Ani­ja val­la kau­neim maa­ko­du Rau­do­jal on pi­ka aja­loo­ga

Ani­ja val­la kau­neim maa­ko­du Rau­do­jal on pi­ka aja­loo­ga

Külli Koppelmaa
0

Sel­le ta­lu pe­re­mees oli üks Ani­ja-mees­test, kes sai 1858. aas­tal Tal­lin­nas pek­sa, üt­leb Sae ta­lu prae­gu­ne pe­re­nai­ne REE­NE MUU­GA­MÄE.

Toi­vo ja Ree­ne Muu­ga­mäe ko­du Rau­do­ja kü­las on üks ka­hest maa­ko­dust, mis va­li­ti tä­na­vu Ani­ja val­la kau­ni­maks. Hin­da­mis­ko­mis­jo­ni lii­ge In­ga Vai­nu rää­kis, et Sae ta­lu jäi tal­le esi­mest kor­da sil­ma ju­ba mi­tu aas­tat ta­ga­si, kui käis seal lä­he­dal ühe de­tailp­la­nee­rin­gu as­jus.
„Iga kord, kui möö­da sõit­sin, vaa­ta­sin se­da ilu­sat ko­duae­da. Nüüd, kui käi­si­me ko­mis­jo­ni­ga aias sees, nä­gi­me veel pal­ju põ­ne­vaid as­ju, mis teelt ei pais­ta­gi,“ mär­gib ta.
Ree­ne Muu­ga­mäe ar­vab, et neil on üs­na ta­va­li­ne ko­duaed, mi­da hool­da­tak­se sel­leks, et en­dal oleks seal hea.
Sae ta­lu on ime­li­ses ko­has Sood­la jõe ja va­na Pii­be maan­tee va­hel. Kü­la­li­se­le tor­kab esi­me­se­na sil­ma aia ta­ga tee ää­res pink ja post sil­di­ga, mil­lel suur A – nii, na­gu oli va­rem bus­si­pea­tus­tes. Buss seal ei pea­tu, „pea­tus“ on liht­salt üks Sae ta­lu mit­me­test ko­du­ku­jun­du­se ele­men­ti­dest. Pea­tust ümb­rit­se­vad ka­da­kad – Ree­ne Muu­ga­mäe Saa­re­maal sün­di­nud ema auks.

Sa­jan­di­te va­nu­ne ko­du
Ree­ne ja Toi­vo Muu­ga­mäe on Sae ta­lus ela­nud küm­me aas­tat, kuid ol­nud seal ta­lu taas­ta­mi­sel abiks 1989. aas­tast. Muu­ga­mäe­de su­gu­võ­sa käes on ta­lu ol­nud vä­he­malt viis inim­põl­ve. Ree­ne Muu­ga­mäe, kes ko­dus ka ar­gi­päe­vi­ti, kui abi­kaa­sa pea­lin­nas tööl, näi­tab kü­la­li­se­le Eduard Vil­de raa­ma­tust „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ le­he­kül­ge, kus on jut­tu 1858. aas­tal Tal­lin­nas­se õig­lust nõud­ma läi­nud ta­lu­poe­ga­de peks­mi­sest. Kir­ja­nik mai­nib seal ka Sae ta­lu 37aas­tast pe­re­meest Jaak Muu­ga­mäed, kel­le­le mää­ra­ti koos teis­te­ga ka­ris­tu­seks 100 piit­sa­hoo­pi, kuid pää­ses teis­test vei­di ker­ge­mi­ni, ku­na saa­nud käe­ga rii­ded pal­ja­le ihu­le ni­hu­ta­da. Jaak Muu­ga­mäe on Toi­vo Muu­ga­mäe esii­sa um­bes viis põl­ve ta­ga­si.
Ees­ti ajal oli Sael pos­ti­ta­lu. Siin oli kü­la ai­nu­ke te­le­fon, tei­ne oli val­lamajas, teab Ree­ne Muu­ga­mäe.
Sae ta­lus sün­dis ka te­ma abi­kaa­sa isa Ja­kob Muu­ga­mäe, kes 1941. aas­tal küü­di­ta­ti koos va­ne­ma­te ja õe­ga 10aas­ta­se poi­si­na Si­be­ris­se. Pä­rast Si­be­rist naas­mist 1950nda­tel ko­ju ta­ga­si ei lu­ba­tud ja nad ela­sid Tal­lin­nas. Sae ta­lus käis 50 aas­ta jook­sul lä­bi iga­su­gust rah­vast – tol­leaeg­ne ma­ja­raa­mat on üs­na kir­ju – ku­ni pä­rast aas­taid kest­nud as­jaa­ja­mist sai Ja­kob Muu­ga­mäe sel­le 1989. aas­tal ta­ga­si. Kuus aas­tat hil­jem ta su­ri.
„Aga vä­he­malt sai siis­ki oma ko­ju ta­ga­si,“ sõ­nab Ree­ne Muu­ga­mäe.
Nüüd­seks taas kau­nis maa­ko­du oli too­kord vä­ga ar­me­tus sei­su­kor­ras: „Ma ei ole oma elus näi­nud nii kõr­geid raud­nõ­ge­seid, kui siin. Tak­jad, võ­sa… kõik, mis ma­jas üle jäi, loo­bi­ti ak­nast väl­ja. Kui­gi üm­ber­rin­gi kas­vas pal­ju puid, oli elu­ma­ja ha­ka­tud ühest ot­sast ju­ba küt­teks ka­su­ta­ma. Ühest toast võis lak­ke vaa­da­tes nä­ha tae­va­täh­ti, tei­ses pee­ti si­gu.“
  Ta­gant­jä­re­le näeb Ree­ne Muu­ga­mäe sel­les ise­gi po­si­tiiv­set –  kui abi­kaa­sa isa­ko­dus oleks sel ajal ela­nud kor­ra­lik noor pe­re, kes oleks ta­lu kor­ras hoid­nud, po­leks neil ol­nud sü­dant se­da käest võt­ta.
Ko­du­ma­jas teh­ti pä­rast suur­pu­has­tust kor­da üks tu­ba ja köö­gio­sa, nii et paa­ri aas­ta pä­rast sai Ja­kob Muu­ga­mäe koos abi­kaa­sa­ga seal ela­da. Po­ja pe­re käis abiks nä­da­la­va­he­tus­tel ja su­vel, siis sai öö­bi­da tel­gis. Li­gi hek­ta­ri suu­ru­sel õuea­lal alus­ta­ti tööd vi­ka­ti­te ja kir­ves­te­ga. Aas­ta­päe­vad hil­jem tul­nud ma­ja üks va­he­peal­ne ela­nik Sae ta­lu õue­le ja imes­ta­nud: „Siin on jõ­gi ka?“ Ta ei ol­nud üle kõr­ge võ­sa näi­nud­ki, et elab jõe ää­res.

Säi­li­ta­vad aja­lu­gu
2007. aas­tal, kui va­na pe­re­nai­ne enam ük­si hak­ka­ma ei saa­nud, ko­li­sid Ree­ne ja Toi­vo Muu­ga­mäe pä­ri­selt lin­nast ära Rau­do­ja­le. Nen­de ta­luõu on li­gi hek­ta­ri suu­ru­ne. Li­saks re­no­vee­ri­tud elu­ma­ja­le, mis on ehi­ta­tud en­di­se re­hie­la­mu kõr­va­le ilm­selt 1920nda­tel, kuu­lu­vad ta­lu­komp­lek­si pe­re­me­he puu- ja me­tal­li­töö te­ge­mi­se koht ehk va­na poo­lel­di maa­ki­vi­dest laut, mil­le pal­gid asen­da­ti nõu­ka-ajal si­li­kaat­tel­lis­te­ga, ku­na­gi­ne pe­su­köök, mis nüüd täi­dab sau­na funkt­sioo­ni, se­pi­ko­da, ait, tõe­li­ne maa­kel­der. Hei­na­küün oli nii la­gu­ne­nud, et se­da enam taas­ta­da ei saa­nud. Va­na re­hie­la­mu tas­si­ti palk­haa­val laia­li sel­le 50 aas­ta jook­sul, mil Sae ta­lu oli võõ­ras­tes kä­tes.
Et Ani­ja val­la üheks kau­ni­maks maa­ko­duks ni­me­ta­tud ta­lus hoi­tak­se ja väär­tus­ta­tak­se aja­lu­gu, tões­ta­vad ka ta­luõue il­mes­ta­vad va­nad töö­riis­tad, näi­teks ho­bu­van­ker, ader, prit­su­mees­te pump, va­na ves­ki­ki­vi, tõl­la­rat­tad. Suu­rem osa neist oma lei­tud ta­lu­hoo­ne­test või maast väl­ja­kae­va­tud ning osa­va­te kä­te­ga pe­re­mees on kor­da tei­nud.
Ma­ja ees kas­vab hoo­li­kalt toes­ta­tud õu­na­puu, mil­le pilt il­mus mõ­ned aas­tad ta­ga­si ka Maa­le­hes. Te­gu on 130aas­ta­se puu­ga.
„Sel ajal oli kom­beks, et iga­le lap­se­le, kes sün­nib, is­tu­ta­tak­se õu­na­puu. See is­tu­ta­ti Ma­ria­le ja on ai­nu­ke, mis on säi­li­nud,“ rää­gib Ree­ne Muu­ga­mäe.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus