Juubeli puhul ilmus raamat, mille koostas endine juhataja ANU KORSAR.
„Kui veerand sajandit tagasi alustasime, taheti waldorfkoolile külge kleepida silti, et oleme teistsugused, aeg oli selline. Nüüd on loomulik, et Eestis on waldorfkoolid ja -lasteaiad. Küllap tuleb neid veelgi,” rääkis juubelipeo alguses reedel, 3. novembril õpetaja Maia-Reta Trampärk.
Aruküla Vaba Waldorfkool on Eesti üks seistmest waldorfkoolist. Kool tegutseb Aruküla mõisa peahoones, alates 1994. aastast on kõrvalmajas, endises embleemitsehhis waldorflasteaed.
Maia-Reta Trampärk, kes on üks 25 aastat tagasi alustanud õpetajatest, meenutas, et esimesena avatud klassis oli 11 õpilast: „Seejärel hakkasid tulema üks klass teise järel. Iga uus klass tegi teisel korrusel endale ühe ruumi korda. Nüüdseks on välja lennanud kuusteist lendu.”
Ta lisas, et Aruküla waldorfkoolil on suur unistus – kasvada suuremaks ja võimsamaks: „Oleme kogu aja olnud mõisas. Tahaks olla omaette majas. Arukülas võiks olla waldorfi kutsekeskkool tulevikuerialadega, näiteks biodünaamiline põllumajandus, kokanduse eriala, kus õpetatakse valmistama mahetoitu. Peame panema pead tööle ja mõtlema, milliseid erialasid soovime näha, ning unistama suurelt.”
Vilistlasõhtul oli ka värskelt ilmunud kooliraamatu esitlus. Selle koostas endine koolijuhataja Anu Korsar. Endine õpetaja Henri Reeder pani raamatu tehniliselt kokku. Anu Korsar ütles, et oli soov teha kooli juubeliks midagi erilist ning kuna pole ilmunud ühtegi brošüüri, otsustas koolipere raamatu kasuks.
Oma tervitused olid juubeli puhul saatnud ka endised õpetajad Simone Katja Rödel Saksamaalt ja Jennifer Strauss.
Simone Katja Rödel meenutas, et Aruküla waldorfkool on jäänud talle südamesse, tema tütar on praegu sama vana, kui on lapsed, keda ta Arukülas õpetas. Oma lapsele ja tema sõbrannadele räägib ta, kuidas Aruküla mõisahoone ümber olid kõrged puud, mille vahel sai peitust mängida. Meenutab hapukapsasuppi, lastega tehtud lavastusi, ekskursioone, eesti keele õppimist ning seda, kuidas Arukülas pidevalt klassiuks lahti vajus. Seda üritati parandada, kuid tulutult. Lõpuks pakkusid lapsed, et küllap on see mõisahärra Baranovi vaim, kes piilumas käib.
Jennifer Strauss õpetab praegu Stuttgarti waldorfkoolis. Arukülast aastatel 2005-2007 meenutab ta kolleegide sooja vastuvõttu ning nukkude valmistamist.
Vilistlasõhtul olid ka õpilaste kontsert, fotode vaatamine ning õpetajate tehtud õpetlik lühinäidend temperamenditüüpidest.