotid kaasa.

      Enne pulmi pidi pruut tegema usinalt tööd ja panema kokku veimevaka – kinkideks peigmehe sugulastele. Peigmehepoolseid sugulasi nimetati saajarahvaks ning pruudipoolseid andjarahvaks. Neist said omavahel langud. Pruut jagas saajarahvale kindaid, sokke, põllesid. Kui pulmad olid suured ja saajarahvast palju, käisid külatüdrukud pruudil abis neid valmistamas, selle eest kutsuti tänutäheks pulma. Sokid-kindad jagati saajarahvale pulmatraditsioonide lõpus.

      Pulmapeol koguti põllelappimise ja muude ettevõtmistega noorpaarile elu alustamiseks raha. Suuremates pulmades saadi sedaviisi kokku kuni sada rubla. Uhke pulmasõit toimus kolmandal või neljandal peopäeval, kui vanemad inimesed olid juba koju läinud ja nooremad veel pidutsema jäid.

      Esimesel päeval pidutseti pruudi kodus, siis mindi peigmehe poole. Uskumus oli, et peigmehe koju ei tohtinud noorikut tuua kolmapäeval ega reedel. Peol võeti ohtralt viina, söödi, tantsiti ja mängiti.

      Pulma lõputoit oli kapsasupp – kui see lauale toodi, oli selge, et aeg on hakata koju minema. Pulmapeo lõpust anti mõista ka nii, et värske noorik tõi voki keset tuba ning hakkas ketrama.

      Uuema aja asjad
      Näitus algab Kolga muuseumis loori ja valgest pitsist pulmakleidiga 1970. aastast. Veel saab vaadata pulmakleite 1940. ja 1991. aastast.

      Sajandi alguses aga pandi pulmadesse selga rahvariideid. Ühe näitena sellest ajast on muuseumis tantsuõpetaja Maie Orava tädi Elviine Veskari rahvariided Uuri külast.

      Esemelist materjali on pulmade kohta praegu veel vähe, kuid Ulvi Meier arvab, et külastajatelt saab huvitavaid asju juurde. Ta toonitab, et ei kutsu üles kõiki tooma oma pulmariideid muuseumisse näha, kuid mõned huvitavad vanad pulmarõivad võiksid veel väljas olla, sest see teema pakub lisaks kohalikele külastajatele huvi ka suvistele välisturistidele. Kõik asjad deponeeritakse ning need saab hiljem tagasi. Kuna ajad on olnud kitsad, on paljud naised õmmelnud oma pulmakleidid ümber. Seetõttu pole muuseumis praegu väljas ka stiilset 1960-ndate aastate kleiti. Ka ei ole leitud kunagist toataime mirti, millega veel mõni aeg tagasi kaunistati kõikide pruutide loore.

      Rohkesti on näitusel pildimaterjali pruutpaaridest – nii vanemaaegseid kui ka 30-40 aastat tagasi tehtud fotosid. Enamasti kohalikest inimestest, nimed juures. Ulvi Meier rääkis, kui hakkas helistama ja luba küsima, kas võib pulmafotosid välja panna, olid naised kiiresti nõus, kuid mehed kippusid algul küsima, et kas on ikka vaja. Näha saab ka pulmakutseid ja laululehti.

        0

        Teisipäeval, 24. veebruaril etendub Kuusalu rahvamajas toimuval EV aastapäevapeol Kolga muuseumi dokumentaallavastus „Tervist, koduküla tütarlaps…”. See on kokku pandud Kõnnu külast pärit Jakob Jahilo kirjadest, mis on saadetud 1945. aastal Asta Raadikule, kes elas Murksi külas. Kirjad on leitud remondi käigus Asta Raadiku maja seina vahelt ning need olid Kolga muuseumis väljas mullu kevadel seoses EV 90 näitusega. Kirjad on kirjutatud Kose-Lükatil ja Ülemistel vahtkonnas olles. Kuidas Jakob Jahilo on sinna sattunud, kirjadest välja ei loe. Hiljem Jakob Jahilo arreteeriti ning saadeti Vorkutasse vangilaagrisse. Kirju loeb lavastuses Kaupo Parve. Kolga muuseumi juhataja Anu Karjatse ütles, et etenduse idee on juba sellest ajast, kui kirjad muuseumi sattusid – külastajad ei jõudnud neid läbi lugeda, lavastuses saab enamik tekste tuua vaatajani. Lisaks näeb vaataja filmikaadreid erinevatest aegadest Kuusalu kihelkonnas. „Me pole kirjades midagi muutnud, need jäid sellisteks, nagu Jakob kirja pani. Oleme ainult selle aja loo vahendajad,” rääkis Anu Karjatse.

        0

        Omaette alajaama paigaldamine maksaks Kuusalu Soojusele pool miljonit krooni.

        Kuusalu aleviku kortermajad, lasteaed, muusikakool ja tervisekeskus saavad sooja katlamajast, mis nõukogude ajal kuulus tehasele ning asub ettevõtte vahetus naabruses. Ka joogiveega varustamine ja reovee ärajuhtimine on tehasega seotud – nii katlamaja kui ka mõlemad pumbamajad saavad elektri tehase alajaamast, kuna kõik need tehnilised süsteemid moodustasid aastakümneid tagasi ühe terviku.

        Elektri eest on tasutud nõnda, et Kuusalu Soojus on maksnud oma kulutuste eest tehasele, kes omakorda on arveldanud Eesti Energiaga. Eelmise aasta lõpus koondas ABF Baltic suurema osa töötajatest. Ettevõte tegi kohtule pankrotiavalduse, kohus määras ajutise pankrotihalduri. 

        Ülemöödunud nädalal sai Kuusalu Soojus Eesti Energiast teate, kui elektrivõlga ära ei tasuta, lülitatakse 18. veebruaril alajaamast elekter välja. Kui Kuusalu Soojus hakkas uurima, palju läheb maksma omaette alajaama ja uue liitumise tegemine, vastati Eesti Energiast, et 250 amprilise liitumise eest tuleks tasuda ligi pool miljonit krooni.

        Kuusalu Soojuse juht Raul Valgiste võttis ühendust ABF Baltic ASi juhtkonnaga. Ettevõte oli võla tasunud ning elektrita jäämise oht oli möödas.

        Raul Valgiste: „Kuusalu Soojus on oma arved korralikult tasunud. Esialgu on probleem lahendatud, aga hirm on, mis saab edasi. Kogu kütmine, joogiveega varustamine ja reovee ärajuhtimine sõltub tehase alajaamast saadavast elektrist.”  

        ABF Baltic ASi juhataja Jüri Tümanok kinnitas sel esmaspäeval, et tehas kavatseb ka edaspidi Eesti Energiale elektri eest tasuda ning alevik ei tohiks külmaks ega joogiveeta jääda: „Eesti Energia tekitas veidi paanikat. Selleks hetkeks, kui kiri Kuusalu Soojusele välja saadeti, oli meil võlg juba tasutud. Praegu oleme ära maksnud ka Eesti Energia selle elektriarve, mille tasumistähtaeg oli 20. veebruar.”

        Ta selgitas, segadus tekkis seoses asjaoluga, et ajutise pankrotihalduriga oli kokkulepe – Eesti Energiale tasutakse see summa, mis on saadud Kuusalu Soojuselt ja tehase kõrval asuva Kuusalu tee 41 maja elektrikasutuse eest. Tehase enda osas oli plaan kohelda Eesti Energiat võrdselt kõigi teiste võlausaldajatega – maksta siis, kui on võimalik.

        „Kuusalut ei saa külmaks jätta. Eesti Energia on selle väikese paanikaga tekitanud endale parema positsiooni võrreldes teiste võlausaldajatega,” sõnas Jüri Tümanok.

        Ta lisas, et kuigi ABF Baltic ASis tootmist ei toimu, on inimesed majas sees, vara valvatakse, tegeldakse tootearendusega ning otsitakse investoreid: „Peame läbirääkimisi, et tootmist taastada. Meil on usk, et kui alustasime uue toodanguga, oli sel mõte sees. Loodame uuesti tootmise käivitada, jäägu või aastane auk vahele. Soovime pankrotimenetluse asemel ettevõtet saneerida.”

        ABF Baltic hakkas eelmisel aastal koostöös samale omanikule kuuluva Trucks& Tralers OÜga tootma Vene ja Skandinaavia turgudele suunatud autotreilereid. Tootmisse investeeriti ligi 80 miljonit krooni. Seoses ülemaailmse finantskriisi ja majanduslangusega lõppes koostöö novembris ootamatult kiiresti.

          0

          Kuusalu valla Tsitre küla Lahe talu omanik Lembit Laurent ja külavanem Tiiu Lepnurm on esitanud Tallinna halduskohtule kaebuse Kuusalu vallavolikogu 1. oktoobri 2008 otsuse tühistamiseks. Volikogu kehtestas 1. oktoobril Sauemäe, Mareena ja Märdi kinnistute detailplaneeringu ning jättis Rannaääre kinnistut puudutava osa planeeringus kehtestamata. Kaebajad leiavad, et volikogu on rikkunud haldusmenetluse seadust, kehtestatud planeering on vastuolus valla ehitusmääruse ja üldplaneeringuga, aluseks on võetud vananenud lähteülesanded.

          0

          ANDRE SEPP: „Praegu on võitjad need omavalitsused, kes pole oma elanike nimel võtnud suuri ebaratsionaalseid laene.“

          Vallavanem ANDRE SEPP, Raasiku vallaeelarve oli kavas eelmisel nädalal pärast teist lugemist vastu võtta. Volikogus ütlesite, et riigi tulumaksukärbete tõttu tuleb teha sisuliselt uus eelarve.

          „Jah, sisuliselt on tegemist uue eelarvega, kuna muudatused, mis meil tuleb teha, puudutavad väga paljusid valdkondi. Esialgses eel­arveprojektis kavandasime üksikisiku tulumaksu vähenemist võrreldes eelmise aastaga viie protsendi võrra. Oleks olnud väga lühinägelik sellises mahus eelarve nüüd vastu võtta. Seda enam, et just eelmisel nädalal selgusid riigi kärbete mahud, kuigi nende täpsed alajaotused on siiani teadmata.

          Summat, kui palju peame kokku hoidma, on väga raske prognoosida, igal juhul tuleb üksikisiku tulumaksu kavandada mullusega võrreldes vähemalt 15 protsenti vähem. See tähendab, et peame kärpeid tegema 7-8 miljoni krooni eest ehk veel 10 protsenti praegusest eelarveprojektist.“

          Majanduskriis hakkas endast juba sügisel tõsiselt märku andma, kuid Teie olite veel üsna pikka aega optimist. Miks?
           „Eesti riigil ja omavalitsustel on läinud ääretult hästi, kui arvestada, et viimase kümne aasta jooksul pole hakkama saadud ühegi olulise reformiga, mis tõstaks riigi efektiivsust. Omavalitsuste eelarve on viimase kümne aasta jooksul suurenenud 10-30 protsenti aastas. See on nii-öelda valla kasum, mis on efektiivsust suurendamata automaatselt kasvanud. Kuid selline olukord ei saa kaua kesta ning nüüd on tulemused käes. Üksikisiku tulumaksu laekumine ei sõltu omavalitsusest, vaid meie elanikest. Ning alati on mõistlik teha prognoosid pigem pessimistlikumad.

          Meie olime eelarve tulusid prognoosides esialgu optimistid, kuna vallaelanike arv eelmisel aastal kasvas ning meil pole suuri ettevõtteid, mille sulgemine võiks haavata elanikkonda nii ulatuslikult nagu näiteks Kehras või Loksal. Kui paljudel naabervaldadel on koormana kaelas suured laenud, siis meil lõpevad sel aastal Aruküla võimla ja Raasiku lasteaia ehituslaen. Kindlasti tuleb laenu võtta Aruküla kooli juurdeehituse kaasfinantseerimiseks, kuid väike ja võimetekohane laen on mõistlik.“

          Tutvustasite detsembris volikogule nn värvilist investeeringute kava. Selgitage seda veidi.
          „Esialgu oli plaan hoida kokku põhiliselt investeeringute arvelt. Selleks vaatas vallavalitsus üle arengukava tegevustabelis tänavuseks kavandatud investeeringud. Märkisime erinevate värvidega need investeeringud, mis tuleb tänavu kindlasti teha, teiseks need, mida võib rahanappusel tegemata jätta ning kolmandaks need, mis kindlasti jäävad sel aastal tegemata.

          Kolme suure prioriteedina märkisime Aruküla kooli juurdeehitust, Pikavere lasteaiarühma avamist ja Raasiku jalgpallistaadioni ehituse lõpetamist. Neile oleme saanud ka riigipoolset abi. Teises järjekorras olid allasutuste remondid. Plaanisime neid võimalusel ikka teha, kuid eelnevalt vaadata üle valla rahaline seis. Õnneks pole meil üheski asutuses nii ohtlikku olukorda, et mõni remont oleks sel aastal vältimatu. Tegemata jäävad asjad, mida on võimalik edasi lükata. Näiteks Aruküla terviseraja ehitus või vallavalitsuse autode vahetamine.“

          Vahepeal on olukord muutunud, mis saab nüüd investeeringutest?
          „Ma ei pea õigeks investeeringuid täiesti nullida. Minu ettepanek on, et kärpeid tuleb teha kõikjalt, välja arvatud sotsiaalvaldkond. Väga loodan, et me ei pea tegema selliseid kärpeid, mis tähendaks mõne asutuse sulgemist. Viimane, mille kallale minna, peaksid olema personalikulud. Töötajate põhipalka vähendada ei tahaks, küll aga tuleb kriitiliselt üle vaadata lisatasude maksmised, koolituskulud, võimalikud soodustused, mida oleme teinud näiteks õpetajaile, kes tulevad meie valda tööle mujalt. Kindlasti peame kärpima toetusi kultuuriasutustele ja spordiklubidele. On selge, et rahapuuduses ei saa enam valla lõbusatele suvespordipäevadele kulutada 50 000 krooni, tuleb läbi ajada kokkuhoidlikumalt.

          Võtame kokku ka allasutuste juhid ning arutame nendega kokkuhoiuvõimalusi. 19. veebruaril on volikogu majanduskomisjoni laiendatud koos­­olek, kus pannakse paika prioriteedid ning otsustatakse, kust hakatakse kärpima.“

            0

            Valdur Peegel

            Raasiku vallavolikogu valis valla aukodanikuks kohaliku korrakaitseühingu juhi ning volikogu liikme Valdur Peegeli (pildil). Valdur Peegeli esitas aukodaniku tiitlile volikogu liige Maire Palusoo. Ta selgitas, et Valdur Peegel on 1999. aastast vallavolikogu liige ning alati valla käekäigu pärast muret tundnud. „Ta on korrastanud metsaaluseid, rajanud männikusse omamoodi pargi, aastaid on ta erinevates kohtades hoidnud korras terviserada. Ta ise on aktiivne sportlane ja tegelnud suusatamise, sulgpalli ja kergejõustikuga. On olnud aktiivne tervisespordi edendaja,“ põhjendas ta. Valdur Peegel on valla korrakaitseühingu juht. „Raasiku vallas ei ole inimest, kes ei teaks Valdur Peegelit kui valla korrakaitse eest seisjat. Ollakse harjunud, et ta on ööpäevas 24 tundi kättesaadav, iga mure ja probleemiga pöördutakse kõigepealt tema poole. Valdur Peegel on kogu oma vaba aja ja hinge pannud just kodukoha turvalisuse tagamisse.“ Aukodaniku tunnistus ja rahaline preemia antakse Valdur Peegelile üle 24. veebruaril EV astapäeva tähistamisel Aru­küla rahvamajas.