Esmaspäev, 11. detsember 2017
Autorid Posts by Sõnumitooja

Sõnumitooja

10780 POSTS 0 ARVAMUSED

0

Näitusel on ÜLO UDUMÄE umbes 400 plakatiga kogust vaid väike osa, mõnikümmend müürilehte erinevatest valdkondadest.

Eelmisel nädalal avas Aruküla huvialakeskuse õpetaja Ülo Udumäe Raasiku rahvamaja kaminasaalis plakatinäituse.

Ülo Udumäe kogus on umbes 400 plakatit, näitusel on väljas paarkümmend. Ta rääkis, et oli sõjaväes koos kunstnik Nikolai Kormašovi poja Andrei Kormašoviga, kes on kunstiakadeemia lõpetanud plakatikunstnikuna.

„Temalt sain tõuke plakateid lähemalt uurima hakata. 1980ndail aastail oli Eestis plakatikunsti õitseaeg ning hakkasin siis plakateid tasapisi ostma – need olid odavad, müüdi poodides, näituste avamistel. Ma ei ole neid kunagi teadlikult korjanud, ostsin plakateid, mis olid huvitavalt kujundatud ja meeldisid. Nii hakkas neid kogunema,“ rääkis Ülo Udumäe.

Palju plakateid sai ta siis, kui töötas Tartu kunstnikemajas, iga uue näitusega kaasnes ka plakat. Kui mõni meeldis, sai koju viidud. Plakateid säilitab Ülo Udumäe kodus panipaigas pakis, rullis pole neid hea hoida, kuna plakat läheb vormist välja.

„Mulle meeldivad kunstist ja kunstnikega seotud plakatid, kuid ka need, mis on loodusega või mõne tähtpäevaga seotud,“ sõnas Ülo Udumäe.

Näitusele püüdis ta välja panna müürilehti ja seinakuulutusi igast žanrist – kirjandusest, kunstist, lastekaitsest, poliitplakateid ja muud. Väljas on näiteks plakatid Tartu suusamaratonist ja Tallinna olümpiaregatist, Tartu Ülikooli juubelitest.

„Püüdsin näitusele anda ka õpetlikku külge – kui lapsed vaatama tulevad, näevad nad, kes olid meie suured kirjanikud ja kunstnikud. Seetõttu on üleval plakatid Anton Hansen Tammsaarest, Friedebert Tuglasest, Nikolai Triigist, nurgake on ka Gustav Ernesaksaga seotud plakatitest,“ selgitas Ülo Udumäe.

Ta jutustas, et väga tugevad plakatikunstnikud olid 1980­ndail tandem Villu Järmut ja Enn Kärmas, kes andsid plakatikunsti arengule tõsise tõuke. Nad lõid ka uue stiili – tõid plakatisse fotokunsti.

Praegu täieneb Ülo Udumäe kogu harva: „Selliseid plakateid, mis mind köidavad, ilmub väga vähe. Propaganda- ja valimisplakatid mind ei huvita.“

Plakatinäitus jääb Raasiku rahvamajas avatuks 29. märtsini.

0

Eesti Muinsuskaitse Selts kutsub koolinoori (vanuse ülempiir 21 aastat) osa võtma rahvusvahelisest fotokonkursist Kultuuripärand aastal 2009.

Fotokonkursi eesmärk on õpetada noori märkama ajalugu ja arengut meie ümber, pildistades huvipakkuvat arhitektuuri, maa- ja linnamaastikke ning oma kodukohta iseloomustavaid ajaloolisi hooneid.

Fotod palume saata jpg formaadis CDl Eesti Muinsuskaitse Seltsi aadressil Pikk 46 Tallinn 10133.  Fotode laekumise viimane tähtaeg on 30. märts.  Fotode minimaalne resolutsioon peab olema 300 dpi. CD tuleb varustada indeksiga, kus on ära märgitud fotograafi nimi ja vanus ning  pildistatud objekti nimi ja asukoht. 

Kutsume üles ajalooõpetajaid tutvustama õpilastele fotokonkurssi, juhendama õpilasi huvitavate objektide valikul, tutvustades lähemalt oma kodukandi ajalugu ning osalema konkursil koolide kaupa.

Üle – Euroopalist fotokonkurssi korraldab Kataloonia ajaloomuuseum Hispaanias, 2008. aastal osales konkursil 19 600 koolinoort 49 riigist. 

Eesti fotodest valib kohalik žürii välja 2 võidufotot, mis ilmuvad ühises fotoalbumis 2009. aasta septembris.  Võidutöödest korraldatakse näitus ning võitjaid autasustab Euroopa Nõukogu pidulikul tseremoonial Strasbourgis diplomitega.

Konkursi täpsed reeglid vt http://ihpe.mhcat.cat/bases.php

Lisateave: Eesti Muinsuskaitse Selts, Helle Solnask, tel 641 2522 või e-post helle@muinsuskaitse.ee 

0

ANNA NILISK kinnitas, et Taaramäe on Voose küla elanike armastatud puhkepaik. Planeeritava kaevanduse ala lähistel on kümmekond talu.

„Külakoosolekul olime üksmeelel – mitte ükski inimene ei toeta Voosele taas ühe karjääri rajamist,“ kinnitas Voose rahvamaja juhataja ning MTÜ Voose Külaseltsi liige ANNA NILISK.

Aasta algul said Voose elanikud teada, et nende külla tahetakse teha järjekordset liivakarjääri. Üks kohalik elanik oli lugenud Ametlikest Teadaannetest, et OÜ Silvanus Metsatööstus on esitanud geoloogilise uuringu loa taotluse Voose II uuringuruumile, et hinnata seal asuva täiteliiva levikut ja kvaliteeti.

„Kutsusime kiiresti kokku külakoosoleku. Tuli enneolematult palju rahvast, esindatud olid kõik majapidamised, ka need inimesed, kes meil vaid suvitavad. Rahvas oli üksmeelselt uuringuloa andmise vastu,“ rääkis Anna Nilisk.

Külakoosoleku protokollile, kus elanike arvamus kirjas, anti 71 allkirja. Vastuseisuks oli palju põhjuseid – Voose külas ja selle lähistel on juba neli töötavat maavarakaevandust, planeeritava kaevanduse ümbruses on kümmekond talu ja neist lähim jääb uuringualast 100 meetri kaugusele, kaevandamine halvendab põhjavee kvaliteeti ja kättesaadavust ning teede olukorda, langeb kinnisvaraväärtus jne.

„Eelmise aasta lõpus oli volikogu nõus Rasivere karjääriga. See pole veel tööle hakanud, kuid tegi ärevaks, et vallavalitsus ei seisa meie eest. Kuna me ise pole piisavalt kompetentsed, kasutasime oma õiguste kaitseks advokaaditeenust,“ sõnas Anna Nilisk.

Külarahvas pani raha kokku ning palkas advokaadi. Külaselts pöördus kirjalikult vallavalitsuse poole. Otse kavandatava uuringuruumi kõrvale jäävate majade elanikud korjasid veel allkirju ning tegid esindaja abil eraldi pöördumise vallavalitsusele, volikogule, Harjumaa keskkonnateenistusele ja keskkonnaministeeriumile.

„Senine kogemus on näidanud, et karjääride omanikud ei pea kinni ühestki nõudmisest – kaevandamine segab und, kuna karjäärid töötavad sageli ka öösel ning liiva veetakse lahtistes autokastides, nii et see lendab mööda küla laiali,“ jutustas Anna Nilisk.

Silvanus Metsatööstus pakkus koostööd
Eelmisel nädalal oli Voose II uuringuruumile geoloogilise uuringu loa andmise taotlus arutluse all Anija vallavolikogus.

OÜ Silvanus Metsatööstus esindaja, mäeinsener Marina Vaganova ütles, et uuringuluba taotletakse 23 hektari suurusele alale Voose külas Taaramäel, see on eramaa. Eesmärk on esialgu selgitada välja seal asuva maavara levik ja kihi paksus. Eelmiste uuringute põhjal on teada, et seal leidub kruusliiva ja peeneteralist liiva, mida saab kasutada näiteks teede-ehituses.

„Tahame välja selgitada selle materjali kvaliteedi ja hinnata hilisemaid kaevandamisvõimalusi. Pärast uuringut koostatakse aruanne, mille maavarade komisjon kinnitab loodetavasti aktiivseks tarbevaruks. Hiljem on plaan taotleda sinna kaevandamis-õigus,“ rääkis ta.

Marina Vaganova osales ka volikogu maa- ja majanduskomisjoni istungil: „Kuna tagasiside oli negatiivne, on meil palve, et omavalitsus kindlasti kaaluks asja ja arutaks, kuidas saaks meie koostöö jätkuda. Küsimus ei ole oma tahtmise pealesurumises, vaid koostöö otsimises.“

Volikogu istungile oli tulnud ka mitu Voose küla elanikku. Tanel Talve märkis – kui kuulis plaanist teha kodukülla järjekordne karjäär, arvas ta, et tegemist on musta huumoriga.

„Hiljem sain teada, et asi on naljast kaugel ja tõepoolest on selline soov. Kui te olete Voosel käinud, siis kindlasti nõustute, et see on piirkonnas suhteliselt unikaalse loodusega koht. Nii ägedaid mägesid, metsi ja jõgesid siinkandis palju ei ole,“ lausus ta.

Tanel Talve märkis, et Voose küla asub keset Natura 2000 kaitseala ning veel ühe kaevanduse lubamine oleks kurnav nii kaitsealale kui külaelanikele – aastaid on küla vahel sõitnud suured kruusaveoautod ning kui veod muutuvad veel sagedasemaks, ei taha inimesed seal enam elada.

Ta rääkis ka, et küla arengukavas nähakse Voose küla  omapärase looduse tõttu perspektiivse turismipiirkonnana, kuid lageraied ja maasse löödud kopad pole turistile meeliköitev vaatepilt.

„Meie väikese küla ümber on juba neli karjääri – head inimesed, äkki aitab! Teeme sinna midagi muud,  kasutame Taaramäge kuidagi teistmoodi ära. Ärme vii seda mäge minema! See oleks kõige suurem lollus, sest mida me viie või kümne aasta pärast selle auguga teeme?“

Silvanus Metsatööstuse pakutud koostööst Tanel Talve palju ei arvanud. Ta kinnitas, et külarahvas pole positiivsetele asjadele vastu ning on alati valmis läbirääkimisteks, kuid senised koostööpakkujad on jaganud üksnes lubadusi: „Meile on lubatud kokku maad ja ilmad, kuid kus on siis need asfaltteed? Tahame midagi, millest oleks kasu nii külale kui kogu vallale – selle projekti puhul me seda kasu ei näe.“

Volikogu ei toeta uuringuruumile loa andmist
Anija vallavalitsus oli geoloogilise uuringu loa andmise vastu.

„Eestis puudub seni ehitusmaavarade kaevandamise ja kasutamise arengukava, Anija valla üldplaneeringus ei ole maavara kaevandamist antud piirkonnas ette nähtud, olemasolevate karjääride tõttu on piirkonna keskkonnataluvus ületatud ning Taaramäe maatükk asub maakondliku tähtsusega väärtuslikul maastikualal,“ põhjendas keskkonnaspetsialist Helle Palm.

Ka vallavolikogu oli sama meelt – ühehäälselt otsustati, et volikogu ei ole nõus geoloogilise uuringuloa andmisega OÜle Silvanus Metsatööstus eriotstarbelise ehitusliiva otsinguks Voose II uuringuruumis.

Helle Palm selgitas Sõnumitoojale, volikogu otsus ei tähenda veel seda, et uut karjääri kindlasti ei tule. Kui kohalik omavalitsus on vastu, saadab keskkonnaamet asja otsustada keskkonnaministeeriumile, kus sellega tegeleb maavarade komisjon.

„Kui leitakse, et tegemist on riikliku tähtsusega objektiga, ei pruugi meie vastuseis midagi tähendada. Esialgu võidakse põhjendada, et tegemist on alles uuringuloa taotlusega, kuid uuringud on seotud kulutustega ning on selge, et hiljem tahetakse seal hakata kaevandama. Kuid loodan väga, et nii ei lähe. Veebruaris oli keskkonnaministeeriumis ehitusmaavarade arengukava koostamise kohta ümarlaud, kus otsustati, et praegu karjääride tegemiseks uusi lube ei anta ,“ ütles ta.

0

Raasiku vallavalitsus alustab 16. märtsist vähekindlustatud peredele mänguasjade kogumist.

Valla lastekaitsespetsialist Anu Nõlve selgitas, et idee taoliseks ettevõtmiseks tekkis tal pärast seda, kui käis ühes vähekindlustatud peres.

„Seal on kolm last ning nägin nende kodus ainult arvutit, ühtki mänguasja silma ei hakanud. Tean veel peresid, kus sissetulek väike ning eelkõige mõeldakse toidule ja riietele. Mänguasjad pole luksuskaup, kuid on peresid, kes neid osta ei jaksa,“ rääkis ta.

Kuna palju on ka peresid, kus mänguasjad on lihtsalt seisma jäänud, sest lapsed on leludest välja kasvanud, otsustati pakkuda võimalust anda need  sinna, kus vajatakse. Sel nädalal pannakse üles vastavad kuulutused ning mänguasju, arendavaid mänge, joonistusvahendeid, lasteraamatuid hakkavad lahtiolekuaegadel vastu võtma raamatukogud Arukülas, Raasikul, Peningil, Pikaveres ja Kiviloos.

„2007. aastal avasime Aruküla raamatukogu juures ühes eraldi toas taaskasutuskeskuse, kuhu on toodud peamiselt riideid ja jalanõusid, ise­gi lauanõusid, mida soovijad saavad tasuta võtta. Ka sinna on viidud mänguasju, kuid vähe. Ettevõtmine on hästi käima läinud, käive on väga suur, oleme Arukülast riideid ja jalanõusid viinud ka Peningile ja Kiviloosse,“ rääkis Anu Nõlve.

Ta lisas, et raamatukogutöötajad on kasutatud asju vastu võtnud ja laiali jaganud lisatööna ning ta on neile selle eest väga tänulik.

Lastekaitsetöötaja rõhutas, et mänguasjad, mida hakatakse raamatukogudesse viima, peaksid olema puhtad ja terved, peata nukke ja ratasteta autosid ei maksa tuua. Kellel on ära anda veel mingeid lastele vajalikke asju, näiteks lastemööblit, võiksid võtta ühendust vallavalitsuse sotsiaaltöötajatega telefonil 607 0248 või Anu Nõlvega mobiilil 512 6149.

Heategevusaktsioon kestab 1. juunini. Sotsiaaltöötajail on kavas endil hakata annetatud mänguasju abivajavatele peredele koju viima, kes soovib, võib neid ka ise raamatukogudest pärast 1. juunit võtma minna: „Mõned võib-olla ei taha seda valehäbi tõttu teha. Siis võib meile helistada ja oma soovidest teada anda. Ootame ka vihjeid perede kohta, kus niisugust abi võiks vaja minna.“

0

Viimastel päevadel on meedia üks põhiuudiseid haldusterritoriaalne reform.

Sellest infost koorub välja kavandatava reformi eesmärk vähendada radikaalselt omavalitsusüksuste arvu ja sellega tekitada tugevad (loe rikkad) ja haldussuutlikud omavalitsused. Pealegi tuleks kava kohaselt see ette valmistada veel enne käesoleva aasta kohalike volikogude valimisi. Riigikontrolör rõhutab mõistuse reformi vajadust  sellel aastal ja viitab üldiselt omavalitsuste haldussuutmatusele. Õiguskantsler väidab,  et omavalitsusüksused rikuvad elanike põhiõigusi.

Kui me loeme omavalitsus­üksustes  Riigikontrolli poolt läbi viidud auditite kokkuvõtteid, ei ole olukord sugugi nii hull, vastupidi, omavalitsus­üksused on võrreldes keskvalitsuse ametkondadega tunduvalt paremini hakkama saanud eurorahade kasutuselevõtmisega. Saaksid isegi paremini, kui ametkonnad oleks õigeks ajaks ette valmistanud reguleeriva dokumentatsiooni. Loomulikult on avastatud ka rikkumisi. Aga suurem põhjus on, et omavalitsusüksuste praegused tulud ei võimalda kõiki neile pandud ülesandeid täita riigikontrolli eeldatavas mahus ja kvaliteedis. Samas ei ole Eesti riigis tegelikult kehtestatud omavalitsusüksuse paljudele ülesannetele kriteeriume ei mahu ega kvaliteedi osas. Kõik arvavad aga, et omavalitsused ei saa oma ülesannetega hakkama. Riigikontrolöri arvamus, et ainult maakonnatasandil loodavad omavalitsused oleks piisavalt tugevad kõigi ülesannetega toimetulemiseks ja elanikkonna säilitamiseks maapiirkondades  on ekslik, sest on ka muid võimalusi. Elanikkonna maapiirkondadest lahkumine ja ääremaastumine tegelikult mammutomavalitsusüksuste puhul suureneb. Nõustuma peab riigikontrolöri arvamusega, et haldusreformi küsimust ei tohi politiseerida. Seda aga pole Eesti riigis praegu võimalik mitte  teha.

Kas keegi on üldse esitanud küsimuse, miks on omavalitsusüksused väidetavalt haldussuutmatud? Kui osundatakse, et selle põhjuseks on omavalitsuste ametnike ebapiisav ettevalmistus ja tase, on see vaid üks väike osa tõest. Suuremas osas on selles süüdi omavalitsuste praeguse tulubaasi ebapiisavus ja erinevate ülesannete seadusandlusega ebaotstarbekalt korraldatud täitmine. Kuna aga riik oma seadusandlusega on kehtestanud omavalitsuste tulubaasi ja andnud ülesanded, siis omavalitsuste finantsilises võimekuses ei saa süüdistada omavalitsusüksusi.

Rootsis pikka aega omavalitsuste liidu juures arengu­projektidega tegelenud Ulf Johanssoni sõnul „oleks  majanduskriisi tingimustes haldusreformi lihtsam läbi viia olnud, aga Eesti pole selleks valmis. Eesti vajab enne terviklikku analüüsi, milliseid ülesandeid täidab praegu keskvõim, milliseid omavalitsused ja milliseid kodanikud ise ja kuidas see tulevikus peaks olema. Selgelt peab sõnastama reformi eesmärgi, mida tahetakse selle läbiviimisega võita.“ Tema sõnul pole liitumine garantii kohaliku elu paranemiseks, küll aga aitab igasugune koostöö omavalitsuste vahel kõigi jaoks kasulikumaid otsuseid teha.

Seega, eesmärk ei saa olla suured omavalitsused. Kui see aga on tõesti eesmärk, siis mitte sellepärast, et omavalitsused oleksid haldusvõimekamad ja rikkamad, vaid, et erakondadel oleks lihtsam saavutada omavalitsuste üle kontrolli. Mis on just vastupidine riigikontrolöri üleskutsele mitte politiseerida haldusreformi.

Kes vähegi on kursis omavalitsustele pandud ülesannete ja rahastamise süsteemiga, teavad, et selline matemaatiline liitmine ei anna haldusterritoriaalse reformi läbiviimisel soovitud tulemust. Ei anna kahe vaese liitmine rikast nagu ei anna ka kahekümne vaese liitmine rikast omavalitsus­üksust, vaid väheneb vaeste omavalitsusüksuste arv, vastavalt siis kas poole võrra või 10 korda. Elanikele osutatavate teenuste kvaliteet ja maht ning selleks vajaminevate vahendite hulk muutub vähe.

Kõik uuringud, mis Eestis on tehtud, viitavad sellele, et praktilist rahalist kokkuhoidu omavalitsusüksuste ühendamisest, mille arvel täita neid ülesandeid, mis tänaseni on rahastamata, pole võimalik saavutada.

Väike kokkuhoid on võimalik saada mahuefektiga, see võimaldab suuremaid investeeringuid ellu viia kiiremini, samas investeeringute arv ei suurene. Teiseks mastaabiefekti tõttu võib olla on võimalik valida kvalifitseerituimaid spetsialiste.

Ettevõtjad toetavad jõuliselt haldusterritoriaalse reformi läbiviimist põhjusel, et väikesed omavalitsused ei ole suutelised toetama ettevõtluse arengut. Nad võiksid ju mõne seaduse ka läbi lugeda, siis teaksid, et sellist ülesannet pole kohalikele omavalitsustele kunagi pandud.

Ma olen põhimõtteliselt nõus, et haldusterritoriaalne reform on ka Eestis vajalik, sest praeguseks vastuvõetud sea­dustega omavalitsustele pan­dud ülesannete täitmine ei ole optimaalne. Samas ei tea Eesti riigis keegi, kui suures mahus ja millise kvaliteediga teenuseid peaks omavalitsus elanikele osutama.

Avaldatud lühendatult.

0

Eelmisel neljapäeval ja reedel kajastas Kanal 2, kuidas Kuusalu kooli õuele tuli metsis.

Meelelahutuslik uudistesaade Reporter näitas kahel päeval pikalt, kuidas Kuusalu keskkooli õuele oli sattunud metsis. Lind hirmutas kehalise kasvatuse tunni ajal väljas sportinud õpilasi, lendas koolimaja katusele ning tegi seal häält ehk mängis. Lõpuks püüti metsis kinni ning viidi metsa tagasi.

Sama lindu on varem nähtud Kuusalu lasteaia juures. Ka seal istus ta puuoksal või katusel ning jälgis liikujaid.
RMK Harjumaa metskonna metsnik Andres Üprus rääkis Sõnumitoojale, et Reporteri tegijatele helistas tema: „Olen Anija metskonna metsnikuna kümme aastat seiranud keskkonnaspetsialistide tellimusel metsise mängu ja kaardistanud mängukohti. Kui Kuusalu jahimeeste seltsi esimees Marek Klais sai telefonikõne, et koolimaja juures on metsis, helistas ta mulle edasi. Olen samuti jahimees ning ta teab, et tunnen aastaid nende lindude tegemiste vastu huvi. Helistasin omakorda keskkonnainspektsiooni telefoninumbril 1313 ning teatasin uudistesaatele.”

Tallinnast saabus ka keskkonnaameti loodusvaht Tiit Koit. Metsisele visati lõpuks peale võrk ning lind viidi Andres Üpruse sõnul Võllaskatku mängukohta.

„Tundub, et ta on sinna pidama jäänud,” arvas metsnik sel esmaspäeval.    
 
Ta selgitas, et metsis satub mänguperioodil hulkuma, kui tema mängukoht on lõhutud. Siis tavapärane mänguseltskond laguneb, linnud lähevad otsima uut elukohta. Kui ei ole kusagile minna, siis muutuvad nad otsekui segaseks. 

Metsise mängukohad on olnud ka Kuusalu aleviku taga metsas. Kohalikud inimesed arvavad, lind võis olla hulkuma läinud seetõttu, et seal võetakse metsa maha ja rajatakse uut karjääri.

Andres Üprus jutustas, et Ida-Harju suuremad metsisemängukohad on Anija vallas – Kõrve rabas, Vikipalus, Maapajus, Pärnassaares, Soodla veehoidla lähedal.

0

Kui LEHO TROLLA elas ja töötas Kahalas, rajas ta koduõue tiigi, kuhu pani kasvama kümneid vesiroose.

Lugusid Kahala sovhoosist meenutab LEHO TROLLA Anija vallast.

Kahala sovhoos loodi 1966. aastal, kui liideti Kolga, „Ühisjõu“, Kõnnu ja Loo kolhoos ning Tallinna Haljasalade Trusti Kolga puukool. Sovhoosi direktoriks määrati Eduard Lehtsalu Riisiperest, Leho Trolla suunati Kehra sovhoosist Kahalasse peaagronoomiks-direktori asetäitjaks. Ta töötas seal 1975. aastani.

Rajooniülemuste  soovil taheti majandi nimeks algul panna Kolga sovhoos, kuid Eduard Lehtsalu oli selle vastu – talle ei meeldinud, et sovhoosi kohta oleks hakatud ütlema kolgas. Kuna loodud majand asus ümber Eesti suuruselt kuuenda järve, ristis ta selle Kahalaks ning peaspetsialistide abil õnnestus nimi läbi suruda.

Loodud sovhoosil oli 12 382 hektarid maad, sellest 5337 hektarit põllumajanduslikku maad – 2533 hektarit haritavat maad, 2800 hektarit looduslikku rohumaad ja 657 hektarit parandatud rohumaad.

Majandil oli 476 töötajat, masinaparki kuulus 53 traktorit, 8 kombaini ja 24 veoautot, lisaks muud põllumajandustehnikat.

Riiklike plaanide järgi tuli 1960ndate aastate lõpus toota aastas 2000 tonni silo, 1400 tonni heina, 1400 tonni kuivsilo, 420 tonni söödapõhku, 500 tonni kartulikuhja kattepõhku, 1500 tonni teravilja, 2,5 tonni heinaseemet. Teravilja all oli 750 hektarit maad, sellest 215 hektarit talirukist, saagiks planeeriti 27 tsentnerit hektarilt. Kartulit kasvatati 140 hektaril, saagikuseks kavandati 180 tsentnerit hektarilt, kasvatati ka silomaisi, põldheina jm.

Lehmi oli Kahala sovhoosis algusaastatel 1286, veiseid 2552. 11. viisaastaku plaan nägi keskmiseks piimamüügiks riigile ette 5000 tonni aastas, liha tuli riigile müüa 944 tonni, teravilja 385 ja kartuli plaaniks 219 tonni.

Järve asemele kultuurkoppel
Ükskord päris algusaastail, kui hakati ehitama Uuri suurfarmi, teatas Harju põllumajandusvalitsuse juhataja Erich Raidna, et soovib koos peaagronoom Kalev Vaheriga meile Kahalasse külla tulla – et lahendada projekteeritava Uuri suurfarmi karjakoplite küsimus. Vastuvõtuks palus keeta kolmekordse uhhaa.

Meie direktor ei olnud eriline kalamees, mina pidasin end suureks kalasõbraks. Nuputasin hulk aega, kuidas teha kolmekordset uhhaad. Lõpuks mõtlesin, et lasen seda teha kolme liiki kaladest – kokredest, haugidest ja angerjast. Keetsime need marlist kottides suures pajas läbi ning angerja panime lõpuks tükkidena sisse.

Põllumajandusvalitsuse juhataja tuli kohale, läksime järve äärde. Istusime kividel, supipada podises kõrval. Uhhaameister oli majandusdirektor Ülo Pukk. Raidna esimene küsimus oli, kas uhhaa on ikka kolmekordne. Maitses seda ja küsis, mis seal sees on. Rääkisin. Ta küsis – kuidas ma seda teadsin, et nii tuleb teha. Ütlesin, et ei teadnudki, aga mõtlesin – kui kolmekordne, ju siis tuleb teha kolmest kalast. Kõik oli õige, ainult kokrede asemel oleks pidanud olema ahven või kiisk.

Jutt arenes, nagu ikka – suurtel meestel suured mõtted. Raidna rääkis, et Uuri suurfarm tuleb 600-pealisele lehmakarjale ja tekib karjamaade küsimus. Et ümber järve tuleb teha kultuurkoplid, selleks on vaja järve ääres teha kuivendus ja rajada ka niisutussüsteemid. Kuid ütles, et sellest ei piisa.

Pakkusin välja, et teeme veel ühe suure karjamaa, mis ulatub järveäärsetest taludest peaaegu Leesi teeni välja. Raidna arvas, et ka sellest on vähe – vaja on Kahala järv tühjaks lasta ja rajada sinna 300 hektarit kultuurkoplit. Maalis meile pildi, et küll on ilus vaadata, kui rohelise muru taustal on musta-kirju 5000-6000-liitrise väljalüpsiga tõukari. Kui kõhud olid uhhaad täis, tänas ja ütles, et minu ülesandeks jääb need mõtted ellu viia.

Saime kahe karjamaa projekteerimisega ühele poole ning oli veel järve kultuurkopli rajamise küsimus. Puhtas eesti keeles – udu, mis udu! Aga oli vist aasta 1968, kui lasksimegi Loo jõge mööda Kahala järve tühjaks. Kuid järv ei läinud tühjaks – sinna jäi umbes 60 hektarit või rohkem vett, pikk jalajälje kujuline järveke Oldoja pool. Kui see oli umbes kuu aega seisnud, siis järvemuda kivistus. See oli nii kõva, et Eduard Lehtsalu kõndis läbi Kahala järve, mille pind­ala on 346 hektarit. Ümbermõõt on ligi 8 kilomeetrit, läbimõõt üle kilomeetri.

Kuna järvemuda läks täis 5-10 sentimeetri laiuseid pragusid, oli selge, et midagi külvata sinna ei saa. Uus ülesanne anti Tallinna maaparandusvalitsusele. Selle juhataja Lembit Kübar helistas mulle, et talle on antud korraldus pumbata Kahala järv tühjaks. Teadlaste andmetel on seal 3,5 miljonit kantmeetrit muda. Rääkis, et sellega tuleb väetada kõik Kahala paepealsed ja mereäärsed liivased põllud ning hakata muda müüma ka naabermajanditele.

Neevalinnast toodi suurte treileritega kohale ujuvpump. See pandi töökorda tiikide puhastamisega Kolga mõisa pargis. Katsetamised viisid läbi peainsener Ott Trass, koos „laevakapteni“ Hando Vesilinnu ja mehhaaniku Lembit Laurentiga. „Laev“ sai komplekteeritud ja pandi suure raudplaadi peale ning lohistati mitme traktoriga Uuri kaudu Kahala järvele. Aga vee- ja mudamaht oli ikka nii suur, et sellest tööst ei tulnud midagi välja. Mina ei näinud, et sealt oleks ühtki kanti muda kaldale jõudnud, küll aga said Ott Trass, Hando Vesilind ja Lembit Laurent nn laevaga mööda Kahala järve sõita.

Suvi läks mööda, ujuvpump oli juba kreeni vajunud ja hakkas vett sisse võtma. Linnamehed käisid vaatamas ja ütlesid, et enne talve tuleb see „laev“ kusagile ära sokutada. Palusin Lembit Kübarat, et viige see igal juhul minema, muidu pole kevadeks siin ühtki juppi, kõik veetakse laiali. Tuli varajane sügis, masin saadi kuidagi jää seest kätte ning viidi minu teada Pärnu jõe süvendamiseks. Nii et meie saime sellest õnnetusest lahti. Ja pärast sügisesi vihmasadusid oli Kahala järv jälle vett täis.

Kuna pumpamisest midagi välja ei tulnud, hakkasime järvemuda kaevandama karjääriviisiliselt. Vedasime mitme talve jooksul välja umbes 60 000 kantmeetrit muda. Kasutasime seda väetisena. Kuigi sellega oli ka probleeme – arvan, et muda oleks pidanud enne põllule viimist komposteerituna paar aastat seisma. Sest tundus, et selle sees olnud soogaasid, ei mõjunud põldudele väga hästi, kuigi teadlased väitsid vastupidist.
                                                                                                                                     Järgneb

0

Lasnamäe kergejõustikuhallis peetud Eesti talvistel mitmevõistluse meistrivõistlustel sai poiste B-vanuseklassi seitsmevõistluses pronksmedali 3775 punktiga Taavi Tšernjavski, võitis Saaremaa esindaja Rauno Liitmäe 3912 punktiga. Loksa I keskkoolis õppiva Taavi üksiktulemused olid 60 m jooks 7.98, kaugushüpe 5.38, kuulitõuge 13.90, kõrgushüpe 1.66, 60 m tõkkejooks 9.56, teivashüpe 3.10 ja 1000 m jooks 3.16.98.

0

Raasiku valla aukodanik VALDUR PEEGEL on volikogu liige, korrakaitsekomisjoni esimees ning korrakaitseühingu juht.

24. veebruaril Arukülas toimunud aktusel anti VALDUR PEEGLILE  valla aukodaniku tunnistus.

Eesti Vabariigi 91. aastapäeva tähistamisel esines kõnega vallavanem Andre Sepp, kes koos volikogu esimehe Kaido Kirsipiga andis vallavolikogu liikmele ning valla korrakaitseühingu juhile Valdur Peeglile üle valla aukodaniku tunnistuse, märgi, lilled ja rahalise preemia.

Valdur Peegel luges aukodanikuks saamisest Sõnumitoojast.

„Volikogu istungil, kus see otsustati, mind ei olnud, olin puhkusel Taimaal. Kui koju tulin, küsiti, kas olen juba lehte lugenud. Mõtlesin, et mida ma küll paha olen teinud. See oli suur üllatus, et aukodanikuks valiti,“ sõnas ta.

Tuntud korrakaitsja
Raasiku valla inimesed tunnevad Valdur Peeglit eelkõige kui korrakaitsjat. Tema telefoninumber on kõigile teada ning kuna politsei pole sageli kättesaadav ega jõua kiiresti reageerida, helistavad hädasolijad enamasti Valdur Peeglile, ka öösiti.

„Kuigi vahel olen väsinud, lähen alati kohale. Näiteks alles mõni päev tagasi ühel õhtul olin juba kodustes riietes ja tegin kodutöid, kui helistati ja kutsuti tervisekeskuse juurde – seal sõidavad noored ruladega treppidel. Nad ei teinud midagi halba, neil pole lihtsalt muud kohta, kus ruladega sõita. Nad küsisid, mida siis peavad tegema. Selgitasin, et aeg on raske, vallal ei ole eriti võimalusi neile tegevust pakkuda. Nad ei süüdistanud mind, aga mul on neist kahju,“ rääkis aukodanik.

Samas ei mõista ta – kui Aruküla noored kurdavad, et neil pole midagi teha ning on igav, siis hiljutisel diskol rahvamajas oli neid väga vähe, enamus lonkis asula vahel ringi või kogunes ikka poodide juures: „Ka noortekeskuses käivad vähesed ja seal on juba mööbel lõhutud.“

Valdur Peegel jutustas, et viimasel ajal on sagenenud poevargused ning rõõmustas, et on suutnud mõned neist ära hoida. Hiljaaegu oli juhus, kus ta ise võttis Tallinnast tulles Pajupealt hääletaja peale: „Oli kena noor mees, ütles, et tahab Aruküla suurde poodi minna, tal olevat seal tuttav. Kui ta poe juures autost välja läks, nägin, et suundus hoopis poe taha. Hakkasin koju sõitma, kuid süda hakkas valutama ja läksin poe juurde tagasi. Hoiatasin poe töötajaid ja tahtsin koju minna, kui nägin seda noormeest poes, seljakott seljas. Hiljem selgus, et ta oli korvi pannud umbes 1000 krooni eest juustu, korv oli poes kõrvalisse kohta lükatud. Müüjad õnneks jälgisid teda ning vargus jäi ära.“

Valdur Peeglile on teada veel mitu sarnast juhtumit, kus võõrad noored on suure seljakotiga poodi tulnud. Mõne nädala eest, kui valla korrakaitsepatrulliga oldi reidil, helistati, et Raasiku poes on varas. Selgus, et üks Assaku noormees oli omale seljakotti pannud arvestatava summa eest kaupa. Abipolitseinikud kutsusid kohale politsei ning aitasid poerahval potentsiaalset varast nende tulekuni kinni pidada.

„Kardan, et selliseid vargusi hakkab tulema järjest rohkem. Kahjuks on niisuguseid inimesi raske karistada, kaup jääb poodi alles, otsest vargust ei ole,“ märkis ta.

Kuna eelarve on väike, ei käi valla korrakaitsepatrull enam tihti väljas, mõned korrad kuus. Saja tuhande krooniga ju palju ei tee, tõdeb ta.

„Kui võimalik, tegutseme ikka edasi,“ lausus Valdur Peegel: „Igal kodanikul on võimalik sekkuda, kui näeb õigusrikkumist ning tema kohus on rikkujat takistada.“

Koristab koduümbrust
Valdur Peegel on hobi korras korrastanud kodumaja kõrval asuvat võsastunud ala.

„Enne oli seal nii palju risu, et võimatu oli liikuda. Mina olen sinna istutanud kokku üle 80 kuusetaime. Nüüd taotleb vald seda maad munitsipaalomandisse. Siis saab selle kujundada pargiks, kus oleks võimalik jalutamas-puhkamas käia,“ rääkis ta.

    0

    Anija vallavalitsus otsustas taastada Vikipalu rongipeatuse ajaloolise nime Lahinguvälja. Vastava ettepaneku tegid eelmisel aastal Evi ja Gustav Massakas. Vallavalitsus küsis ka teiste vallaelanike arvamust. Valla keskkonnaspetsialist Helle Palm kinnitas, et peaaegu kõik need olid nimemuutmist toetavad. Toetava kirja saatsid MTÜ Kehra Raudteejaam, kaks perekonda Vikipalust, mõned inimesed helistasid vallavalitsusse. Vallavalitsus saatis korralduse nimemuutuse kohta siseministeeriumile, maa-ametile, Eesti Raudteele ja Elektriraudteele. Palutakse seda aktsepteerida ning viia registris, rongipeatuse nimes ja sõiduplaanides sisse vastavad muudatused.