Esmaspäev, 24. aprill 2017

Aasta arhiiv2013

0

HC Kehra võitis 9. korda Eesti meeste käsipalli karika, kui tänavuses finaalseerias mängiti kahe mängu kokkuvõttes üle igipõline rivaal Põlva Serviti skooriga 45:36.


MTÜ HC Kehra Fännklubi juhatuse liikmed: Tavo Tiismaa, Tarmo Tiidemaa, Helina Lillsoo, Peep Kask, Mart Raja ja Paul Luškov. Puudub Kersti Oja. Kõige ees HC Kehra maskott, rebane Reps. Foto Sven Luks

Põlvas avakohtumise 21:18 võitnud kehralased alistasid kodupubliku marulise toetuse najal laupäeval Anija valla spordikeskuses toimunud otsustavas heitluses Serviti tulemusega  24:18. HC Kehra/Horizon Pulp&Paperi resultatiivseimad olid Jürgen Rooba 7 ning Uku-Tanel Laast ja Marko  Slastinovski  6  väravaga.  Kaotajatel viskasid Ardo Puna ja Pavel Turajev võrdselt neli väravat.

„Kui lasime vastasel kahes nii tähtsas mängus visata alla 20 värava, siis see näitab, et meie väravavaht ja kaitse olid tasemel,“  osutas  HC  Kehra/Horizon  Pulp&Paperi peatreener Jüri  Lepp  finaali  võtmekohale.

Tema sõnade kohaselt tuli Serviti Kehrasse hea häälestatusega ning domineeris kohtumise algust, kuid siis sai kodumeeskond kaitse ja rünnaku toimima ning tegi turvalise edu sisse. „Samuti tuleb tänusõnad öelda fännidele, kelle toetus oli meile psühholoogilises plaanis suureks abiks,“ tunnustas treener tribüünidel kaasa elanud fänne.

HC Kehra/Horizon Pulp&­Paperi rivistuses tulid Eesti meeste käsipalli karikavõitjaks Jürgen Rooba, Uku-Tanel Laast, Marko Slastinovski, Viktor Skrypak, Rando-Juku Sirkas, Indrek Napsep, Kaspar Lees, Ergo Rohi, Kaupo Liiva, Maksim Meier, Indrek Normak, Mikola Naum, Mihkel-Matteus Luik, Kaimar Lees, Aleksander Tund, Mikk Aasmaa, Mart Raudsepp, peatreener Jüri Lepp, treener Indrek Lillsoo, esindajad Rene Kaalo ja Priit Pajus.

Anija vallalt klubile ja fännidele preemia

Anija vallavalitsus otsustas teisipäeval, et premeerib Kehra käsipalliklubi karikavõidu puhul 3000 euroga. Esmakordselt  otsustati premeerida ka HC Kehra Fännklubi – 500 euroga.

Abivallavanem Urmo Sitsi: „Vastavalt valla võimalustele oleme käsipalliklubi ka varem premeerinud heade tulemuste eest, parematel aegadel rahaliselt, kehvematel meenetega. Seekord otsustasime premeerida ka fännklubi, sest on tublilt propageerinud käsipalli ja sporti meie kogukonnas ning reklaaminud Anija valda.“

Fännklubi juht Paul Luškov ütles, et preemiaraha katab fännide bussisõidu ühe otsa Põlvasse. Eestisisestel võistlustel tellitakse buss ja käiakse mängudele kaasa elamas, kokku 25-30 inimest, nende hulgas ka lastega pered.

MTÜs HC Kehra Fännklubi on 40 liiget. Käsipallifänne on Kehras rohkem, sadakond. Oma meeskonna mänge käivad vaatamas ja ergutamas igas vanuses inimesed, ka eakamad. Laupäevases mängus oli Kehra spordikeskuse saal rahvast täis.

Juhatuse liige Peep Kask jutustas, et fännklubi püüab osaleda ka välismängudel – suurema või väiksema seltskonnaga sõidetakse teistesse riikidesse võistlustele kaasa.

MTÜ HC Kehra Fännklubi korraldab ise rattamatku, mis toimuvad traditsiooniliselt 20. augustil, ning sügisjookse. MTÜ juhatus on 7liikmeline: Paul Luškov, Peep Kask, Tavo Tiismaa, Tarmo Tiidemaa, Helina Lillsoo, Mart Raja ja Kersti Oja.

0

Kuusalu Spordikeskus korraldas 1. oktoobrist kuni  12. detsembrini teist korda ujumiskilomeetrite kogumise võistluse, et innustada inimesi rohkem ja regulaarsemalt ujuma ning iseennast veidi ületama.

Võistluse korraldus oli lihtne – iga kord pärast ujumist tuli ausalt kirja panna oma ükskõik mis stiilis või mitme vahepausiga ujutud meetrid või kilomeetrid.

Kokku pani oma ujumistulemusi nende 2,5 kuuga kirja 77 inimest, 35 meest ja  42 naist. Arvestus oli eraldi meeste ja naiste vahel, sest esimese korra kogemus näitas, sellisel võistlusel on ka algklasside õpilased võimelised tasavägiselt võistlema täiskasvanutega. Nii oli ka seekord.

Tütarlaste/naiste arvestuses tuli esikohale ja võitis karika 3. klassi õpilane Carmen Piiroja, kes ujus 71 km ja 675 m. Talle järgnesid Krista Mägi 67 km ja 500 m ning 8. klassi õpilane Getter Annette Oja 56 km ja 200 m.

Poiste/meeste arvestuses võttis esikoha karika vastu  teist aastat järjest täiskasvanu Heikki Kilkson, kes ujus muljetavaldava tulemuse: 135 km ja 700 m. Talle järgnesid Raul Valgiste 82 km ja 500 m ning kolmanda koha sai taas õpilane, 4. klassi poiss Jakob Mattias Oja 65 km-ga. 

Seekord pidasime prooviks ka parimate perede arvestust, kus liitsime kokku lapsevanema(te) ja lapse või laste tulemused ning jagasime pereliikmete arvuga. Auhinna sai perekond Kilkson, neile järgnesid perekond  Valgiste ja perekond Trei.

0

Anija maadlusklubi treeneri nädalasse vaba päeva ei mahu.
MARTIN PLASER oli aasta aega Afganistanis missionil.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Martin Plaserit on meedias nimetatud sõduriks, kirjanikuks ja maadlejaks. Ta ise lisab, et loetelu täiendab pereisa roll. Praegu on tema peamine amet olla treener, kes sel sügisel pani aluse Alaveres ja Kehras treeninguid tegevale Anija maadlusklubile. Klubi on teeninud ka esimese medali ning treener kiidab õpilasi väga.

33aastane Martin Plaser alustas maadlusega  14aastaselt, kui sõber trenni kutsus: „Võin julgelt öelda, et olin suhteliselt andetu. Kõik saavutused on tulnud tööga. Käisin 9. klassis hommikuti kell kuus jooksmas ning reedeti, kui teised läksid peole, tulin mina õhtul trennist, sõin ja läksin magama. Ei jäänud selle tõttu millestki olulisest ilma. Esimesel aastal tulid maadluses  kaotused, seejärel mõned  üksikud võidud ja mõne aasta pärast ainult võidud ja vahel harva kaotused. Olin oma vanuseklassis kindlalt esimese kolme seas.“

Maadluses kuuluvad tema nimele juunioride ja kadettide arvestuse medalid, Eesti täiskasvanute absoluutkaalu hõbemedal, 3. koht Kreeka-Rooma maadluses kuni 96 kilogrammi, käesoleva aasta Georg Lurichi ja Kristjan Palusalu mälestusturniiride teine koht ning võistluse Kehtna Liud esimene koht. Ka on Martin Plaser mitmekordne Eesti kaitseväe meister Kreeka-Rooma maadluses.

Pärast Tallinna Majaka teeninduskooli lõpetamist läks Martin Plaser kaitseväkke ning hiljem, 25aastasena, sõdurina Afganistani missioonile: „Aastaks Afganistani minek on loomulik käik, kui oled teenistuses. Lisaks teooriale peab ka praktikat saama. Missioonil kasvas minu otsustusvõime ja läbinägelikkus. See paneb asjadesse teistmoodi suhtuma, õpid olemasolevat rohkem hindama.“

Afganistani kogemuse põhjal on Martin Plaser kirjutanud raamatu „Minu teine miljon“,  kuid see ei ole ainuke teos. Tema sulest on praeguseks ilmunud ka luulekogu „Üraski hääl läbi küproki“ ja huumoriraamat „Onu Heino killuraamat“.

Ta ütleb, et kirjutamise pisik on alati sees olnud, kuid nooremana tehtud katsetusi ei anna praegusega võrreldagi. Küsimusele, millest saab inspiratsiooni, vastab, et mõtted lihtsalt tulevad pähe, kui midagi teed: „Näiteks tuli mõttesse sõna „õnnevalamistid“ ehk siis inimesed, kes usuvad õnnevalamisse.“

Martin Plaseril on käsil uue luulekogu valmimine, kuid ta ei kirjuta ainult raamatuid, vaid  peab ka maadlusblogi, mis igal nädalal ilmub Õhtulehes.

Tegevust maadlustreeneril jagub. Peale Anija valla trennide, on trennid ka Tallinnas. Vabu päevi tema nädalakavas ei ole. 
„Hakkasin treeneriks paari aasta eest.  Normaalne maadleja proovib ka treeneri ametit, sest arenemiseks on vaja vähemalt sama tugevat või tugevamat vastast. Vastaseid tuleb aga treenida, et nemad õpiksid sinu vigadest ja sina nende omadest,“ selgitab Martin Plaser.
Käesolevast aastast alates peab ta Tallinnas oma maadlusklubi nimega Korrus3. Kesklinna läheduses asuvad ruumid leidis ta juhuslikult ning suvi ja sügis on möödunud remonti tehes. Ta tunnistab, et seetõttu ei ole ise saanud mitu kuud korralikult trenni teha, kuid maadlustrenni tulevaid lapsi on palju.

„Ei saa aru nendest treeneritest, kes kurdavad, et ei ole huvilisi. Minu trennides käib praegu kokku 100 last. Võiks ka rohkem võtta,“ lausub ta.

Töö kõrvalt oma nelja lapse jaoks aega leida ei ole lihtne, kuid lapsed käivad temaga sageli kaasas. „Kõige vanem on 10aastane. Tema tegeleb akrobaatikaga kuna maadlus ei meeldi ja vägisi sundida ei saa. Tingimus on, et trenni peab tegema, aga spordiala võib ise valida, loomulikult pere sissetulekule vastavalt,“ jutustab pereisa.

Tema 8aastane poeg tegeleb maadlusega ning ka kaheaastane teeb harjutusi kaasa. Kõige noorema, pooleteise aastasega aga teeb Martin Plaser kodus trikke ja harjutusi.

0

Detsembris tõi Kuusalu vallavalitsus volikokku Kuusalu Soojuse osakapitali tõstmise eelnõu,  otsuse projekti kohaselt vajavat valla ettevõte kiiresti 85 000 eurot. Üllatusena see minu jaoks ei tulnud, sest ettevõtte probleeme on Sõnumitooja põgusalt eelmistel aastatel ka kajastanud. Kui varasematel aastatel raha eraldati, oli alati juttu, et see on nüüd küll viimane kord ja edaspidi saab ettevõte ise hakkama. 
Mis aga silma hakkas – tänasest volikogu esimehest, kes eelnevatel aastatel teravalt Kuusalu Soojusele rahaeraldisi kritiseerinud, on ühtäkki saanud selle eestkõneleja. Enne volikogu Sõnumitoojas ilmunud arvamusloos selgitab ta, et osakapitali tõstmist nõuavad vallalt õigus­aktid  ja  seaduseid  tuleb  ju  teadu­pärast täita. Ja et see 85 000 eurot kuhugi ära ei kao, selle summa saab vajadusel vallaeelarvesse kenasti tagasi tõsta. Pakun, et Kuusalu Soojuse suuruse soojatootja kasum ei saa kunagi olema selline, et omanik sealt midagi märkimisväärset tagasi võiks saada. 

Aga nagu ka eelnevatel kordadel – eelnõu tuleb volikogu lauale äkki ja otsustamisega on väga kiire. Seekord tundub, et oli kohe väga kiire, sest polnud ei seletuskirja ega ka põhjendusi, mis on tinginud kiireloomulise rahavajaduse. Volikogu istungil volinike küsimustele vastates selgus aga, et kiire rahavajaduse on tinginud Kuusalu Soojuse maksmata arved tarnijatele. Ja mitte ainult osakapitali tõstmiseks vajaminev summa. Lisaks eraldatakse lisaeelarves allasutustele soojaettevõttele ettemaksuks ligi 15 000 eurot.

Mõnes kohas ajame mõnesaja euro suuruste kulude taga näpuga järge, nüüd on soov ligi 100 000 eurot eelarvest ilma erilise aruteluta ja emotsioonideta välja tõsta. Olen seda meelt, et Kuusalu Soojuse raskustele tuleb leida lahendus, kuid esmalt tuleb probleemide põhjused välja selgitada – on see vigane äri­plaan, tegelikke olusid mittearvestavad arengukavad, juhtimisvead. Seda peaks uurima erikontrolli käigus. Tundub, et probleemidega tegelemist välditakse, sest lahendused võivad vallaelanike  silmis  olla  ebapopu­laarsed. Vallajuhtidel on lihtsam kord paari aasta tagant rahasüst ära kannatada, kui oma populaarsusega riskida.

0

See aasta on olnud meie maakonna jaoks toimekas ja tegevuste rohke. Üks Harjumaad iseloomustav suursündmus on kindlasti Maakaitsepäev, mida peetakse igal aastal jaanilaupäeval. Mul on hea tõdeda, et Harjumaa algatatud Maakaitsepäeva tähistamise on üle võtnud ka teised maakonnad. Maakaitsepäeval näevad meie inimesed seismas külgkülje kõrval kodukaitsjaid ehk siis Kaitseliitu, naiskodukaitsjaid, politseinikke, piirivalvureid, skaute jne. Eriti oodatud on sellel päeval muljet­avaldavad demolahingud, mis pakuvad erilist huvi just meie noortele. Selle ürituse eesmärk on näidata rahvale valmisolekut kaitsta meie kodumaad, aga ka õpetada isamaa-armastust järeltulijatele.

Olen sel aastal käinud maakonna erinevatel kultuuriüritustel ning rõõmustan meie tublide inimeste üle, kelledel on ikka ja alati tahtmist olla kogukondade eestvedajateks, olgu nad siis rahvamajade või MTÜde juhid. Kindlasti oli tippsündmus meie maakonna laulu- ja tantsupidu, millega tähistati 120 aasta möödumist esimesest maakonna laulupeost ja millest võttis osa enam kui  6000 lauljat, tantsijat ja pillimeest. Siinkohal soovin tänada meie omavalitsusliidu kultuurinõunikku Ruth Jürisalu, kelle  raugematu  entusiasm  suutis  Keila  laulukaare  alla  koondada  sellise  hulga  muusikuid.

Minu põhimõte on olnud alati koostöö ja ühtne tegutsemine. Olgu see siis kohalike omavalitsustega, kodanikuühendustega, erinevate  inimeste ja organisatsioonidega kõikvõimalikelt elualadelt. Novembris toimunud 30. mardilaadal põhjanaabrite juures Helsingis osalesid meie käsitöölised ja Harjumaa paljud ettevõtjad oma toodete väljapaneku ja müügiga. Enam kui 16 000 inimest leidsid endale sobiva võimaluse laada külastamiseks ja  osta sealt  kaasa Harjumaal valmistatud kaupa.

Tänan kõiki neid inimesi, tänu kellele on saanud teoks nii väikeste kui ka suurte ettevõtmiste korraldamine meie maakonnas. Kindlasti jätkame juba uue hooga uuel aastal. Seniks ma loodan, et iga päev pakub teile killukese õnne ja rõõmu ning seni teostamata ideed saavad veel enam tuult tiibadesse.

Rõõmsat meelt ja õnnelikku uut aastat!

0

MARIKA VEEDLA sõnul ei tohi puududa sült ja kohupiimataskud.

MARIKA VEEDLA kodusel jõululaual on mulgikapsas, kapsad tema käes lähevad koolisuppi.

Selge jõulusült: Paar seakooti, 4-5 kanakintsu, 1kg tailiha. Panna eelmisel õhtul külma veega ligunema. Võtta järgmisel päeval välja, pesta lihad ja kupatada. Panna tasasel tulel keema, lisades soola ja terapipart. Pruunistada 3 porgandit ja 2 sibulat, kui sült on paar tundi keenud, siis lisada. Keeta kolm tundi. Lisada 3 lehte loorberit (kui varem, teeb kibedaks). Keeta veel tund. Puhastada liha kontidest, nahkadest jms. Kurnata, maitsta, valada sült vormidesse hanguma.

Kohupiimataskud: 2 klaasi vett, 200 g võid, 0,5 tl soola, 2 klaasi jahu, 7-8 muna, kohupiimapastat, tuhksuhkrut. Panna vesi koos soola ja võiga keema. Tõsta korraks tulelt, lisada jahu. Segada kuni tainas tuleb poti küljest lahti. Munad ükshaaval segada massi sisse. Tainas jahutada ning vormida  pätsikesed. Küpsetada ahjus 180 kraadi juures, kuni lähevad seest tühjaks. Täita kohupiima­kreemiga, raputada peale tuhksuhkrut.

Kehra gümnaasiumi söökla juhataja ja peakokk Marika Veedla asus uude ametisse kolme nädala eest. Kehrasse kokaks tuli ta 40 aastat tagasi.

Marika Veedla: „Õppisime mehega mõlemad Tallinnas kokkadeks ja siis suunati Kehrasse tööle. Olin tööl tehase sööklas, siis koolisööklas. Paarkümmend aastat töötasin Kehra kauplustes müüjana, kuni eelmisel aastal kutsuti jälle kooli kokas. Tulin hea meelega, oli selline tunne, nagu ei oleks vahepeal ära olnudki. Teised töötajad olid tuttavad ja paljud õpetajad samad, kes siis.“

Kui eelmine juhataja läks mujale tööle, arvasid söökla töötajad, et Marika Veedla võiks ameti võtta enda kanda. Ehkki oma sõnul kahtles ta küll, kas julgeb võtta nii suurt vastutust, siis otsustas ta lõpuks proovida.

„Väga palju on õppida. Kõik vajalikud arvutiprogrammid tuleb selgeks teha ja paberimajandust jagub.  Kui teen vea, siis parandan ja töö saab ikka tehtud, kui peab saama,“ jutustab ta.

Küsimusele, mis on peakoka enda jõululaual, vastab ta, et traditsioonilised jõulutoidud. Pühadeks saabuvad külla tema kolm last oma peredega.

„Peab olema ahjukartul, mitte keedukartul. Selline mõnusalt krõbedaks küpsetatud ahjukartul, mille peal peekoniribad. Tuleb teha mulgikapsast. Minu peres armastatakse seda rohkem kui praekapsast. Lapselastega teeme piparkooke,“ räägib ta.

Marika Veedla niiöelda firmaroad jõuludeks on aga sült ja kohupiimataskud. Sült peab olema selge nagu klaas, ilma igasuguse rasvakihita ning naha, koibade või pekitükkideta selle sees.  Kohupiimataskud jällegi peavad jääma krõbedad ning ei tohi olla nätsked.

„Sült ja kohupiimataskud on need asjad, mida minu lapsed alati soovivad. Selge süldi saab, kui teha see täiesti puhtast lihast. Meie sööme sülti mädarõikaga. Kohupiimataskutele tuleb aga panna palju muna, et need seest korralikult tühjad ja krõbedad jääksid,“ jagab peakokk  nippe.

0

Nädal aega Eestis olnud ameeriklanna tundis end lumises Kuusalus koduselt.

KELLEY MARIE SUNDIN Kuusalu kiriku ees.

Pühapäeval, 15. detsembril dirigeeris Kelley Marie Sundin Kuusalu kirikus jõulukontserdil kolme laulu ning laulis soolot. Väljas sadas samal ajal lund. Lumised talved on ka Kanada piiri ääres Minnesotas, kus ta kaitses eelmisel aastal oma magistritööd USA eesti muusikast Immigratsiooni Ajaloo Uurimiskeskuse arhiivimaterjalide põhjal.

Kuusalu kontserdil dirigeeris ta koos Taavi Eskoga Kuusalu koore ning ansambleid.

USA dirigent oli Eestis esimest korda ja oli külaskäigust ammu unistanud: „Mul pole Eesti juuri, selle maaga seob mind muusika. Nägin paar aastat tagasi filmi „Laulev revolutsioon“, uurisin rohkem Eesti ajaloo ja laulupidude kohta ning sain palju uut teada. Kooridirigendina inspireerib mind kogukondlik laul ning see, kuidas laulmine suudab hoida rahvust koos.“

Lapsena soovis ta saada inseneriks, nüüd on metsosopran ja dirigent: „Olen laulnud lapsepõlvest alates. Eesti muusika uurimist julgustas mu magistritöö juhendaja. Mul oli Minnesotas kaks koori, kellega laulsime eesti laule. Repertuaaris olid laulud järgmise aasta laulupeo kavast.“

Minnesotas õppides tutvus ta Maarja Merivoo-Parroga, kes aitas õpetada kooridele eestikeelsete laulusõnade õiget hääldust ning soovitas laule juurde. Tutvus süvenes ning Maarja Merivoo-Parro kutsus dirigendi Eestisse külla.

Nädalapikkuse Eestis-käigu ajal peatus Kelly Marie Sundin Kuusalu lähedal Maarja Merivoo-Parro ja Priit Parro kodus ning kiitis külalislahkust: „Nende kodus kuulsin peale koorimuusika veel erinevat stiili eesti muusikat, see oli huvitav kogemus. Lähiümbruses me eriti ringi vaadata ei jõudnud, enamik aega kulus proovidele. Siin on mõnus ja rahulik, tore jõulumeele­olu, lahked ja sõbralikud inimesed. Koorilauljad on erilised, selle seltskonnaga oli vahva nädal aega koos olla. Nad andsid mulle positiivset energiat ning aitasid hääldust korrigeerida. Taavi Esko valis mulle eestikeelsed koorilaulud, mida kontserdil dirigeerisin.“

Ta rääkis, et muusika on keel, mis ühendab rahvad: „Proovid on siin samasugused nagu USAs. On küll erinevad hääleharjutused, aga põhjalikkus sama. Eesti keeles ma rääkida ei oska, see on keeruline keel. Selles keeles laulda on aga väga hea. Koorilaul „Ei saa mitte vaiki olla“ on väga kaunis ja puhaste vokaalidega, selle kõla võib pikalt nautida. Hindan väga heliloojaid Veljo Tormist ja Arvo Pärti, nad on tuntud ka USAs.“

Eestist läks Kelley Marie Sundin tagasi Saksamaale Düsseldorfi, kus ta praegu elab: „Jätkan eesti muusika uurimist. Koostan lauljatele häälduslehti, et neil oleks parem eesti keeles laulda. Mul on plaanis korraldada kontsert, kus kõlab ainult Eesti muusika. Tahan tulla Eestisse tagasi kuulama järgmise aasta üldlaulupidu.“

0

„Jõulud veetsime USAs Priiduga kahekesi, vaatasime telekast pakku, mis põles,“ räägib ajalooteadur MAARJA MERIVOO-PARRO oma Ameerika-elust.

Kui Maarja Merivoo-Parro sõitis Fulbrighti stipendiumi toel mullu suvel USAsse Minnesota ülikooli Minneapolise linna oma doktoritöö jaoks materjali koguma, läks abikaasa Priit Parro temaga kaasa. Tagasi tulid tänavu juulis.

Aasta jooksul USAs kogetust üks omapärasemaid olid jõulud, mis kujunesid täiesti teistmoodi, kui tavaliselt Eestis, meenutavad nad.
„Elasime väikeste majade rajoonis. Kõik pered kaunistasid varakult oma kodud ja õued – tuled, täispuhutud põdrad ja jõuluvanad, puhurid pidevalt surisesid. Jõulude ajal kulutatakse elektrile suured summad. Ainult meie maja ei olnud ehitud, aga keegi ei küsinud, miks. Seal on nii palju erisusi, eeldatakse, kui sa ei tee nagu teised, on see sinu jaoks põhjendatud, sul on selle kohta oma lugu rääkida,“ jutustab Maarja Merivoo-Parro.

Ta ootas jõuluõhtul Priitu koju. Siis sõid kahekesi ning vaatasid televiisorist spetsiaalselt kanalilt traditsioonilist ülekannet kaminasse pandud suure puupaku põlemisest. Ülekanne kestis kolm päeva, kuni pakk põles. Aeg-ajalt oli näha, kuidas kellegi käsi kohendas tuld. Paku põlemisel on riitus-maagiline tähendus ja seda vahendatakse satelliidi abil üle riigi.

„Jõulud pole nii tähtsad kogu pere kokkusaamispühad, kui on meil. Seal on tänupüha novembri lõpus palju olulisem. Siis tulevad pered kokku, süüakse kalkunit. Meie käisime Minnesota ülikooli antropoloogia professori kodus, pakuti kalkunit, magusaid kartuleid ja herneid. Telekast tuleb USAs samal ajal Superbowli finaal, enamik ameeriklastest vaatab seda ja sööb.“

Emotsionaalse arengu tähtsus

Ameerika eestlastest koostatava doktoritöö materjali uurimise ajal oli Maarja Merivoo-Parro Minnesota ülikooli külalisteadur. Ta räägib, et USA noored on õppimisest väga huvitatud, raamatukogud on rahvast täis. Hariduse eest tuleb maksta ja sellest võetakse, mida saab. Ollakse motiveeritud.

„Kui esitatakse uurimistulemust, siis hinnatakse ka tudengi emotsionaalset arengut ja räägitakse, mida see temale andis. Eestis tihtipeale ei saada täpselt aru, kuhu tahetakse elus jõuda. Seal on nõustajad, pannakse paika konkreetsed toimingud, mida noor peab tegema, et saada soovitud tulemus. Ei minda vaid õnne peale. Konkurents on tihe. Näiteks tahad saada ministri kantsleriks. Selleks on kindlad reeglid, mida peab tegema, millistesse ametitesse jõudma. Kui plaani täidad, on võimalik saada see koht. Kuigi ka sellele on kandideerimas sada inimest, aga sul on juba see võimalus. Tudengid pidevalt analüüsivad, mida endas edasi arendavad. Seda kartust pole, et ei julgetaks küsida. Kui ei küsi, oled rumal.“

ESTO ja lumepallimeetod väliseestlaste leidmiseks

Väliseestlaste kohta materjali otsides reisis ta 18 osariigis, Minneapolises elas ligi 20 eestlast. USAsse jõudmise tee algas väliseestlastel enamvähem sarnaselt – põgenemine nõukogude korra eest läbi Rootsi või Saksamaa, põgenikelaagrid, esialgne lihtne ja vaene elu, enese ülestöötamine või siis taasiseseisvumise järel äraminek Eestist. Doktoritöö käsitleb nende mentaliteeti ja lugusid.

„Puutusin kokku inimestega, kes tunnetavad oma sidet eestlastega. Oli neid, kelle vanaema-vanaisa olnud eestlased või on ema-isa. Vanemad inimesed mäletasid ise Eestit. Meievanuseid oli vähe, kõige rohkem 80-90aastaseid. Seda oli kõikide puhul tunda, et huvituti, mis Eestis praegu toimub. Meid küsitleti  palju.  Mõni  polnud  Euroopaski käinud, aga imaginaarselt on Eesti nende jaoks olemas, teadmine oma juurtest käib kogu aeg kaasas. Eestluse tunnetus on igaühel erinev. Sageli rõhutati, et Eesti on nüüd vaba. Paljude jaoks on Eesti imemaa oma emapuhkuse ja e-riigiga. Argipäeva nad ei näe, kaugelt tundub väga ilus.“

Kui mitmel pool USAs tuli eestlasi otsida tikutulega, siis ESTOl oli neid mitu tuhat. Maarja Merivoo-Parro sõnab, et oli ESTO korraldamisega ka ise natuke seotud. Suhtles nii paljudega, kui oli võimalik. Palju aitas ka lumepallimeetod – ühed eestlased teadsid teisi ja need omakorda veel järgmisi.

Töö kaupluses ja NMKÜs

Priit Parro kõneleb, et läks abikaasaga koos, kuna kahekesi on võõrsil lihtsam: „Maarjale oli kõik ette ära korraldatud, minuga ei tegeletud rohkem, kui sain viisa ja õiguse seal töötada. Leidsin internetist tööpakkumise, kandideerisin, sain noorsootöö eksperdina ametisse suures rahvusvahelises organisatsioonis Noorte Meeste Kristlik Ühing (NMKÜ). Vastutasin koos teise töötajaga ühes koolis pärast tunde läbiviidava NMKÜ programmi eest. Selle programmi raames valmistuti noortekonverentsiks, kus mängiti läbi ÜRO mudel. Konverentsile koguneti Minneapolisse Merrioti hotelli üle kogu riigi, kokku 800 noort. Igaüks oli endale selgeks õppinud riigi, mida esindas. Arutati läbi paljud valdkonnad: energia, julgeolek, majandus.“

Sellist noorsootööd, nagu on meil Eestis ja Euroopas, USAs pole, lausub ta. NMKÜ tegeleb noorte ja peredega. Ehkki nimi on jäänud samaks, nagu loodi 19. sajandil, pole enam ammu tegu kristliku organisatsiooni ega ainult noorte meestega.

Teine töökoht oli kaubandusketi Target vanimas poes. Kogu kett on alguse saanud Minneapolisest. Alustas klienditeenindaja-kaupade väljapanijana.

„Tahtsin tõelist Ameerika töökogemust. Sain miinimumpalka, 8 dollarit tund. Tegin ka vabatahtlikku tööd, aitasin täiskasvanute arvutikoolitajaid. Vabatahtlikkus on seal väga popp. Inimesed ei taha niisama istuda. Kui tööle lähed, küsitakse, kas oled ka vabatahtlik. See näitab aktiivsust ja silmaringi.“

Palju lihtsam elada

Ehkki haridus on kallis ja tervisekindlustuse eest tuleb ise maksta, on igapäevaelu USAs palju odavam ja lihtsam kui meil, kirjeldavad noored. Tarbimine on väga oluline, elu on selle peale üles ehitatud. Kui käid tööl, siis igapäevased asjad on tagatud. Toit on odav, telefoni ja ka autode liisimine tehtud väga soodsaks. Näiteks pakutakse Nissani maasturit liisida 60-70 dollari ehk 50 euroga kuus. Kõigis söögikohtades on joogid tasuta. Tarbitakse ja raisatakse, tuntakse end hakkamasaamise mõttes palju muretumalt kui meil. Samas meeldib ameeriklastele kiruda oma riiki, poliitikat hinnatakse julgelt ja karmilt.

Ära oli tulla raske, tõdevad nad. Maarja Merivoo-Parro sai ootamatult väga hea tööpakkumise kuueks aastaks. Tuli põhjalikult kaaluda, kuid otsustasid tagasituleku kasuks.

Maarja Merivoo-Parro: „Kui elada ja töötada sealses mugavuses, oleksime olnud õnnelikud ja rahul ning teeninud oluliselt rohkem kui kodumaal. Aga USA on Eestist, meie peredest ja sõpradest nii kaugel. Skype vahendusel suhtlemine on midagi muud, ajavahe on 10 tundi. Meile meeldib  olla  Eestis.  Isegi  Euroopas elades oled kodule palju lähemal. Kuigi USA võttis meid hästi vastu, siis midagi oli kogu aeg puudu.“

0

Omavalitsused on tellinud traditsiooniliselt kõigile lastele jõuludeks kommipakid.

Anija vald

Anija abivallavanem Marge Raja ütles, et nagu on tavaks saanud, vallavalitsus jõulutoetusi ei maksa, kuid  traditsioonilise jõulupaki saavad sel aastal 33 nelja ja enama lapsega perekonda. Pakkides on padjad, pesuvahendid, klaasid, need maksavad kokku 600 eurot.
Anija valla kodused, lasteaedade ja kahe kooli lapsed kuni 18eluaastani saavad kommipaki, kokku kulub vallal selleks 2600 eurot. Tasutakse ka Raasiku põhikoolis ja Kuusalu keskkoolis õppivate Anija valla laste kommipakkide eest. Paki saavad hooldusperede ja lastekodude lapsed.

Punane Rist toetab omalt poolt Anija valla 8 abivajajat toiduainetega. Jõulupakkides on konservid, šokolaad, kohv.
„Punase Risti toetatavate hulgas ei ole mitte ainult pered, vaid ka pensionärid, kellele on toiduabi vajalik,“ sõnas valla sotsiaaltöö spetsialist Airi Hõrrak.

Kuusalu vald

Abivallavanem Milli Kikkas rääkis, et ka tänavu kannab vallavalitsus 80aastastele ja vanematele vallakodanikele jõulude puhul üle 20 eurot. Kokku saavad jõulutoetust 291 pensionäri, selleks kulub vallaeelarvest 5820 eurot.

Tänavu tehakse varasemast teisiti. Kui varem kanti või maksti raha, mõni pensionär seda isegi ei märganud, siis seekord saavad nad kõik laste valmistatud kaardid, sees on väike luuletus ja lisatud kiri, et vald kannab kontole jõulude puhul 20 eurot. Kaarte tegid Vihasoo lasteaia-algkooli, Kolga lasteaia ja Kuusalu keskkooli algklasside lapsed käsitöötundides.

Jõulutoetust makstakse ka eestkoste ja hooldusperede 11 lapsele, igale 32 eurot.

Valla haridusspetsialist Kai Sinisalu teatas, et kommipakke telliti Kuusalu valla lastele 1410, selleks kulus 4906,80 eurot. Kommipakid saavad vallalt needki lapsed, kes õpivad mujal, ka ametikoolides, aga on sisse kirjutatud Kuusalu valda. 

Koostöös Loksa linna sotsiaalnõuniku Tiina Murdveega tellitakse Loksa kooli ja lasteaialastele ühesugused kommipakid, Kuusalu vallas elava 100 lapse kommide eest maksab vald. 

Raasiku vald

Raasiku vallas saavad kommipakid kõik kodused lapsed alates 1. eluaastast, koolieelikud, lasteaialapsed, põhikoolide õpilased ja puuetega lapsed, kokku 947, kogumaksumusega 5120 eurot. Nelja ja enama lapsega peredele on jõulutoetus 120 ja puudega lapsega peredele 100 eurot pere kohta. Hooldajad saavad sügava puudega inimese hooldamise eest 100 ja raske puudega inimese eest 50 eurot.