Aru­kü­la va­jab mõt­te­tal­guid noor­te­ga

Aru­kü­la va­jab mõt­te­tal­guid noor­te­ga

Sõnumitooja
0

AN­NE EEN­PA­LU,
Aru­kü­la Hel­le­ma ta­lu
pe­re­nai­ne

Pü­ha­päe­val sup­les Aru­kü­la päi­ke­ses ja lau­lu­väl­ja­kul kor­ral­das Ga­ri­na Too­min­gas suu­re­pä­ra­se mõt­te ja teos­tu­se­ga ko­gu­kon­na­päe­va. Ees­ti taa­s­ise­seis­vu­mi­sest on möö­das mi­tu aas­ta­küm­met ja roh­kem­gi, sest ole­me sü­da­mes ju am­mu kand­nud loo­tu­se­sä­det.
Mi­nu sün­ni­koht on And­re­jev­ka küü­di­kü­la Si­be­ri tai­gas Toms­ki ob­las­tis. Pe­res, mil­le Nõu­ko­gu­de võim oli mää­ra­nud su­re­ma. Imeks­pan­dav, et eri rah­vus­test küü­di­ta­tud püüd­sid näl­jas ja üle­loo­mu­li­kult mu­ser­da­va­tes tin­gi­mus­tes el­lu jää­da. Si­be­ri van­gi­laag­ri­tes huk­ku­sid mi­nu mõ­le­mad va­nai­sad. Rii­gi­mees, kõr­ge saa­gi­ku­se ja töö­kul­tuu­ri­ga Hel­le­ma õp­pe-kat­se­ta­lu pe­re­mees Kaa­rel ning Pär­nu väi­ke­se vors­ti­vab­ri­ku asu­ta­ja ja pe­re­mees Jü­ri Ar­mei us­ku­sid Ees­ti Va­ba­rii­gi loo­mi­ses­se, ön­nes­tu­mis­se ja kest­ma­jää­mi­ses­se, pe­re­kon­na pü­ha­des­se väär­tus­tes­se ja põlv­kon­da­de tu­le­vik­ku.
KGB valv­sast kont­rol­list hoo­li­ma­ta oli Si­be­ris noor­te el­lu­jää­nu­te ar­mas­ta­mi­se kihk nii suur, et hei­de­ti üh­te, abiel­lu­ti ja saa­di lap­si. Üh­te­heit­mi­se all pean sil­mas vaim­set kok­ku­hoi­du – pii­na­tud hin­ged ot­si­vad tu­ge, et el­lu jää­da.
Pä­rast Sta­li­ni sur­ma läks pin­ge lee­be­maks ja isa Georg Ma­ni­val­de ta­hus tai­gas­se pal­ki­dest ma­ja, loo­ma­pi­da­mis­ruu­mid, sau­na ja il­ma­val­gust nä­gin mi­na. Ema Mai-Lin­da esik­laps Enn up­pus ja olin pe­re ai­nu­ke sil­ma­rõõm.
Taa­si­se­seis­vu­nud Ees­tis val­das mind to­hu­tu üle­se­hi­ta­mi­se ja võit­lu­se kirg, gee­ni­des pei­tuv ko­hus­tus ot­si­da mä­les­tu­si, mis Si­be­ri­teest puu­tu­ma­ta Aru­kü­la jul­ge­te ela­ni­ke pil­ti­des ja mä­lus.
En­ne­sõ­jaaeg­ne Ees­ti oli relv käes või­de­tud va­ba­du­se­ga väär­tus­lik aa­re. Va­na­va­ne­mad olid tub­lid, töö­kad, jul­ged eest­la­sed, kes vää­ri­vad tun­nus­ta­mist. Mui­du­gi kart­sin ma Aru­kül­la tul­la, hirm­sas­ti kart­sin, sest hirm on gee­ni­des. Olen tä­nu­lik oma pe­re­le, kes on ko­gu sü­da­mest ja oma või­ma­lus­te­ga toe­ta­nud  sel­les hirm­sas elu­võit­lu­ses, mis on nüüd vaid mä­les­tus.
Tä­nan Aru­kü­la põ­hi­koo­li pe­da­goo­ge, kes lu­ba­vad mul te­ge­le­da noor­te­ga. Ise­sei­sev Ees­ti on ai­nu­s paik, mil­le pe­re­nai­sed-me­hed me ole­me. Tä­nan põl­lu­me­hi, ka oma poe­ga Ivot, kes ha­ri­vad meie maad. Võib ar­va­ta, et nad te­ge­le­vad ühe ma­jan­dus­ha­ru­ga. Te­ge­li­kult maa ja sel­le ha­ri­jad on suur rah­vus­lik rik­kus.
Mi­nu ema­ke üt­les ik­ka: Aru­kü­la oli mi­nu ko­du. Mõ­ni päev ta­ga­si möö­dus aas­ta ta lah­ku­mi­sest. En­ne se­da mee­nu­tas ta, mil­li­seid suu­ri seed­reid oli va­ja 18 aas­tat Si­be­ris saa­gi­da ja laa­si­da. Me pea­me tead­ma oma lu­gu, sest sel­le­le saa­me toe­tu­da. Mi­da­gi head ei tu­le va­lu ja vae­va­ta.
Aru­kü­las on pal­ju noo­ri pe­re­sid, kel kind­las­ti värs­keid mõt­teid. Oleks to­re, kui siin oleks toot­mi­sük­su­si, kus lei­da töö, et mit­te iga päev mu­ja­le sõi­ta. Peaks kor­ral­da­ma mõt­te­tal­gud uu­te ela­ni­ke­ga, kel pea­le­hak­ka­mist ja laie­mat sil­ma­rin­gi. Pal­jud on käi­nud teis­tes rii­ki­des tööd ja lei­ba ot­si­mas, ehk on nüüd jul­gust siin ris­ke võt­ta. Sü­da­me alt lä­heb soo­jaks, kui vaa­da­ta meie aed­lin­na. Hu­vi­ta­vad ko­du­ma­jad hool­da­tud ae­da­de­ga. Pit­sa­baar Kolm Juus­tu on to­re al­ga­tus. Loo­da­me, et saab val­mis var­jua­lu­ne, kus hal­va il­ma kor­ral mõ­nu­sat suu­pis­tet nau­ti­da. To­re, kui saaks pit­sat ka ko­ju tel­li­da. Kah­ju, et en­di­ses vei­ni­töös­tu­ses Tar­ko enam toot­mist po­le.
On vä­ga ilus lau­lu­salm: „Me kuu­lu­me üh­te, na­gu me­ri ja tuul, ei iial siit lah­ku, ta­sa so­sis­tab huul.”

SARNASED ARTIKLID

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus