Aru­kü­la wal­dorf­kool tä­his­tas 25. sün­ni­päe­va vi­list­la­sõh­tu­ga

Aru­kü­la wal­dorf­kool tä­his­tas 25. sün­ni­päe­va vi­list­la­sõh­tu­ga

Ere Uibo
0

Juu­be­li pu­hul il­mus raa­mat, mil­le koos­tas en­di­ne ju­ha­ta­ja ANU KOR­SAR.

„Kui vee­rand sa­jan­dit ta­ga­si alus­ta­si­me, ta­he­ti wal­dorf­koo­li­le kül­ge klee­pi­da sil­ti, et ole­me teist­su­gu­sed, aeg oli sel­li­ne. Nüüd on loo­mu­lik, et Ees­tis on wal­dorf­koo­lid ja -las­teaiad. Kül­lap tu­leb neid veel­gi,” rää­kis juu­be­li­peo al­gu­ses ree­del, 3. no­vemb­ril õpe­ta­ja Maia-Re­ta Tram­pärk.

Aru­kü­la Va­ba Wal­dorf­kool on Ees­ti üks seist­mest wal­dorf­koo­list. Kool te­gut­seb Aru­kü­la mõi­sa pea­hoo­nes, ala­tes 1994. aas­tast on kõr­val­ma­jas, en­di­ses emb­lee­mit­seh­his wal­dorf­las­teaed.

Maia-Re­ta Tram­pärk, kes on üks 25 aas­tat ta­ga­si alus­ta­nud õpe­ta­ja­test, mee­nu­tas, et esi­me­se­na ava­tud klas­sis oli 11 õpi­last: „See­jä­rel hak­ka­sid tu­le­ma üks klass tei­se jä­rel. Iga uus klass te­gi tei­sel kor­ru­sel en­da­le ühe ruu­mi kor­da. Nüüd­seks on väl­ja len­na­nud kuus­teist len­du.”

Ta li­sas, et Aru­kü­la wal­dorf­koo­lil on suur unis­tus – kas­va­da suu­re­maks ja võim­sa­maks: „Ole­me ko­gu aja ol­nud mõi­sas. Ta­haks ol­la omaet­te ma­jas. Aru­kü­las võiks ol­la wal­dor­fi kut­se­kesk­kool tu­le­vi­kue­ri­ala­de­ga, näi­teks bio­dü­naa­mi­li­ne põl­lu­ma­jan­dus, ko­kan­du­se eria­la, kus õpe­ta­tak­se val­mis­ta­ma ma­he­toi­tu. Pea­me pa­ne­ma pead töö­le ja mõt­le­ma, mil­li­seid eria­la­sid soo­vi­me nä­ha, ning unis­ta­ma suu­relt.”

Vi­list­la­sõh­tul oli ka värs­kelt il­mu­nud koo­li­raa­ma­tu esit­lus. Sel­le koos­tas en­di­ne koo­li­ju­ha­ta­ja Anu Kor­sar. En­di­ne õpe­ta­ja Hen­ri Ree­der pa­ni raa­ma­tu teh­ni­li­selt kok­ku. Anu Kor­sar üt­les, et oli soov te­ha koo­li juu­be­liks mi­da­gi eri­list ning ku­na po­le il­mu­nud üh­te­gi brošüü­ri, ot­sus­tas koo­li­pe­re raa­ma­tu ka­suks.

Oma ter­vi­tu­sed olid juu­be­li pu­hul saat­nud ka en­di­sed õpe­ta­jad Si­mo­ne Kat­ja Rö­del Sak­sa­maalt ja Jen­ni­fer St­rauss.

Si­mo­ne Kat­ja Rö­del mee­nu­tas, et Aru­kü­la wal­dorf­kool on jää­nud tal­le sü­da­mes­se, te­ma tü­tar on prae­gu sa­ma va­na, kui on lap­sed, ke­da ta Aru­kü­las õpe­tas. Oma lap­se­le ja te­ma sõb­ran­na­de­le rää­gib ta, kui­das Aru­kü­la mõi­sa­hoo­ne üm­ber olid kõr­ged puud, mil­le va­hel sai pei­tust män­gi­da. Mee­nu­tab ha­pu­kap­sa­sup­pi, las­te­ga teh­tud la­vas­tu­si, eks­kur­sioo­ne, ees­ti kee­le õp­pi­mist ning se­da, kui­das Aru­kü­las pi­de­valt klas­siuks lah­ti va­jus. Se­da üri­ta­ti pa­ran­da­da, kuid tu­lu­tult. Lõ­puks pak­ku­sid lap­sed, et kül­lap on see mõi­sa­här­ra Ba­ra­no­vi vaim, kes pii­lu­mas käib.

Jen­ni­fer St­rauss õpe­tab prae­gu Stutt­gar­ti wal­dorf­koo­lis. Aru­kü­last aas­ta­tel 2005-2007 mee­nu­tab ta kol­lee­gi­de soo­ja vas­tu­võt­tu ning nuk­ku­de val­mis­ta­mist.

Vi­list­la­sõh­tul olid ka õpi­las­te kont­sert, fo­to­de vaa­ta­mi­ne ning õpe­ta­ja­te teh­tud õpet­lik lü­hi­näi­dend tem­pe­ra­men­di­tüü­pi­dest.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus