Aru­kü­la wal­dorf­koo­li noo­red tõid la­va­le „Tõrk­sa talt­su­tu­se”

Aru­kü­la wal­dorf­koo­li noo­red tõid la­va­le „Tõrk­sa talt­su­tu­se”

Ere Uibo
0

La­vas­ta­ja KAT­RE KA­SE­LEHT: „Teat­ri­tü­ki­ga õn­nes­tus las­te­le Sha­kes­pea­re niiöel­da söö­da­vaks te­ha.”

Aru­kü­la mõi­sas te­gut­se­vas wal­dorf­koo­lis võib igal aas­tal nä­ha uh­keid kos­tüü­me, kui 8. klass lõ­pe­tab oma draa­mae­poh­hi mõ­ne eten­du­se­ga. Li­saks oma koo­li pe­re­le, lap­se­va­ne­ma­te­le ja teis­te wal­dorf­koo­li­de õpi­las­te­le käib eten­dust vaa­ta­mas ka val­la­rah­vas, kel­lest igal aas­tal kom­men­tee­rib kee­gi Sõ­nu­mi­too­ja­le, et tu­lid, ku­na te­gu po­le ta­va­li­se koo­li­näi­den­di, vaid mil­le­gi pal­ju pa­re­ma­ga.

Kol­man­dat aas­tat jär­jest ju­hen­dab noo­ri la­vas­ta­ja Kat­re Ka­se­leht. See­kord va­lis ta õpi­las­te­le Sha­kes­pea­re’i ko­möö­dia „Tõrk­sa talt­su­tus”, mis män­gi­ti ma­ha ka­he tun­ni jook­sul viies vaa­tu­ses. Eten­du­se ta­su pub­li­ku­le oli va­ba­taht­lik an­ne­tus. See­kord käi­sid vaa­ta­mas Rak­ve­re, Kei­la ja Tal­lin­na wal­dorf­koo­li­de õpi­la­sed.

Taas män­gi­sid noo­red tük­ki mi­tu kor­da, esie­ten­dus oli kol­ma­päe­val, 31. jaa­nua­ril. Veel sai pub­lik nä­ha la­vas­tust 1. ja 2. veeb­rua­ril. Mi­tu kor­da män­gi­da soo­vi­sid ka noo­red ise, la­vas­ta­ja sõ­nas, et nad olid nõus män­gi­ma õh­tust eten­dust ka siis, kui tu­leb vaid 10 ini­mest. Kõi­gil eten­dus­tel oli pub­li­kut aga mit­meid kor­di roh­kem. Üks­ki õpi­la­ne la­vas­tu­sest kõr­va­le ei jää­nud, osa­le­sid kõik 12 noort.

La­vas­ta­ja Kat­re Ka­se­leht elab Vil­jan­dis, la­vas­tusp­rot­ses­si ajal ko­lib ta Tal­lin­nas­se ja sõi­dab igal hom­mi­kul Aru­kül­la. La­vas­ta­ma sat­tus ta ju­hu­se tah­tel, kui õpe­ta­ja Sii­ri Veen­sa­lu, kes va­rem 8. klas­si la­vas­tus­te­ga ai­tas, oli hõi­va­tud muu­de töö­de­ga. Vil­jan­dis ju­hen­dab Kat­re Ka­se­leht lap­si ak­ro­baa­ti­kas ning õpe­tab tant­su.

Esi­mest kor­da sõ­na­la­vas­tus
La­vas­ta­ja ju­tus­tas, et iga juhendamine on ol­nud Aru­kü­la wal­dorf­koo­lis eri­nev, iga trupp oma­näo­li­ne: „See­kord oli mul vä­ga mu­gav ja tur­va­li­ne töö­ta­da. Lap­sed tead­sid häs­ti, mis neid ees oo­tab, olid va­ra­se­maid eten­du­si hu­vi­ga jäl­gi­nud.”

Ko­möö­dia sai la­va­küp­seks 3,5 nä­da­la­ga. Ta­va­teat­ri­tes õpi­tak­se la­vas­ta­ja sõ­nul sel­list tük­ki kolm kuud. Vii­ma­se ka­he st­see­ni teks­tid said lap­sed kät­te jaa­nua­ri al­gu­ses.

Va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel on ta Aru­kü­las la­vale toonud muu­si­ka­li­se la­vas­tu­se „Väi­ke­sed nai­sed” ning muu­si­ka­li „Kau­ni­tar ja ko­le­tis”, sõ­na­lis­test la­vas­tus­test oli „Tõrk­sa talt­su­tus” tal Aru­kü­las esi­me­ne.

Kat­re Ka­se­leht: „Noor­te klas­si­ju­ha­ta­ja Ma­ret Mei­go esi­tas es­malt en­da mõt­ted ja tin­gi­mu­sed. Ta soo­vis, et oleks sõ­na­la­vas­tus ning klas­si­ka­li­ne tükk. Ar­va­sin, et klas­sik, kel­le teost kä­sit­le­da, võiks ol­la Sha­kes­pea­re, lu­gu peaks ole­ma noor­te­le söö­dav ja alg­koo­li­le vaa­da­tav, see­ga lan­ges va­lik ko­möö­dia­te­le. Lõp­li­ku va­li­ku ai­tas te­ha tru­pi suu­rus ja pois­te-tüd­ru­ku­te osa­kaal.”

Ta ju­tus­tas, et õp­pep­rot­sess läks lõ­bu­salt, ku­na noo­red olid vä­ga ava­tud: „Sain soo­ja vas­tu­võ­tu osa­li­seks, koos­töö sai ala­ta usal­dus­li­kus õhk­kon­nas. Noo­red ül­la­ta­sid mind hea huu­mo­ri ja tööin­nu­ga.”

Suu­rim väl­ja­kut­se oli te­ma sõ­nul, et vär­si­vor­mis teks­ti loe­tak­se sa­mas rüt­mis, na­gu on las­teaiast saa­ti õpe­ta­tud: „Sel­le väl­ja­juu­ru­ta­mi­ne on ala­ti ras­ke. Olu­li­ne on mõ­te ja lu­gu, mi­da vär­si­read en­das pei­da­vad. Olu­li­ne on ka la­va­li­ne lii­ku­mi­ne. Kui teks­tist lei­tud mõ­te saab sel­geks, pa­neb see meid lii­ku­ma loo­mu­li­kult ja dü­naa­mi­li­selt. Os­kus on nä­ha oma teks­tist kau­ge­ma­le ehk lei­da te­ge­vu­se­le im­puls­se ka part­ne­ri teks­tist. See tä­hen­dab os­kust kuu­la­ta ja mär­ga­ta, mis la­val toi­mub. Meie noor­tel õn­nes­tus see vä­ga häs­ti.”

Jär­jest 12 proo­vi­päe­va
Klas­si­ju­ha­ta­ja Ma­ret Mei­go rää­kis, et las­te­le olid õp­pep­rot­ses­siks ku­lu­nud ne­li nä­da­lat täies­ti teist­su­gu­ne ko­ge­mus: „Klas­si­ruu­mi said nad vä­ga har­va, ena­mas­ti olid saa­lis. La­vas­ta­ja te­gi igal hom­mi­kul hää­le­har­ju­tu­si ning män­ge. Ta üt­les kol­man­da päe­va lõ­pus, et kas nüüd on la­gi käes, sest noo­red nii pin­gu­ta­vad. Te­ge­li­kult pin­gu­ta­sid nad ku­ni lõ­pu­ni. Mõ­ni jul­ges roh­kem oma te­ge­la­se­le ka­rak­te­rit ot­si­da, mõ­ne­le pi­di la­vas­ta­ja roh­kem juht­nöö­re ja­ga­ma. Kõi­ge hu­vi­ta­vam oli jäl­gi­da las­te emot­sio­naal­set muu­tu­mist, sest näit­le­ja­töö on töö tun­ne­te­ga. Ar­ves­ta­des las­te va­nust, on nad nii­gi oma tun­ne­te­ga hä­das. Poi­sid olid ül­la­tu­nud, et tun­ne­te­le peab ni­me and­ma ja tun­de en­das üles leid­ma. Oma­va­he­li­sed suh­ted muu­tu­sid sel­le aja jook­sul märk­sa ti­he­da­maks, klass pü­sis pi­de­valt kam­bas.”

Ta sõ­nas, et kõi­ge kee­ru­li­sem oli epoh­hi lõpp, kui oli jär­jest 12 töö­päe­va, mil­le sis­se jäi 3päe­va­ne draa­ma­laa­ger, kus töö kes­tis 10-12 tun­di.

La­vas­tu­se õn­nes­tu­mis­se pa­nus­ta­sid ka lap­se­va­ne­mad, kes ai­ta­sid han­ki­da kos­tüü­me, de­ko­rat­sioo­ne, pak­ku­sid toit­lus­tust.

Noo­red rää­ki­sid, et la­vas­tust õp­pi­da oli üs­na kee­ru­li­ne, sest teks­ti oli pal­ju. Nei­le meel­dis, et tekst oli hu­moo­ri­kas ning kui­gi kir­ju­ta­tud sa­jan­deid ta­ga­si, on inim­loo­mus ja tun­ded ik­ka sa­ma­su­gu­sed.

La­vas­tu­si mit­mel aas­tal vaa­ta­mas käi­nud Reet Pe­re lap­sed on Aru­kü­la wal­dorf­koo­li vi­list­la­sed, ka neil on draa­mae­pohh üle ela­tud: „La­val vaa­tad oma last tei­se pil­gu­ga. Imes­tan, kust tu­leb jul­gus ja sii­rus, et 15aas­ta­ne rää­gib la­val loo­mu­li­kult ja hä­be­ne­ma­ta ar­mas­tu­sest ning käi­tub na­gu täis­kas­va­nu.”

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus