Aardeleiud Anija vallast

Aardeleiud Anija vallast

ANTS MIIDLA
0

Arheoloogiamälestiste ehk muististe üks eriliik on peitleiud. Tavapäraselt mõistetakse peitleidudena esemekogumeid, mis iidsetel aegadel peidetud, vette heidetud või mingil muul põhjusel maapõue jäänud. Kui peitvara koosneb väärismetallist  esemetest, kas müntidest või ehetest, nimetatakse seda aardeks ehk aardeleiuks.


Leiud Raasiku lähedal avastatud kalmest.

Raasiku aare
2010. aasta augustis avastas Eesti Detektoristide Foorumi liige Anija vallast Raasiku lähedalt põllult hilisviikingiaegse hõbeaarde. Laulusalm: „Ei hõbedat kulda ei leidu me maal, kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool” ei kehti Ago Pärnamäe põllul. Peale rikkaliku teraviljasaagi andis põld ka hunniku hõbedat.

Viljakandva mulla alt leiti 1325 münti, üks hõbekang, 6 helmest ja üks ehtefragment. Aare kaevati mullapõuest välja muinsuskaitseameti arheoloogia inspektori ja Ajaloo Instituudi konservaatori järelvalve all. Ligi 1,5 kg kaaluva Raasiku aarde näol on tegemist muuseumikogudesse jõudnud   suurima 11. sajandi Eesti hõbeaardega.

Raasiku aarde müntidest moodustavad enamuse Saksamaa erinevate rahapajade vermingud (üle 80 protsendi). Nendele järgnevad Inglise (anglo–saksi), Taani, Rootsi (Sigtuna), Araabia ja Ungari mündid. Tuvastatud on ka üks Itaalia ja 2 Böömi vermingut.

Kuigi aarde müntide üksik­asjalikum määramine seisab veel ees, võib juba väita, et väärisvara peideti 1060ndate aastate alguses. Rääkides muinasaegsete aarete suurusest, tuleb meeles pidada, et müntide arvust olulisem oli nende kogukaal.

Sarnaselt teiste Läänemeremaadega hinnati ka meil viikingiajal münte eeskätt väärismetallina. Seetõttu leidub aardes müntide kõrval sageli ka hõbeehteid ning nende katkeid. Maksis siiski hõbe, mida ei loetud, vaid üksnes kaaluti ja prooviti.

Hõbeda kvaliteeti kontrolliti 11. sajandil rahatükke või ehtekatkeid painutades ja kriimustades.

Tuletagem siinkohal meelde kuulsat saagat Olav Tryggvessonist, kes elas aastatel 963–1000. Eestisse orjusesse müüdud kuningapoega ja tema kasuvenda välja ostma tulnud Sigurd ütles talumees Eresele: “Raha nende eest ma kaalun jalamaid.!” Hõbeda arvestamiseks kasutati Läänemeremaades kokkupandavaid kaale, mis koos vihtidega mahtusid mugavasti kaasaskantavasse vutlarisse.

Raasiku aarde omanik võis maapõue peidetud varanduse eest endale soetada näiteks 15 ratsa- või 25 tööhobust.

11. sajandi keskpaigas algas läänemereäärsete rahvaste kaubanduses suuraeg, mida peegeldab ka Eestimaalt avastatud hõbeaarete rohkus. Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub, lakates 12. sajandi alguses hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid.

Eestlased kuulusid viikingiajal Euroopa jõukamate rahvaste hulka. Ivar Leimuse hinnangul tõi kaubavahetus Mesopotaania ja eriti Kesk–Aasiaga 9.-10. sajandil Eestisse vähemalt 15 tonni hõbedat, Ka Lääne-Euroopast pärit hõbedat võib mõõta tonnides.

Muistsed harjulased/rävalased kauplesid karuslooma nahkadega, eriti hinnatud olid vastupidavad kopranahad. Välistada ei saa ka kauplemist teravilja, vaha ja orjadega. Tähtsam kaubaartikkel oli raud. Seda, et eestlased võisid olla raua või raudesemete eksportijad juba 11. sajandil, oletati juba kümmekond aastat tagasi, samas on alles viimaste aastate Harjumaa arheoloogilised väliuuringud toonud päevavalgele sellekohast tõsikindlat tõendusmaterjali.

Kuigi arheoloogidele jõuab aeg-ajalt informatsiooni Eestis­ avastatud muinasaarete kohta, ei laeku kõik leiud teaduse vaatevälja. Ja seda hoolimata Eesti Vabariigis kehtivast seadusandlusest, mis sätestab üheselt aardeleidude kuulumist riigile nende leidmise hetkest alates. Siinkohal tuleb avaldada täit tunnustust Raasiku aarde avastajale. Lisaks seadusekuulekusele käitus ta ka väga asjatundlikult, jättes leiukoha puutumata ja teavitades avastusest koheselt maakonna muinsuskaitse inspektorit.

Just tänu sellele õnnestus fikseerida aarde täpne leiusituatsioon ja -kontekst. Leiukoha vahetust lähedusest avastati pikka aega kasutuses olnud seni teadmata rikkaliku leiumaterjaliga kalmekoht.

Üks rariteetsem münt Raasiku aardes on Olaf Skötkonungi 10. sajandi lõpul löödud Rootsi esimene oma raha. Ungari münte on Raasiku aardes mõnevõrra rohkem kui teistes siinsetes hõbedaleidudes.

Viikingiaegse hõbeaarde lähedalt avastati tulesoleku jälgedega ning tahtlikult fragmenditud raud– ja pronksesemeid. Need viitasid seni teadmata muinasaegsele matmispaigale. Uurimisrühm tegi kindlaks, et sealne mullapõu peidab koguni kahte kalmekohta. Neist varasem on meie ajaarvamise esimestel sajanditel (2.-4. sajand) rajatud tarandkalme. Esialgsete uurimistulemiste põhjal saab väita, et suurtest maakividest laotud tarandmüürid on künnikihi all osaliselt säilinud. Tarandkalmesse ja selle servadele hakati uuesti matma rahvasterändamise ajal (5.-8. sajand). Nooremal rauaajal (9.–13. sajand) laienes matmis­ala veelgi ja selleaegseid põletusmatuseid leidub tarandkalmest kuni 100 meetri kaugusel.

Värskelt avastatud Raasiku kalmeala on võetud kaitse alla ja tähistatud kaitsetulpadega.

Raasiku lähedalt teiselt kalmelt ehk Õhklase mäelt on leitud põlenud luid, mitmesuguseid rauast ja pronksist esemeid ja ka üks anglo-saksi münt. Täpne leiuaeg teadmata.

Kehra aare
10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses toimusid raharingluses olulised muudatused, kus araabia münte hakkasid asendama Lääne–Euroopast saabunud drenaarid. Üks sellekohane varasem näide on Kehra aare, mis sisaldab üksikuid rahasid.

Idamaise päritoluga vaasikujulist ja pealispinnalt ornamenditud musta värvi savinõu kasutas konteinerina hõbemüntide maha matmiseks Kehras kaubelnud või seal 10.–11. sajandi vahetuses elanud kaupmees.

Aare, mille koosseisus on kokku 421 vermingut, avastati Andrekse talu õuel 1940. aastal toimunud ehitustöödel. Aardes oli 411 araabia, 5 bütsantsi, 3 saksa, 1 anglosaksi ja 1 tšehhi  münt.

Mündileiu lähedusest saadud mõned raudeseme katked ja savinõude killud lubavad järeldada, et hõbevara võis olla maetud muistse asula alale. Kehra mündiaare on üks suuremaid 10. sajandi viimase veerandi rahaleide (tpg 978 – terminus post guem, st. aeg, enne mida ei saa leid olla peidetud). Leid on oluline allikas seni veel halvasti tuntud ajajärgu kohta.

Kehra aarde araabia müntide hulgas domineerivad Aš-Sašis (tänapäeva Taškendi ümbruses) ja Samarkandis Samaniinide dünastia löödud dirhemid. Teistest rahadest on esindatud bütsantsi mireesid, millest kaks noorimat on pärit keiser Joan Zimiscese (969–976) ajast. Üks Lääne–Euroopa raha, nn vendi penn, on arvatavalt vermitud Magdeburgis 10. sajandi viimasel veerandil, teine münt on löödud keiser Otto II või Otto III     valitsemisajal (973–1002) Mainzis.

Eesti aaretes küllaltki harva esinevast tšehhi drenaaridest kohtab Kehra leius hertsog Boleslav I (929 –967) vermingut. Erilist huvi pakub selles mündileius sisalduv inglise penn kuningas Aethelredi ajast, mida vermiti vaid vähesel hulgal.

Tähelepanu pälvib veel üks münt sellest aardest, millele on mingi terava esemega kraabitud Thori haamer. Tegemist on graffitiga, mida kohtab eelkõige 9.-10. sajandi araabia rahadel. Graffitiks müntidel nimetatakse omal ajal rahadele kraabitud tekste, märke või kujundeid. Seniste uurimistulemuste põhjal näib, et selline komme oli levinud peamiselt Rootsis. 

1937. aastal leiti Kehra Tselluloositehase ehituse ajal muinasaegne kalmepaik.

Voose aare
Voose külast Kabelimäe kalmistult leiti 1920-ndatel aastatel hõbeaare. Selle koosseisus oli hõbeda kaal koos vihtidega karbikeses ja 9 saksa ja 1 anglo-saksi münt 11. sajandist.

Muinasaegseid kalmekohti on Anija vallas leitud veelgi, neist ei ole avastatud aga hõbe­aardeid.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus