Armas­tu­se­ga Aru­kü­la­le

Armas­tu­se­ga Aru­kü­la­le

Sõnumitooja
0

AN­NE ORUAAS

Sain hil­ju­ti Ga­ri­na Too­min­galt kin­gi­tu­seks veel trü­ki­soo­ja raa­ma­tu „Sa­jan­di 100 aru­kü­la­last“. Kui oli mah­ti kin­gi­tu­se­ga lä­he­malt tut­vu­da, lu­ge­sin ühe hoo­ga kaa­nest kaa­ne­ni lä­bi, sest raa­mat on nii hu­vi­tav.

Koos­ta­nud Hen­ri Ree­der, Ga­ri­na Too­min­gas ja Mai Er­be, ku­jun­da­nud Hen­ri Ree­der, väl­jaand­ja MTÜ Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selts. Raa­ma­tu väl­jaand­mist on ra­has­ta­nud MTÜ Ko­du­kant Ees­ti, pro­jek­ti­ju­hid Maar­ja-Ly Tei­no ja Ga­ri­na Too­min­gas.

Meel­di­valt väi­ke­se for­maa­di­ga raa­mat on so­liid­selt si­ni­must­val­ges vär­vi­gam­mas must­val­ge­te fo­to­de­ga, mil­le­le li­sab vei­di särt­su kol­la­ne jär­je­kor­ra­num­ber. Ees­sõ­na ja lõpp­sõ­na on vär­si­vor­mis kir­ja pan­nud mõt­te­si­du­ja Ga­ri­na Too­min­gas. Just nii on­gi kir­jas – mõt­te­si­du­ja, mis on ilus ja täp­ne sõ­na Ga­ri­na rol­li koh­ta ko­gu sel­le töö juu­res. Kui mõel­da töö­rüh­ma pea­le, siis kol­mest vä­ga eri­ne­vas va­nu­ses ini­me­sest koos­ne­nud selts­kond on saa­vu­ta­nud üks­mee­le ja ta­sa­kaa­lu ning Ga­ri­na kui pro­jek­ti­juht ja va­nu­selt kesk­mi­ne on kind­las­ti ol­nud si­duv ja ühen­dav. Mõt­te­si­du­ja ei liial­da, kui üt­leb: „On Aru­kü­las mi­da­gi, mis eri­li­ne on, need sa­la­du­sed pei­dus suu­re ki­vi all on.“

Kui raa­ma­tut lä­he­malt ise­loo­mus­ta­da, siis on te­ge­mist biog­raa­fi­li­se lek­si­ko­ni­ga, ku­hu koon­da­tud 100 aru­kü­la­la­se elu­loo­li­si and­meid. Need 100 ini­mest sel­gi­ta­ti eel­ne­valt väl­ja kü­sit­lu­se teel ja lõ­pus on kir­jas, et pa­ku­ti kok­ku 179 ni­me, kel­le hul­gast va­li­ti väl­ja 100 enam hää­li saa­nut. Isi­ku­te jär­jes­tus on üp­ris ori­gi­naal­ne – alu­seks on võe­tud Aru­kü­la­ga seo­tuks saa­mi­se aas­taarv, mis vä­lis­tab te­gi­ja­te­pool­se hin­nan­gu, täht­su­se jär­gi rit­ta sead­mi­se. Pal­ju­del võr­dub see sün­niaas­ta­ga, aga ena­mas­ti on Aru­kül­la tul­dud töö­le. Ava­per­soon on 1871. aas­tal Aru­kü­la mõi­sa pä­ri­nud Pe­ter von Ba­ra­noff, kes läi­nud ko­ha­lik­ku aja­luk­ku kui Aru­kü­la raud­tee­pea­tu­se asu­ta­ja. Ja vii­ma­ne on 2013-2017 val­la­va­nem ol­nud Rai­vo Uuk­ki­vi, kel­lest et­te­poo­le jääb märk­sa noo­re­maid, Aru­kü­la­ga lap­sest saa­ti seo­tud ini­me­si.

Püüd­sin te­ha üle­vaa­det, mil­lis­te elua­la­de esin­da­jaid on kõi­ge roh­kem, kuid vars­ti nä­gin sel­le te­ge­vu­se mõt­te­tust. Ena­mas­ti on raa­ma­tus­se hää­le­ta­tud ini­me­sed te­gu­sad mit­mel alal, li­saks põ­hi­töö­le on kaa­sa löö­dud taid­lu­ses ja spor­dis, selt­si­te­ge­vu­ses, oma­va­lit­su­ses, on toe­ta­tud ra­ha­li­selt mit­me­su­gu­seid al­ga­tu­si. Need on­gi ini­me­sed, ke­da rah­vas teab ja mä­le­tab mit­me­külg­se te­ge­vu­se tõt­tu. Nii võib lei­da pil­di all­ser­vast lü­hi­kok­ku­võt­te­na näi­teks: har­ras­tus­näit­le­ja või et­te­võt­ja, võrk­pal­lur. On vä­ga süm­paat­ne, et sa­jan­di mõ­ju­ka­ma­te hul­ka on hää­le­ta­tud ka liht­salt to­re poe­müü­ja ja mi­tu kä­si­töö­meist­rit. Keh­ra koo­li vi­list­la­se­na oli rõõm nä­ha, et raa­ma­tus on ko­gu­ni kuus Keh­ra koo­li lõ­pe­ta­nut: Avo ja Lee­na Möls, Ka­ja Aru­sa­lu, Lju­bov Al­jas­mäe, Eve Saare ja Jaak Tur­ro.

Raa­ma­tu pea­te­ge­la­ne on kaht­le­ma­ta Aru­kü­la ja ini­me­se biog­raa­fia hak­kab­ki pea­le sel­le aas­ta­ga, kui ta Aru­kül­la tu­li, sa­ge­li ju­ba täis­kas­va­nud ini­me­se­na. Siin on­gi mi­nu jaoks sel­le raa­ma­tu ai­nus puu­du­jääk või kü­si­märk – ini­me­se elu­loos on siis­ki olu­li­se täht­su­se­ga te­ma ha­ri­dus­tee. Eri­ti et­te­võt­ja­te pu­hul tek­kis kü­si­mus, et hu­vi­tav, mis on te­ma õpi­tud eri­ala. Va­hel võib see kaa­sa tuua ka ül­la­tu­si. Ma ei tea, kui pal­jud aru­kü­la­la­sed tea­vad, et Pää­su­lin­nu koo­li kauaaeg­ne di­rek­tor, Mul­gi­maalt pä­rit Mal­le Jaa­ko po­le muu­si­ka ega kuns­ti õpe­ta­ja, vaid on lõ­pe­ta­nud Tar­tu üli­koo­li psüh­ho­loo­gi­na. Tean, sest meie tut­vus al­gas üli­koo­li­päe­vil. Ka Aru­kü­las põ­hi­koo­li lõ­pe­ta­nud ja ko­du­kan­ti ta­ga­si tul­nud ini­me­sed on va­he­peal ku­sa­gil mi­da­gi õp­pi­nud. Nii jää­vad elu­lu­gu­des­se ime­li­kud au­gud na­gu nõu­ko­gu­deaeg­se­tes ent­sük­lo­pee­dia­tes, kus Si­be­ri aas­tad liht­salt ma­ha vai­ki­ti. Näi­teks võib tuua Keh­ra koo­li ar­mas­ta­tud ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja ja kä­si­pal­lit­ree­ne­ri Hei­no Oja­soo, kel­le koh­ta on kir­jas, mil­lal ta lõ­pe­tas Aru­kü­la koo­li, sel­le­le järg­neb töö­le asu­mi­ne Aru­kü­la kol­hoo­si abiet­te­võt­tes ning Har­ju las­te ja noor­te spor­di­koo­li di­rek­to­ri­na. Aga mi­da te­gi mees va­he­peal­sed 18, oma elu pa­ri­mat aas­tat? Raa­ma­tu idee au­to­ri Hen­ri Ree­de­ri koh­ta saa­me tea­da, mil­lal ta lõ­pe­tas Aru­kü­las las­teaia, aga kus ja mi­da nii mit­me­külg­ne, an­de­kas ja te­gus noor­mees on õp­pi­nud, jääb sa­la­du­seks.

On aru­saa­dav, et va­li­tud väi­ke­se for­maa­di pu­hul pal­ju ei ma­hu ja soo­vi­ti esi­le tuua just se­da, mi­da ini­me­ne Aru­kü­las kor­da saat­nud. Mi­da­gi tu­li pa­ra­ta­ma­tult väl­ja jät­ta. Sa­mas on vä­ga hea, et fo­to on suur – üle poo­le le­he­kül­jest. Eks ole näh­tud lek­si­ko­ne, kus pilt post­mar­gi­suu­ru­ne ja pal­ju kir­bu­kir­jas jut­tu. Kõ­nea­lu­ne raa­mat on ris­ti vas­tu­pi­di­ne – pilt suur ja vä­he­ne jutt suh­te­li­selt suu­re kir­ja­ga, mis on­gi suu­re­pä­ra­ne.

Tä­nan te­gi­jaid. Tu­le­mus on ilus, väärt ees­ku­ju võt­mist ja jä­re­le te­ge­mist. Sel­lest raa­ma­tust õh­kub ar­mas­tust Aru­kü­la ja oma ini­mes­te vas­tu. Mõt­te­si­du­ja Ga­ri­na Too­min­ga lõpp­sõ­nas on 19 mõ­tet, mil­leks on ko­gu­kond va­ja­lik. Need kõik vää­riksid kor­da­mist, aga soo­vi­tan võt­ta raa­mat ja ise lu­ge­da. Vii­ma­se­na on kir­jas kul­da­väärt sõ­nad, mil­les pei­dus raa­ma­tu idee: „Ko­gu­kond on sel­leks, et jääd­vus­ta­da aja­lu­gu, ko­gu­kond on sel­leks, et väär­tus­ta­da iga ini­me­se oma lu­gu.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus